Võti. Mats Strandberg
sihiks lumepalliga seda, kes hoiab kaamerat. Anna-Karin mõtleb, kas see võiks olla ema. Kas ka tema naeris.
Miski väreleb tema sees. Miski, mis on vaid hingetõmbe kaugusel nutust. Ent seejärel näeb ta, et vanaisa silmad läigivad. Värelus tema sees kaob.
Vanaisa keerab taas lehte.
„Minu meelest on Mia siin pildil nii ilus,” ütleb ta meeleliigutusega.
Pildil on jaanipäev ja Mia ootab Anna-Karinit. Ta on end meikinud ja lokid pähe teinud. See on üks vähestest piltidest, kus ema naeratus jõuab ka silmadesse. Ta näib nii lootusrikas. Nagu igatseks ta nii väga tulevikku. Kas laps kõhus pani teda niimoodi tundma?
„Imeilus pilt,” ütleb Anna-Karin.
„Staffan tegi selle,” ütleb vanaisa.
Vanaisa pühib silmi. Nad lehitsevad edasi. Nüüd on Anna-Karin sündinud. Talle tulevad hambad. Ta õpib käima. Varsti isa kaob. Ta jääbki kadunuks.
Ühel pildil riputab ema jõulukuusele ehteid. Ta ei vaata kaamerasse. Seljas on tal lilleline flanellist öösärk. Ja Anna-Karinile meenub äkki öö, kui ta oli neljane või viiene ja oli näinud halba und. Ta ärkas ja läks ema juurde ja ema tõstis tekiserva üles, lasi Anna-Karinil enda kõrvale pugeda. Nii turvaline tunne oli. Ema oli nii soe ja see öösärk oli nii pehme. Ja ema mõistis kindlasti, et Anna-Karin tegi ainult, nagu oleks halba und näinud, kui ta mitu nädalat järjest iga öö tema voodisse puges. Kuni ema ühel ööl enam ei lubanud.
Kas emal oli tol ajal parem? Kas sellepärast Anna-Karin tohtiski tema juurde minna? Kas keegi oleks saanud ema sel ajal veel päästa? Kas see oli viimane võimalus, enne kui ta lõplikult kibestumisse ja enesehaletsusse sulgus?
Anna-Karin vaatab aknast välja. Päike lõõmab Engelsforsi kohal. Ta kuuleb koolilõpetajaid pärast oma šampusehommikusööki Olssoni künkal kooli poole liikumas.
„Järgmine aasta on sinu kord,” ütleb isa, kui nad Minooga kooliväravas peatuvad.
Minoo vaatab üle rahvasumma plakatit, millel ilutsevad erineva piinlikkusastmega lapsepõlvepildid. Üks linalakk tüdruk, nägu üleni moosine. Alasti poiss, kes istub potil.
Minoo proovib meelde jätta, et kõik vanad fotod tuleb ära peita, kuni tal endal kool lõpetatud saab.
Ta on alati vaeva näinud ja kõige paremaid hindeid saanud. Aga ta ei ole iialgi suutnud otsustada, mida nendega peale hakata. Nii isa kui ema hellitavad vaikselt lootust, et ta võiks valida just nende eriala. Aga Minoo ei tea, kelleks tulevikus hakata. Ta ei tea isegi seda, kas talle selleks võimalust antakse.
„See aeg tundub nii kauge,” ütleb Minoo.
„Jah. Sinu vanuses liigub kõik aeglaselt. Ja seejärel kihutab kogu elu lihtsalt mööda,” ütleb isa ja naeratab Minoole. „Räägin nagu mingi vanamees, on ju? Tervita Gustafit ja õnnitle teda ka minu poolt.”
Minoo vaatab isale järele, kui too keskuse poole jalutab. Ta on nüüd iga päev jala käinud ega tööta enam öösiti. Ta käis isegi arsti juures. Aga Minoo ei ole tahtnud emale midagi öelda. Ta ei taha temas enneaegu lootust äratada. Ainult nädal on möödas. Isa uued harjumused võivad kaduda sama kiiresti, kui need tekkisid.
Ta läheb väravast sisse ja otsib pilguga plakatite hulgas. Päike paistab lagipähe. Ta soovib, et leiaks mõne varjulise nurga, kuhu seista.
Ta märkab Rickardi plakatit. Priske suurte prillidega poisiklutt, kes istub punase plastmasstraktori otsas. Rickard ei ole senimaani ühendust võtnud ja Minoo ei tea ikka veel, mida teha.
Lõpuks leiab ta plakati, millel on tekst PALJU ÕNNE, GUSTAF N3A3! Gustaf on pildil ehk umbes kolmene. Tal on süles must kassipoeg ja nägu on laia naeru täis. Minoost käib läbi valutorge, mida ta ei oskagi õieti seletada.
Ta pressib end inimeste vahelt läbi. Mõtleb, kas ta tõepoolest peaks siin olema. Aga Gustaf küsis, kas ta tuleb. Ei, meenutab ta endale. Ta väitis end isegi lootvat, et Minoo tuleb. Tuleb eeldada, et ta mõtles seda tõsiselt. See on lihtsalt nii jube raske.
