Võti. Mats Strandberg
asja daami käest ei küsita, tead küll,” nähvab Kirke. „Aga ma olen sünnipärane.”
„Kuidas sa teada said, et sa nõid oled?”
„Mu vanematel ei olnud seda kuigi raske kindlaks teha, sest ka nemad on nõiad,” ütleb Kirke. „Ja ennustajad.”
Autobiograafia see just ei ole, aga seda on rohkem, kui Kirke eales oma elust on rääkinud. Vanessa püüab oma indu varjata. Ta teab, et siis jääks Kirke vait. Kasvõi ainult narritamiseks.
„Kas nad kuulusid Nõukokku?”
Kirke tõstab pilgu ajalehelt.
„Millest sa seal plämad?” kähvab ta. „Minu vanemad olid vabad nõiad, mitte mingid puised tallalakkujad nagu need ülikonnas tolad! Nõukogu on alati arvanud, et nemad valitsevad kõikide nõidade üle. Eks muidugi, ega keegi ei taha nendega karvupidi kokku minna, aga muidu on meil täiesti kama kaks, mis nad teevad.”
Ta proovib sigaretti põlema panna ja vannub valjusti, kui tulemasin tõrgub. Vanessa ei ole teda kunagi nii pahasena näinud. Küllap puudutas ta hella kohta ja nüüd tuleks seda edasi torkida.
„Vabandust,” ütleb Vanessa ja manab ette süütu näo. „Ma lihtsalt mõtlesin… Ma olen kuulnud, et Nõukogul on koolid, nii et ma mõtlesin, et äkki seal sa võlukunsti õppisidki.”
„Et nendel pagana bürokraatidel peaks olema mulle midagi õpetada?” Kirke tõmbab sigaretist sügava mahvi ja puhub suitsu läbi ninasõõrmete välja. „Meie, vabad nõiad, õpetame ise üksteist.”
„Aga „Mustrite raamat”?”
„See?” turtsatab Kirke. „Ainult Nõukogu vahib seda oma tobedate väikeste luupidega.”
„Nii et sul endal seda ei olegi?” küsib Vanessa.
„Ei kujutaks ettegi! Ma isegi ei müü neid, kuigi mustal turul on need väga popid. Need raamatud on minus alati halva tunde tekitanud. Natuke nagu see su ontlik sõbranna.”
„Minoo?”
„Jah, tema maagiaga on midagi täitsa tuksis.”
Vanessa mõtleb, mida Kirke ütleks, kui teaks, et kaitsjate maagia ei kuulu üldse siia maailma.
„Nii et sinu arvates ei peaks „Mustrite raamatut” usaldama?” küsib ta.
„Kuula nüüd vanemat ja kogenumat naisterahvast,” ütleb Kirke ja puurib oma pilgu temasse. „Ära iialgi usalda mitte kedagi.”
„Isegi sind mitte?”
„Eriti mitte mind, musike.”
Kirke jääb vait. Kinnitab pilgu suitsusambale, mis sigaretist üles kerkib ja sandlipuuviirukiga seguneb.
„Aeg hakkab otsa saama,” teatab ta. „Aga seda tead sa ju ise ka.”
„Aasta jooksul, tundub,” ütleb Vanessa.
Kirke vaatab talle taas üle prilliserva otsa.
„Tibukene,” sõnab ta. „Ma tean, et te olete hirmus erutatud selle värava pärast. Ja muidugi oleks igati tore, kui te selle kinni paneksite. Aga nagu mina seda näen, saab ikkagi kõik ühel ilusal päeval lõpuks otsa. Mina püüan võtta ainult päev korraga, nii hästi kui oskan. Ka öö korraga, sõna otseses mõttes. Aga ausalt öeldes on mul sinust ja teistest noornõidadest kahju. Ma ju tean, et te näete jubedalt vaeva ja teie võimalused on peaaegu olematud.”
Vanessa on keeletu. Kirke suust kuulduna kõlab nendes sõnades peaaegu armastus.
„Tead, sa võid vabalt meid aidata,” ütleb Vanessa.
„Elame-näeme,” vastab Kirke.
Ta kustutab sigareti ja pöördub tagasi ajalehe juurde, osutab ühele peenelt riides paarile seltskonnafotol.
„See suhe küll vastu ei pea,” ütleb ta.
