Võti. Mats Strandberg
„Ja mina ei kannata seda ebakindlust. Me kas oleme koos või ei. Kas oleme?”
„Mida sa ise arvad?” küsib Linnéa mittemidagiütleval ilmel.
Vanessa pole äkki enam närvis. Sest ta saab aru, et on Linnéa peale vihane.
„Ma ei tea! Varem me saime kõigest rääkida. Aga nüüd… Tundub, nagu oleksime praegu vähem koos kui siis, kui me veel ei seksinud. Mõnikord on kõik kuidagi nii kohmakas ja imelik. Ei, pagan, sina oled see, kes on kohmakas ja imelik. Mõnikord ma mõtlen, kas sulle üldse meeldib minuga olla, või kas sul ei ole mõtted hoopis kusagil mujal. Ja ega see asja paremaks ei tee, et sa tahad kõike salajas hoida, nii et ma ei saa sellest isegi kellegagi rääkida. Mul on sellepärast kogu aeg nii paha tunne ja see ei ole tore.”
Ta on peaaegu hingetu.
„Ei,” ütleb Linnéa. „Ei ole tõesti.”
„Kui sa ei taha minuga päriselt koos olla, siis ütle seda, kohe praegu,” ütleb Vanessa. „Sest sellisel juhul lõpetame ära ja kohtume nii vähe kui võimalik, kui me parajasti koos teistega maailma ei päästa.”
Linnéa põrnitseb oma käsi.
„Vaata mulle otsa!” ütleb Vanessa.
Linnéa tõstab pilgu. Tukk varjab tema silmad peaaegu täielikult.
„Ma ei saa aru, miks sa kahtled…” sõnab ta kähedal häälel. „Sa peaksid ju aru saama…”
Ta vakatab, ilme on anuv. Aga Vanessa ootab. Ta ei mõtlegi lasta Linnéal kergelt pääseda. Kulub tükk aega. Siis peidab Linnéa näo kätesse, surub sõrmed vastu laupa.
„Ma ei saa selliste asjadega hakkama,” pomiseb ta.
„Milliste asjadega?” küsib Vanessa.
Linnéa hingab sügavalt sisse ja laseb käed alla. Ta nutab. Mitte nii nagu Vanessa mõne aja eest, lahinal ja nuuksudes. Pisarad lihtsalt voolavad mööda tema põski alla.
„Kas sa tead, mis on kõige õudsem?” ütleb ta nõrgal häälel. „Osake minust tahakski tõepoolest kõik ära rikkuda. Alati on nii. Niipea, kui midagi hästi läheb.”
„Nii et sinu arvates on praegu hästi?” küsib Vanessa ettevaatlikult.
Linnéa ohkab sügavalt.
„Vanessa, sa vist ei saa aru…”
Ta jääb vait. Silmitseb Vanessat tõsisel pilgul.
„Ma armastan sind. Ma olen sinusse juba terve igaviku armunud olnud.”
Sigineb vaikus. Sõnad jäävad nende vahele õhku rippuma.
„Kui kaua siis?” küsib Vanessa.
„Mingi poolteist aastat.”
Poolteist aastat. Kaheksateist kuud. Vanessale tundus väljakannatamatu oma tundeid ühe kuu vaka all hoida.
„Mis nipiga sa vastu pidasid?” küsib ta.
Linnéa naerab.
„Ei pidanudki.”
„Miks sa siis midagi ei öelnud?” küsib Vanessa.
„Sa oled fantastiline,” ütleb Linnéa. „Ja sa oled väärt kedagi, kes on fantastiline.”
Vanessa poeb Linnéa diivaniotsa.
„Ma armastan sind,” lausub ta ja nii hea tunne on seda lõpuks valjusti välja öelda. „Mina vist olen sind ka juba terve igaviku armastanud. Ma soovin nii väga, et oleksin seda varem taibanud.”
„Kahju, et sa nii pikaldane oled,” sõnab Linnéa kõvera naeratuse saatel.
„Kahju, et sa nii arg oled,” ütleb Vanessa ja muigab.
Linnéa pühib käeseljaga pisarad ära.
„Ma tahan sinuga koos olla,” ütleb ta. „Aga äkki ootame veel teistele rääkimisega?”
„Hea küll,” sõnab Vanessa. „Ootame. Natuke aega.”
