Võti. Mats Strandberg
tungib läbi ribakardinate sisse. Ta küünitab öökapilt märkmikku ja pastakat võtma. Kirjutab üles kogu Matilda jutu, enne kui miski juhtub meelest minema. Tavaliselt aitab see tal selgemalt mõelda. Aga kui ta kirjutamise lõpetab, on tal üksnes tunne, nagu oleks peas üleujutus.
Mobiil vibreerib. Sõnum Linnéalt.
UND NÄGID?
JAH, kirjutab Minoo, ja vastus tuleb peaaegu kohe. Linnéa tahab, et nad kohtuksid enne kooli Nicolause korteris. Ta palub Minool seda ka Anna-Karinile edasi öelda.
Minoo paneb mobiili käest ja püüab endale meenutada, et ta ei ole üksi. Tal on ka teised. Koos peavad nad suutma kõik ära lahendada.
Anna-Karin lebab pimeduses ärkvel. Tunneb suitsuhõngu oma juustes. Pipar hüppab voodist alla, kui toauks avaneb. Koridorivalguse taustal joonistub välja Minoo siluett.
„Hommikust,” ütleb ta. „Kas ma tohin sisse tulla?”
„Ikka tohid,” vastab Anna-Karin ja ajab end istukile.
Pipar lipsab näugudes toast välja, enne kui Minoo ukse enda selja taga kinni paneb. Viivuks ta peatub.
„Sina nägid ka und, eks?” küsib ta.
„Jah,” vastab Anna-Karin.
Minoo vajub voodijalutsisse istuma.
Anna-Karin teab, et ta peaks olema ärritunud, hirmul, kurb, vihane. Matilda ja kaitsjad on neile valetanud. Kaitsjad olid alguses deemonid. Deemonid proovivad neid taas tappa. Olivia tuleb tagasi. Väljavalitud ei pruugi suutagi väravat sulgeda. See on maailma päris viimane võimalus. Rohkem Väljavalituid ei tule. Ja värav tuleb sulgeda aasta jooksul.
Ta oli lootnud, et ärkab oma halvatusest, kui miski teda raputab. Ent tema seisund ei ole muutunud.
„Vähemalt hea, et me nüüd tõde teame,” ütleb Minoo. „See ju on ometi hea, eks?”
Anna-Karin noogutab.
Mida Minoo ja teised temast mõtleksid, kui nad tõde teaksid? Et ta on nii ebanormaalne, et isegi see ei tekita temas mingeid tundeid?
„Ei tea, kes see võõras on,” lausub ta ainult selleks, et midagi öelda.
„Huvitav jah,” ütleb Minoo. „Ja mis pakkumine see on.”
„Küllap ei ole see midagi hullu. Tähendab… See on ju meile lõpuks abiks.”
Minoo heidab talle kärme pilgu ja Anna-Karin mõtleb, kas ta nägi teda läbi, kas Minoo mõistis, et Anna-Karin üksnes teeskleb kaasamõtlemist.
„Linnéa tahab, et me kohtuksime enne kooli Nicolause korteris,” ütleb Minoo.
Paljas mõte voodist välja tulemisest, duši alla minemisest ja riietumisest tundub täiesti ebareaalne.
„Ma ei usu, et ma jaksan kaasa tulla,” sõnab Anna-Karin. „Ma arvan, et ma ei tule täna kooli.”
„Aga bioloogiaeksam…” alustab Minoo ja jääb vait.
Ta näib häbenevat, ja Anna-Karin mõistab, mida ta mõtleb. Et Anna-Karin ei jaksa, sest ta mattis eelmisel päeval oma ema. Et sellisel ajal ei huvita loomulikult kedagi ükski eksam.
„Hea küll,” ütleb Minoo ja tõuseb püsti. „Saada sõnum, kui midagi on. Ma võin lõuna ajal koju tulla, kui sa tahad.”
„Ei ole vaja,” pomiseb Anna-Karin ja poeb tagasi teki alla.
„Kas sa arvad, et jaksaksid pärastlõunal oma korteri tühjendamist jätkata?” küsib Minoo. „Ma saan aru, et see on raske, aga koos läheks kiiremini, ja kui see tehtud saab, siis on ju hea…”
„Muidugi.”
Niipea kui Minoo enda järel ukse suleb, paneb Anna-Karin silmad kinni. Ta kaob rebase teadvusesse, kus ei ole vaja mitte midagi mõelda.
Minoo jääb Anna-Karini toa ukse taga seisma. Mõtleb, kas peaks sisse tagasi minema.