„Kas sa oskad inimestele ennustada ainult selle pealt, et näed neid ajalehes?”
„Selleks ei pea ometi ennustajavõimeid olema,” turtsatab Kirke. „Sa vaata seda naist. Tal on silmade vahe nii suur, et ta näeb välja nagu parukaga vasarhai. Mees aga… teda just voodist välja ei lükkaks.”
Ega sul ei oleks seda vajagi, mõtleb Vanessa. Küllap ta jookseks ise karjudes minema.
Kirke pöörab taas lehte ja süütab uue sigareti.
„Aga no muidugi, sina oled ju kõik meeste moodi elukad voodist välja lükanud,” ütleb ta. „Nüüd, kui sa selle vargaplikaga koos oled. Ma ei taha öelda, et „mida ma ütlesin”, aga mida ma ütlesin?”
Vanessa vaatab talle väsinult otsa. Kirke on jälle omas elemendis.
„Võib-olla peaksid sa mõnes neist ajalehtedest töötama,” ütleb Vanessa. „Kuna sa oskad nii imehästi toppida oma nina sinna, kuhu sul asja ei ole.”
Kirke muigab ja tõmbab mahvi.
„Sa vist tahaksid nüüd teemat vahetada,” lausub ta. „Kõik ei ole asjadega sama kursis kui mina.”
Uksekell tiliseb ja Vanessa pöörab ringi. Ema astub sisse, tilkuv vihmavari käes. Kirke võtab prillid eest ja paneb ajalehe käest.
„On ikka ilm täna,” ütleb ema. „Aga teil on siin mõnus.”
„Tõepoolest,” pomiseb Vanessa, samal ajal kui ema Kirket embab.
„Küll sul on täna hea energia, Jannike,” ütleb Kirke.
„On või?” küsib ema rõõmsalt. „Ma proovisin hommikul natuke mediteerida.”
„Jah, ma tõesti tunnen, et su tšakrad hakkavad tasakaalu saavutama,” sõnab Kirke. „Oled sa proovinud nii, et toas on roosat kvartsi?”
Kirke jahub ema tšakratest edasi. Aeg-ajalt heidab ta Vanessale tähendusrikka pilgu. Ja Vanessa teab väga hästi, miks. Ema on küllap ainus inimene Engelsforsis, kes ei tea, et tal on Linnéaga suhe.
Kõik ei mõista. Aga eks see ole nii, nagu Linnéa ütleb. Hea lollipüüdmise test.
Vanessa lihtsalt ei taha, et see test emale vale tulemust näitaks.
Ema ostab roosa kvartsi kamaka ega suuda vastu panna ka väikesele Buddha kujule ja eeterlikule õlile, mille järele terve korter õige varsti lehkama hakkab.
„Ma ei julge siia peaaegu sisse astudagi,” naerab ema. „Välja minnes on mul alati kaasas rohkem, kui ma osta olin plaaninud.”
Ta pöördub Vanessa poole.
„Täna sa ei jää ööseks mõne sõbra juurde, ega?”
„Ei jää,” vastab Vanessa.
Ta vaatab emale järele, kui too keskuse koridori kaob.
„Argpüks,” ütleb Kirke.
„Vait,” ütleb Vanessa.
„Suvevaheajani on jäänud ainult üks nädal! Ja seetõttu teeme midagi eriti toredat!” ütleb võimlemisõpetaja Lollo ja lööb oma lihaselised käsivarred laiali.
Anna-Karin vaatab takistusrada, mis kulgeb üle kogu võimla. Tegelikult oleks parem olnud rahvaste pall, mida nad oleksid pidanud mängima, kui vihma ei oleks sadanud.
Kõige hullemad piinariistad on lagedale tiritud. Poom. Kitsed. Köis ripub laest. Üks higi järele haisev paks plastkattega madrats on asetatud kahe madala pingi peale. Küllap peavad nad selle alt läbi roomama.
Sisemuses tunneb Anna-Karin end sama tuimana kui tavaliselt, aga tema keha reageerib vaistlikult. Peopesad tõmbuvad niiskeks.
„Hakkame peale, poisid ja tüdrukud!” ütleb Lollo ja lööb käed kokku. „Alustame soojendusega!”
Nad hakkavad mööda võimla seinaääri suures ringis jooksma. Kevin lööb Hanna H-le möödudes vastu taguotsa ja tüdruk hüüatab