Võti. Mats Strandberg
kõike?” küsib Minoo.
„Vähemalt kaitsjad väidavad nii,” vastab mees naeratades.
Minoo ei saa sotti. Matilda ja kaitsjad on kogu aeg öelnud, et Väljavalitud peaksid Nõukogust eemale hoidma. Ja nüüd istub siin Nõukogu juht ja väidab, et „Mustrite raamat” on käskinud neil koostööd teha.
„Mida sa õieti tahad?” küsib Minoo.
„Sulle on see raske, aga nüüd on asjalood nii, et te ei saa väravat sulgeda.”
„Meil on võimalus,” vastab Minoo ja kuuleb, kui nõrgalt tema hääl kõlab.
Walter raputab pead.
„Ei ole. Kahju küll. Küsi „Mustrite raamatult”, kui sa mind ei usu. Värava sulgemiseks on tarvis kõiki elemente. Ja tegelikult peavad seda tegema kõik Väljavalitud, aga kuna kolm teie hulgast on surnud…”
Ta teeb pausi.
„Üleüldse tahaks ma sulle öelda, kui halvasti ma ennast selle pärast tunnen. Kui me ei oleks bürokraatia lõksu jäänud… Minu maailmas ei ole juhtunule õigustust.”
„Minu omas ka mitte,” ütleb Minoo.
„Ma saan aru.”
„Nagu öeldud,” ütleb Minoo. „Mida sa tahad?”
Walter naaldub diivani seljatoele. Silmitseb Minood äraootavalt. Tüdruk sunnib oma pilgu vankumatuks.
„Ma panen parajasti kokku ringi kõige tugevamatest sünnipärastest nõidadest, keda ma suudan leida,” ütleb Walter. „Igast elemendist üks. Koos suudame värava sulgeda.”
„Väljavalituid ei saa asendada. Ise sa just ütlesid.”
„Teine ring võtab teie koha üle,” teatab Walter. „Kui sina sellesse kuulud.”
Minoo tunneb, kuidas külm judin üle keha jookseb.
„Ei,” vastab ta.
„Ma saan aru, et see on su esimene mõte,” sõnab Walter. „Aga tegelikult ei ole sul valikut.”
Ja sa pead selle vastu võtma. Sa pead tegema seda, mida sinult nõutakse, lõpuni välja.
„Kui su jutt tõele vastab, siis meie peaksime oma ringi uusi nõidasid võtma,” ütleb Minoo ja tal on raske oma häält kontrollida. „Meil on veel kolme vaja.”
„Loomulikult on kaitsjad ka selle võimaluse peale mõelnud,” ütleb Walter. „Aga seal tulevadki mängu erinevad tulevikud. Mis nurgast kaitsjad seda ka ei vaataks… Alati lõppeb see hukuga, Minoo. Mingil põhjusel ei saa teie oma ringi teiste nõidadega parandada. Meie ainus võimalus, maailma ainus võimalus on see, et sina tuled meie poole üle.”
„Aga Vanessa, Linnéa ja Anna-Karin…”
„Neil ei ole mingit rolli,” katkestab teda Walter.
„Sa valetad,” sõnab Minoo.
Aga miski sügaval tema hinges teab, et Walter räägib tõtt. Raamat väitis Walterile nii.
„Ma saan aru, et raske on teistmoodi mõelda,” ütleb mees. „Aga sa peaksid proovima näha asja helgemat poolt. Kaitsjad on näinud, et kui sina kuulud meie ringi, on meil võimalik deemonitest lõplikult jagu saada.”
„Miks just mina?” küsib Minoo.
„Sest et sina oled ainulaadne.”
Ta ütleb seda kui komplimenti, aga just praegu sooviks Minoo kõigest hingest olla täiesti tavaline.
„Kui meie tehnikud sinu juuksekarva analüüsisid, ajasid sa neil juhtme täiesti kokku,” jätkab Walter. „Sinus ei ole jälgegi ühestki elemendist.”
„Ma tean,” ütleb Minoo.
„Sa vist ei mõista, kui ebatavaline see on,” lausub Walter. „Terve ajaloo jooksul pole esinenud ühtegi taolist juhtumit. Kõikides inimestes on mõni elementidest, ainult sinus mitte.”
„Ma ei saa aru, mis selles nii head on, et ühtegi elementi ei ole,” ütleb Minoo.