„Ohoh, kellelgi on ikka väga kiire,” nähvab üks naisterahvas, kui Minoo õlakott teda tonksab.
„Vabandust,” ütleb Minoo ja pöörab ringi.
Naine on keskealine ja närib isukalt nätsu, ent ükski maailma piparmünt ei suuda varjata alkoholi lehka, mis tungib välja igast tema kehapoorist. Robin seisab tema kõrval plakatiga TUBLI, ADDE S3B!. Pildil on väikesel poisil juuksed ilusti kammitud ja ta istub kohkunult paksu jõuluvanamaskiga mehe süles.
Robin ei paista ümbrust märkavatki. Silmad läigivad õrnalt. Näib, nagu ei oleks ta nädalate kaupa sõba silmale saanud.
„Keda sina siis lõpetajatest tunned?” küsib naine rõhutatult selgesti. „Minu vanem poeg Andreas lõpetab täna… Mu abikaasa ei saanud tulla, ta on tööreisil.”
„Vabandust,” pomiseb Minoo uuesti ja kiirustab edasi.
„Vabandust,” kuuleb ta Robini ema teda selja taga matkimas. „Ei tea, kas ta muid sõnu ei oskagi?”
Minoo võtab sihikule Gustafi vanemad, Lage ja Anita. Nende seltsis on kaks umbes kahekümne viie aastast naist. Üks on sama blond kui Gustaf, teisel on ema tumedad juuksed. Nad näevad oma päikseprillide ja lilleliste kleitidega väga kaunid välja, ja nad pole selleks nagu õieti vaeva näinudki. Jossan ja Vicky. Üks töötab Berliinis, teine õpib Lundis. Minoo on Gustafi juures neist pilte näinud, aga ta ei mäleta, kumb on kumb.
„Minoo!” hõikab Lage ja lehvitab talle.
Ta läheb nende juurde ning embab Laget ja Anitat. Siis tervitab ta Gustafi õdesid. Proovib mitte mõelda sellele, mis nad võiksid tema enda mittemidagiütleva välimuse kohta arvata.
„Ah nii, et sina siis oledki Minoo,” ütleb tumedapäine, kes tutvustab ennast Vickyna.
„Jäta järele, paned teise piinlikku olukorda,” ütleb blond, enne kui end Jossanina esitleb.
Minoo tunneb, kuidas veri näkku kerkib. Õnneks ei pea ta vastust nuputama. Kauge huilgamine üha valjeneb ja kõik pöörduvad koolimaja poole.
Uksed lüüakse lahti ja lõpetajad tulevad joostes, karjudes ja juubeldades majast välja. Nad peatuvad trepil ja hakkavad röökima surematut klassikat, mida kõik juba ootasid.
Me lõpetasime kooli, me lõpetasime kooli, me lõpetasime koo-oooli! Küll me oleme ikka head!
Inimsummas klõpsuvad mobiilid ja kaamerad. Hõisatakse ja plaksutatakse. Ning Gustaf seisab keset treppi, näol seesama naeratus kui kolmeaastasena, must kiisu süles.
Ta on oma teklis ja heledas ülikonnas üle mõistuse kena. Minool käiks nagu randmetest väikesed elektrilöögid läbi. Need levivad mööda käsivarsi üles ja teevad käed jõuetuks.
Ta mõtleb kõikidele aastatele, kui ta teadis üksnes kaudselt, kes on Gustaf Åhlander. Mõtleb, kui uskumatu see on, et nüüd seisab ta siin koos poisi perekonnaga.
Värsked koolilõpetajad valguvad hoovile. Gustafit tervitatakse pidevalt seljalepatsutuste ja õnnesoovidega, aga lõpuks jõuab ta nende väikese rühma juurde. Äkki on tema käed Minoo ümber ja ta suudleb Minood otse suule.
Ta laseb Minoo lahti. Nad vaatavad teineteisele otsa ja Gustaf näib täpselt sama üllatunud kui Minoo. Siis viskub Vicky talle kaela ning tema ümber kogunevad perekond ja sõbrad, kes on läbi rahvamassi lähemale trüginud.
Minoole oleks nagu seal kohas, kus Gustaf ta lahti lasi, juured alla kasvanud. Ta tunneb ikka veel poisi huuli enda omade vastas.
Niipea kui nad perekond Åhlanderi juurde koju jõuavad, lipsab Minoo ülakorrusele vannituppa ja lukustab ukse. Ta uhub randmeid külma vee all. Ema ütles, et see aitab ülekuumenemise vastu, aga tundub, et erilist kasu sellest küll ei ole.
Gustaf toodi koju tädi sportautoga ning Minoo sõitis koos tema vanemate ja õdedega. Ta jättis vist täiesti pilves mulje.
N3A, S3B – Rootsi gümnaasiumiklasside tähised, kus esimene täht tähistab läbitud õppekava (N: loodusteadused, S: ühiskonnateadused). – Tlk.