Ta mängib Linnéa hobusesabade siidpehmete otstega, lükkab Linnéa tuka eemale ja vaatab otse tema tumedatesse silmadesse.
Ja äkitselt ei olegi enam millestki rääkida.
Linnéa suus on suitsu, tee ja Linnéa maik. Mõnes mõttes suudleksid nad nagu esimest korda.
Vanessa suudleb Linnéa kaela ja tunneb äkitselt, kuidas soojus mööda tema enda kaela levima hakkab. Ta laseb käel Linnéa kleidi alla libiseda, silitab ta puusa ja tunneb, kuidas tema enda puusa juures meeldivalt kõditab, kuidas surin jõuab põlveõndlani, jalatallani välja.
Vanessa vaatab üles ja kohtab Linnéa pilku.
„Ma tundsin praegu vist täpselt seda, mida sina,” ütleb ta.
„Ja mina tundsin seda, mida sina,” lausub Linnéa. „Lisaks tundsin ma muidugi seda ka, mida ma ise tundsin.”
Nad vaatavad teineteisele ainiti otsa. Puhkevad korraga naerma.
Seda asja peaks lähemalt uurima, mõtleb Linnéa.
Ta ajab selja sirgu ja tõmbab kleidi seljast. Siis haarab ta Vanessal kuklast, painutab ta enda vastu ja tõmbab tema alahuule endale suhu. Imeline tunne, ja seejärel tunneb Vanessa seda imelist tunnet veel korra, kui Linnéa tunne temast vastu kajab.
Vanessa tõmbab pluusi seljast ja Linnéa teeb tema rinnahoidja lahti, suudleb tema kaela, tema rindu.
Pagan, mõtleb Linnéa. Seda kõike on peaaegu liiga palju.
Ja Vanessal jääb üle vaid nõustuda. Eriti siis, kui Linnéa sõrmed silitades tema aluspükstesse libisevad.
Nad suudlevad teineteist.
Vanessa libistab oma käed Linnéa selja taha, teeb ta rinnahoidja lahti ning Linnéa lükkab oma erkroosad aluspüksid jalast.
Vanessal on tunne, nagu praksuks tema kehas iga ainumas närv, nagu oleks terve ta keha täis säraküünlaid, kui ta Linnéa põlvi suudleb, mööda reie sisekülge ülespoole liigub.
Keha näitab talle teed.
Kui Linnéa ärkab, on akende taga öö. Siiski on piisavalt valge, et aimata voodi teisel poolel Vanessat alasti lebamas.
„Kas see juhtus päriselt?” sosistab Linnéa, teadmata täpselt, kas Vanessa magab.
„Vist küll.”
Vanessa liigub lähemale, poeb tihedalt Linnéa kõrvale.
„Kui edaspidi tähendab seksimine täpselt sedasama, siis ma ei teagi, kas ma üldse tahaksin midagi muud teha,” ütleb Vanessa. „Üldse kunagi.”
„Ma tean, mida sa mõtled.”
Linnéa ei suuda meenutada, millal ta end viimati nii rahulikuna tundis. Nii kergena. Ja painajaid ei tulnudki.
„On sul meeles, kuidas ma esimest korda siia tulin, et sinu käest riideid laenata?” küsib Vanessa. „Kui keegi oleks tollal öelnud, et nii läheb…”
Linnéa naeratab. Tõmbab käega üle Vanessa puusakumeruse. Tema nahk on nii sõnulseletamatult sile.
„Ei tea, mida Wille küll ütleks, kui teada saaks, et tema eksid on koos,” ütleb Vanessa. „Tõeline õudusunenägu.”
Nad naeravad.
„Minoo muide teab juba,” ütleb Linnéa. „Tähendab, ta teab, et ma olen sinusse armunud. Ühe korra saatsin ma oma mõtted sinust kogemata välja.”
„Mida Minoo siis ütles?” küsib Vanessa.
„Ta arvas, et äkki olukord ei olegi nii lootusetu.”
„Nii et isegi Minoo taipas varem kui mina,” sõnab Vanessa.
Nad naeravad jälle. Kusagil läheduses sõidab mööda ilma summutita mootorratas.
„Kõige tipuks teadis ka Kirke enne mind,” ütleb Vanessa.