Talle jäi mulje, nagu ei oleks mitte miski tema jutust Anna-Karinini jõudnud.
Minoo teab, mis tunne on olla kapseldunud. Ta oli ise ka pärast Maxi alistamist kapseldunud. Äkki peaks seda Anna-Karinile ütlema. Aga kas see kõlaks sel juhul nii, nagu võrdsustaks ta selle, mis Maxiga toimus, ema kaotamisega? Ja võib-olla ei olegi Anna-Karin tegelikult nii tuim, kui pealtnäha paistab? Võib-olla ta nutab kogu aeg, kui Minood nägemas ei ole?
Minoo käib duši all, peseb suitsuhaisu juustest ja paneb riidesse. Siis läheb ta alla kööki. Raadios räägitakse sellest, et suurest rukolasalati partiist leiti salmonellabaktereid. Eks jälle märk sellest, et maailmalõpp on lähedal.
Isa istub köögilaua ääres, ees kauss maitsestamata jogurtit, üks banaan ja tass kohvi. Minoo vaatab teda uurivalt. Ei isa ega ema söö tavaliselt hommikust.
Minoo valab endale samuti kohvi ja jogurtit. Isa sirvib Engelsforsbladeti viimast numbrit ja Minoo teab, et ta proovib lugeda sellise pilguga, nagu oleks ta üks lehe tellijatest, kes loeb numbrit esimest korda.
„Kas Anna-Karin on ärganud?” küsib isa.
„Ta jääb täna koju.”
„Arusaadav.”
Isa kühveldab jogurti lõpuni sisse ja loputab kohviga alla.
„Kas sa tahaksid enne kooli kaasa tulla ja uusi toimetuseruume vaadata? Mõtlesin, et lähen jala.”
Isa ilme on pisut häbelik.
„Ma pean enne kooli Linnéaga kokku saama,” ütleb Minoo. „Aga mõni teine päev heameelega. Mina lähen ju peaaegu alati jala kooli, ainult täna ma ei saa…”
„Minoo, sellest pole midagi,” ütleb isa ja paneb oma käe tema käe peale.
Minoo kõnnib Engelsforsi keskuse poole. Ta tunneb toomingaõite lõhna. Kuuleb lindude sädistamist hiirekõrvul puuvõrades. Peagi on suvi. Võib-olla üleüldse viimane suvi.
Viimane lahing leiab aset aasta jooksul.
Ilm on ootamatult soe ja kui Minoo jõuab aadressile Gnejsgatan 7, on ta nii jaki kui kampsuni seljast ära võtnud.
Ta astub trepikotta ja õngitseb jakitaskust võtme, keerab lahti alumise korruse ainsa korteri ukse luku.
Elutoaakendel on kardinad ees. Linnéa ja Vanessa istuvad diivanil ja vaatavad üles, kui ta sisse astub. Nad näivad nii süüdlaslikud, et Minoole tundub, nagu oleksid nad temast rääkinud.
„Kus Anna-Karin on?” küsib Vanessa.
Tema riietus on sooja ilma jaoks igati kohane. Tal on seljas helesinine kleit, mis on nii lühike, et Minoo oleks pidanud seda särgiks, kui oleks seda poes näinud.
„Ta ei jaksanud tulla,” ütleb Minoo ja istub ühele ebamugavatest puutoolidest.
„Kuidas ta ennast õieti tunneb?” küsib Vanessa.
„Tegelikult ma ei tea,” vastab Minoo.
Linnéa kohendab kannatamatult oma asendit.
„Ma ei saa aru, kuidas Matilda ja kaitsjad võisid meile valetada,” ütleb ta.
„Ma tean,” ütleb Minoo. „Aga neil oli ju mitterääkimiseks hea põhjus.”
Linnéa silmad tõmbuvad vidukile ja Minoo kahetseb kohe oma sõnu.
„Tähendab, nad arvasid, et neil on hea põhjus,” jätkab ta kiiresti. „Ma ei ütle, et see on õige, aga ka nemad proovivad ju maailma päästa.”
Ta jääb vait. Meenutab kõnelust, mille ta pidas Viktoriga autos.
Sa arvad, et kõik on lihtne. Õige või vale, hea või halb. Aga oluline on ju eesmärk, mitte selle saavutamise viis.
Nüüd ütleb tema Linnéale peaaegu täpselt sedasama. Kas see tähendab, et Viktoril oli õigus, või et ta on hakanud niisama valesti asjadest aru saama kui Viktor?
„Tähtis