Võti. Mats Strandberg
pilgu, too pöörab pilgu ära. Sealsamas läheduses märkab ta ühe laua taga Vanessat ja Linnéat. Nad istuvad vaikides. Ja Anna-Karin soovib, et vähemalt Vanessa suudaks käituda nagu tavaliselt. Hakkaks kihistama. Räägiks natuke liiga valjusti poistest, kellest Anna-Karin pole elu sees kuulnudki.
Ta mõtleb sellele, kuidas ta haiglas nuttis ja kuidas Vanessa tal ümbert kinni hoidis. Kuidas see tookord nii lihtne oli?
Jari vanemad räägivad vanaisaga talust, Anna-Karini lapsepõlvekodust, mille ema pärast tulekahju nendele maha müüs. Vanaisa pärib viisakalt seakasvatuse kohta ja talle antakse üksikasjalikke vastuseid.
Aga loomulikult pöörab vestlus õige pea matustele. Anna-Karin tunneb, kuidas Jari ema otsib tema pilku, kuidas ta võtab hoogu, et kohusetruult Mia kohta paar head sõna öelda.
„Ma pean tualetti minema,” pobiseb Anna-Karin ja tõuseb püsti.
Ta läheb kogemata laua vastu, nii et nõud klirisevad ja pudelid löövad kõikuma. Ta kõnnib kiirel sammul tualettide poole, paneb enda selja taga ukse lukku, vajub kükki, selg vastu ust, ja suleb silmad.
Ta on otsekohe seal, tema juures, mõisa ees päikesepaistel. Ja ta häbeneb seda vabanemise tunnet, sisendab endale, et tal lihtsalt ei jää muud üle. Et nad peavad väljas olema, neile on antud ülesanne valvata Nõukogu.
Rebane kaob põõsastesse, kui tema tundlikud kõrvad tabavad läheneva auto vaikse mootorimürina.
Heli valjeneb ja kruus häärberi ees platsil krigiseb, kui auto sisse pöörab ja suure valge puitehitise ees peatub. Mootor jääb seisma. Viktor väljub autost ja vaatab ringi.
Ta ei ole volbriööst saadik koolis käinud. Anna-Karin märkas teda äsja kirikus. Erinevalt paljudest teistest matusekülalistest nägi must ülikond tema seljas täiesti loomulik välja. Aga tema sealolek ei tundunud üldse loomulik. Anna-Karin mõtleb, mispärast ta õieti tuli.
Viktor läheb peaukse poole, ent peatub trepi ees. Istub trepiastmele ja võtab pintsaku rinnataskust suitsupaki. Anna-Karin pole kunagi varem teda suitsetamas näinud. Poisi käed värisevad pisut, kui ta sigareti suu juurde tõstab ja põlema paneb.
Rebane kuuleb mõisamajast kostvaid samme enne kui Viktor. Kui uks Viktori selja taga avaneb, laseb ta suitsu hoidva käe alla.
Adriana.
Ta näeb võõras välja, mõtleb Anna-Karin.
Aga ta parandab end kohe. Adriana näeb välja samasugune nagu varem, siis, kui Väljavalitud esimese gümnaasiumiaasta alguses tema kabinetti kutsuti. Siis nad arvasid, et tema tappis Rebecka ja Eliase ning et nüüd on käes nende kord. Nüüd, kui Adriana käsivarred vaheliti paneb ja rangel pilgul Viktorit vaatab, kuuleb Anna-Karin ootamatult oma toonase hirmu kaja.
„Kus sa olid?” küsib Adriana. „Ja miks sa mobiilile ei vastanud?”
„Ma olin matustel,” ütleb Viktor. „Anna-Karini ema suri ära.”
Ta vaatab pingutatult Adrianale otsa, ent naine ei liiguta oimugi. Anna-Karini nimi ei ütle talle enam midagi.
„Kahju. Aga sa oleksid pidanud Alexanderile ütlema, kus sa oled. Tule nüüd.”
Viktor viskab sigareti maha ja kustutab selle kingatalla all. Adriana vaatab teda hukkamõistvalt.
„Võta palun koni sisse kaasa,” ütleb ta.
Viktor surub lõuad kokku. Ta korjab koni üles ja järgneb Adrianale majja.
Anna-Karin avab silmad. Ta tõuseb püsti ja läheb kraanikausi juurde, teeb paberräti jääkülmas vees märjaks, tupsutab laupa ja meelekohti. Ta vaatab peeglist oma rohelisi silmi, näeb tühjust pilgus, mis talle sealt vastu vaatab.
