Võti. Mats Strandberg
ei taha sind enam kunagi näha.”
Gustaf lihtsalt ütleb seda. Nagu oleks see täiesti suvaline lause. Adrenaliin pääseb Minoos valla. Tema käed ja jalad värisevad.
„Palun,” ütleb ta.
„Mine siit ära.”
Gustaf vaatab talle otsa. Ja Minoo teab, et poiss on tema jaoks kadunud.
Ta läheb trepi poole. Rickard ütleb midagi, aga ta ei kuule, mida, ta läheb temast mööda. Kui ta köögiukse lahti teeb, vaatab talle vastu Vicky muigel nägu.
„Me just hakkasime mõtlema, miks Gustaf nii kauaks keldrisse jääb,” ütleb ta narritavalt, aga tema naeratus hajub ruttu. „Kas juhtus midagi?”
Minoo ei vasta.
Tee Gustafi juurest koju pole iialgi nii pikk tundunud. Tänavad nagu veniksid ta ees pikemaks.
Poolel teel peatub ta teeserval ja oksendab sirelipõõsasse.
Pärastki ei lähe paremaks.
Valu söövitab kogu keha, vibreerib läbi tema, kui ta jalga jala ette tõstab, üks samm korraga, kuni koju jõuab.
Ta heidab voodisse, laseb mustal suitsul end neelata, kuni ta on üleni vabastavalt tumm, kuni viimanegi jälg Minoo Falk Karimist on lahustunud ja haihtunud.
Kerge briis liigub üle Dammsjöni järve ja paneb veepinna virvendama. Linnéa istub ühe puu varjus, vaatab Vanessat, kes lamab kõhuli teki päikese kätte jääva poole peal. Ta on selja päevitamiseks bikiinirinnahoidja ära võtnud ning Linnéa näeb ta selgroogu, tema abaluude kontuure naha all.
„Ei tea, kas Michelle ja Evelina panid pahaks, et me nii vara ära läksime,” ütleb Vanessa.
„Ei usu,” vastab Linnéa.
Nad jäid Mehmeti koolilõpupeole vaid pooleks tunniks. Aga Michelle nunnutas kõik see aeg Mehmeti väikesi sugulasi ja Evelina nunnutas sama pühendunult oma kutti.
„Sa peaksid nendega ükskord kohtuma,” sõnab Vanessa.
„Ma olen nendega kohtunud,” vastab Linnéa.
Vanessa pöörab pead ja vaatab tema poole.
„Ma mõtlen päriselt,” lausub ta. „Nad küsisid, kas me tahaksime homme pärast koolilõppu Olssoni künkale kaasa minna, vaatama, kas seal toimub mingi pidu.”
„Miks mitte,” ütleb Linnéa.
Ta ei taha olla selline sõber, kes nõuab oma tüdrukut kakskümmend neli tundi ööpäevas iseenda käsutusse ega soovi teistega suhelda. Ta soovib ainult, et talle see natukenegi ka endale meeldiks, sest entusiasmi teesklemine on tema tõeliselt nõrk külg.
Ta sirutab käe kommikoti järele, mis vedeleb nende vahel teki peal. Vanessa ostis selle. Enamik komme sisaldab želatiini, aga Linnéa ei taha sellele osutamisega meeleolu rikkuda. Ta kaevab kotist välja ühe kõva lagritsakommi. See on soojas niiskeks tõmbunud ja ta peab pärast kommi suhupistmist näpud üle limpsima.
Eemal rannas paneb keegi käima loo, millest saab kahtlemata selle suve katk. Ja Vanessa on juba nakatunud, sest ta hakkab õlgu nõksutama ja ümisema. Linnéa naeratab. Ta ei suuda lugu vääriliselt vihata, kui see Vanessale meeldib.
Ta võtab veel ühe kommi ja vaatab rannas viibivaid inimesi. Enamik on nooremad gümnasistid, kes kasutavad aasta esimese jume peale saamiseks juhust, kui kool on abiturientide lõpetamise puhul kinni. Ja enamik neist on Linnéat ja Vanessat vahtinud.
Kui Vanessa oli Michelle’ile rääkinud, levis uudis kulutulena üle kooli. Ja kui Wille veel ei tea, siis õige pea jõuab see ka tema kõrvu. Sest pisut eemal istub paari põhikoolikuti seltsis Lucky. Nad annavad joint’i käest kätte ning Lucky vaatab ähmasel pilgul Linnéat ja Vanessat. Linnéa lehvitab talle ja poiss pöörab häbelikult pea ära. Linnéa mäletab, kui muserdatud oli Lucky tol ööl, kui Olivia Jonte ära tappis. Mõtleb, kuidas ta ennast praegu tunda võiks.