„Sa ju tead, mis siis toimus, kui deemonid meie maailma saabusid,” sõnab Walter. „Et maagia, mille nad kaasa tõid, põhjustas iselaadse reaktsiooni siin juba olemas olnud elemendimaagiaga.”
Minoo noogutab.
„Kui deemonid või kaitsjad õnnistavad sünnipäraseid nõidasid, võivad nende jõud muutuda väga tugevaks,” jätkab mees. „Aga jõud muutuvad ka ebastabiilseks.”
Minoo mõtleb Oliviale, kuidas too deemonite maagia kasutamisest murdus. Ta mõtleb Maxile haiglas.
„Sinu juures ei ole ebastabiilsust, sest sinu sees ei ole selle maailma maagiat,” ütleb Walter. „Sa suudad kontrollida kaitsjate maagiat selle kõige puhtamal kujul. Lisaks on sul eriline side Engelsforsi väravaga. See teeb sinust kõige võimsama nõia läbi aegade.”
Minoo vahib teda üksisilmi. Hakkab peaaegu naerma.
„Kui sina ringi kuulud, siis pole teisi Väljavalituid vaja,” ütleb Walter. „Koos sinuga suudame selle lahingu võita.”
Kui Walteri jutt tõele vastab, kui Väljavalituid on võimalik asendada, siis seletab see kaitsjate nägemust tulevikest, kus värav sulgub.
Ja tulevikest, kus see avaneb.
„Sellisel juhul peaks see kehtima ka deemonite puhul,” ütleb Minoo. „Neil on endiselt võimalus. Nende õnnistatu saab värava avada, kui ta tapab ära minu ja kuus teist sünnipärast nõida, igast elemendist ühe. Või kuidas?”
Walter hõõrub lõuga.
„Sa oled väga arukas, Minoo,” ütleb ta. „Jah. Vastab tõele.”
Minoo ei tea, mida öelda. Või mõelda. Ta ei leia ühtki pidepunkti.
„Ma saan aru, et sul on nüüd palju, millele mõelda,” lausub Walter.
„Räägi raamatuga. Otsi sealt mu jutule kinnitust. Aga sa pead meeles pidama, et see on sinu otsus, Minoo. Ainult sinul on täielik pilt, teised ei pruugi seda sama selgesti näha.”
„Ma ei kavatse midagi ette võtta, enne kui olen nendega rääkinud,” ütleb Minoo.
„Muidugi mitte,” ütleb Walter. „Ma tahan, et sa nendega räägiksid. Aga mõtle enne korralikult läbi. Mõtle välja, mida sina tahad. See on olulisem kui miski muu. Mina austan iga sinu otsust. Aga sa pead selle tegema õigetel alustel. Sa ei tohi maailmale selga pöörata seetõttu, et ei taha sõpradele pettumust valmistada.”
Mees kallutab end taas Minoo poole. Minoo tunneb tema habemeajamisvee lõhna. Hinnaline lõhn.
„Lõpuks saabub punkt, kus ei saa enam vaagida, vaid tuleb otsustada, mida uskuda,” ütleb ta. „Mõnikord ei olegi asjad keerulisemad, kui nad välja paistavad. Saad sa minust aru?”
Minoo ei ole selles päris kindel, ent noogutab.
„Ma pean nüüd Stockholmi sõitma,” sõnab Walter. „Aga ma tulen tagasi, kui meie ring on koos. Ja Minoo…”
Ta paneb käe tüdruku õlale.
„Ma mõistan, et sinul ja su sõpradel on raske mind usaldada. Ma ei ole teinud midagi, et teie usaldust pälvida. Edasta mu vabandused ka teistele. Nad ei pea mulle andeks andma. Aga meil ei ole väga palju aega. Kui me maailma päästma peame, tuleb kõik vanad vastuolud selja taha jätta. Sellest saad ju ka sina aru, eks?”
„Ma ütlen, et sa seda ütlesid,” vastab Minoo.
Walter noogutab ja tõuseb püsti. Kui ta ukse juurde jõuab, pöördub ta veel viimast korda ringi ja naeratab. Seejärel suleb ta enda järel vaikselt ukse.
Minoo võtab „Mustrite raamatu” välja niipea, kui koju jõuab, ja istub rätsepaistes voodile. Ja esimest korda pärast volbriööd saab ta kontakti.
Ta teab juba, mida raamat ütleb, ta teab seda