Ta tahab, et midagi juhtuks. Midagi, mis oleks piisavalt jahmatav, nii et ärataks ta sellest tuimast seisundist. Siis ta ehk tunneks lõpuks midagi. Siis ta ehk suudaks piisavalt keskenduda, et õppida homseks suureks bioloogiaeksamiks. Ta suudaks end selleks sundida, sest veterinaaria erialale õppima pääsemine oleks taas oluline.
Anna-Karin teeb ukse lahti ja läheb välja. Väljas seisab Minoo. Võib-olla ta kuulatas, ega seest ei kosta nuukseid, valmistus päästeoperatsioonile asuma.
„Ma olin rebasega,” ütleb Anna-Karin vaikselt. „Me nägime Viktorit mõisa juures. Ja Adrianat.”
„Kas Adrianal paistis kõik korras olevat?” küsib Minoo.
„Ta oli nagu varem. Tead küll. Enne.”
Minoo lööb pilgu maha.
„Tore,” ütleb ta.
„Ma ei saa aru, miks Viktor matusele tuli,” lausub Anna-Karin.
„Äkki vaevavad teda süümepiinad kõige selle pärast, mis ta sulle tegi. Võiksid ju vaevata küll.”
Nad seisavad natuke aega vaikselt, kuulavad kauget häältesuminat.
„Sinu järele küsitakse,” ütleb Minoo. „Aga kui sa tahad, siis ma helistan isale, ta viib meid koju… Küll nad aru saavad.”
Minoo vaatab talle ebalevalt otsa. Anna-Karin soovib, et võiks ettepaneku vastu võtta. Aga ta ei saa vanaisa üksi jätta.
„Ma tulen,” ütleb ta.
Minoo vaatab Gustafile otsa. Nad seisavad nii lähestikku, et nende paksud talvejoped puutuvad kokku.
„Ma mõtlen su peale kogu aeg,” ütleb Gustaf.
Nende hingeõhk on nagu valge suitsupilv. See seguneb, nii lähedal on Minoole poisi huuled.
„Alguses ma arvasin, et põhjuseks on see, et sa meenutad mulle nii palju teda. Aga nüüd saan ma lõpuks aru. Ma mõistan.”
Minoole tulevad need sõnad nii tuttavad ette, aga ta ei suuda meenutada, millal ta neid esimest korda kuulis.
„Minoo, sa meeldid mulle. Väga.”
Gustaf kummardub allapoole ja suudleb teda.
Nüüd Minoole meenub.
Ta tõukab Gustafi eemale.
Max vaatab talle oma mustade linnusilmadega otsa. Tema õhuke nahk on kolba ümber pingul. Minoo astub sammu tagasi, aga mees on kiirem. Tema sõrmed on nagu küünised, sulguvad ta kaela ümber.
Mees naeratab.
Minoo proovib valla päästa musta suitsu, aga seda ei ole enam tema sees. Ta ei saa karjuda, ei saa isegi hingata.
Ta ei saa hingata.
Maxi hääl kõmiseb tema pea sees.
Miski pole nii, nagu teie arvate.
Minoo ärkab iseenda karjumise peale.
Ta on elutoa diivanile magama jäänud. Kui ta istukile tõuseb, libiseb märkmeplokk sülest maha ja maandub põrandal. Ta korjab selle üles. Kuulatab ülakorruselt hääli. Vaikus. Võib-olla Anna-Karin ei kuulnudki ta karjumist. Või on ta praeguseks juba Minoo painajatega harjunud.
Ajalehtedes oli päris palju juttu koomapatsiendist, kes ärkas üle aasta kestnud teadvusetusest ja suri seejärel infarkti tagajärjel. Max oli juba tuntud kui matemaatikaõpetaja, kes leiti teadvusetult „enesetapupakti” koolist. Cissi, kes oli Engelsforsbladetis praktikal, kirjutas sel teemal mitu artiklit. Ta on terve oma karjääri üles ehitanud Engelsforsi üleloomulike juhtumite kajastamisele.
Minoo hoiab käsi ees, kontrollib, kas ta suudab musta suitsu valla päästa. See õnnestub, milline kergendus.
Ta soovib ainult, et „Mustrite raamat” hakkaks temaga taas rääkima, et kaitsjad seletaksid, mida Max mõtles oma sõnadega miski pole nii, nagu teie arvate. Kui ta üldse midagi mõtles.
Minoo avab märkmiku. Proovib keskenduda argisematele muredele. Ove Post lisab eksamile alati ka selliseid küsimusi, mille vastuseid bioloogiaõpikus ei ole, aga millest nad on tundides rääkinud. Probleem on selles, et mõnikord on ta neist asjust tunnis rääkinud hoopis mõne teise klassiga.
Minoo tõstab jalad lauale ja