Linnéa vaatab uuesti Vanessat. Vanessa on silmad kinni pannud ja näib, nagu ta magaks. Linnéa tahaks kummarduda ja tema päikesesooja kukalt suudelda, aga ta ei taha käituda nagu innukas sülekoer.
Tal on sõltuvus. Ta tahaks alalõpmata Vanessat puudutada. Ta on alati pööritanud silmi paaride poole, kes ei suuda käsi teineteisest eemal hoida, aga nüüd mõistab ta neid liigagi hästi. Ta peab osavamalt varjama, kui sisse võetud ta on, et Vanessa eemale ei kohkuks.
Linnéa mobiil piiksatab ja ta otsib selle kotist üles.
„Vanessa,” ütleb ta, kui on Anna-Karini sõnumi läbi lugenud. „Me peame vist minema. Kohe.”
Linnéa ei jõua õieti Minoo ukse taga kellagi anda, kui Anna-Karin selle juba lahti teeb. Tema silmad on suured ja hirmunud.
„Tulge,” ütleb ta. „Ruttu.”
Linnéa vahetab Vanessaga pilgu ja nad jooksevad Anna-Karini kannul trepist üles, komistades peaaegu Pipra otsa, kes on parajasti teel alla.
„Me ei saanud su sõnumist sotti,” ütleb Linnéa. „Kas Minoo on haige?”
„Ma ei tea, mis lahti on,” lausub Anna-Karin. „Ta oli juba siis selline, kui ma koju tulin.”
Ta avab Minoo toa ukse ja Linnéa astub sisse, teised tihedalt kannul.
Minoo lebab oma taevasinises kleidis selili voodil. Silmad on lahti, ent pilk on tühi. Ripsmetušš on mööda põski alla jooksnud.
„Kas te arvate, et deemonid?” küsib Anna-Karin. „Kas te arvate, et nad on ta kuidagi oma võimusesse saanud?”
Linnéa istub voodiservale. Ta keskendub ja püüab tabada Minoo mõtteid. Otsekui taoks pead vastu seina. Ent üht asja tunnetab ta selgelt. Minoo ise hoiab teda eemal.
„Ei,” ütleb Linnéa. „Asi pole deemonites.”
Ta nipsutab Minoo silme ees sõrmi.
„Minoo! Halloo!”
Ei mingit reaktsiooni. Ta võtab Minoo õlgadest kinni ja raputab teda.
„Halloo!”
„Ettevaatust!” ütleb Anna-Karin.
Linnéa laksab Minoole vastu põske. Mitte liiga tugevasti, vaid parajalt. Pisarad kerkivad Minoole silma ja ta vaatab Linnéale otsa.
„Anna andeks,” sõnab Linnéa. „Kas niimoodi või ämbritäis vett krae vahele.”
„Minge ära,” pobiseb Minoo ja tõmbub kössi, selg teiste poole.
Kas kellelgi teist on aimu, mis võib olla juhtunud? mõtleb Linnéa ning vaatab Anna-Karini ja Vanessa poole.
Ta pidi Gustafi koolilõpupeole minema, mõtleb Anna-Karin. Muud ma ei tea.
Gustaf. Kas Minoo avaldas talle oma tunded ja sai korvi? Aga Linnéal on väga raske uskuda, et Minoo otsustas sellest rääkida koolilõpupeol. Et ta sellest ülepea söandaski rääkida.
„Mis juhtus?” küsib Vanessa oma kõige mahedama häälega.
Minoo selg hakkab vappuma.
„Andke andeks,” nuuksub ta. „Ma rikkusin kõik ära… Ma ei saa… Ma…”
Linnéa paneb ettevaatlikult käe ta käsivarrele.
Ära räägi, mõtle parem, mõtleb ta. Äkki on lihtsam.
„Te hakkate mind vihkama,” nutab Minoo.
Ja seejärel tulvavad tema mõtted Linnéa pähe. Iga sõna, mis Minoo Rickardile ja Gustafile ütles. Iga saladus, mille ta avaldas. Gustafi silmad pärast seda kõike. Jäine pilk, mis Minood vaatas. Ma ei taha sind enam kunagi näha.
Linnéa kaitseb end Minoo piiritu enesepõlguse eest, tõmbub mõtetes eemale.
„Mis on?” küsib Vanessa.
Linnéa tunneb, kuidas viha iseenese vastu,