Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn
hakkab sulle mõnu pakkuma. Teadmine, et mind tuntakse üle kogu Lääne-Aafrika, teeb mulle tohutut närvikõdi. Ma ütlen sulle midagi, mida ma ei ole veel kellelegi öelnud, Bob: ma tahaksin olla üks neid kohutavaid mehi, keda võib näha televiisoriekraanil avalikult oma eluvaateid kuulutamas.“
„Seda sa räägid pidevalt, John. Minu meelest on see õudne.“
„Aga mõtle asja praktilisele küljele, Bob. Sada gini esinemise pealt, ja teksti ei ole vaja üles kirjutada!“
„Sellest hoolimata.“
Dyson vaatas Bobi imetlevalt.
„Sinus on pühaku jooni, Bob,“ ütles ta, „ma olen seda varemgi märganud. Ja sa kirjutad nagu noor jumal. Veel ühed õlled?“
Poole kolmeks oli enamik tõsiseid, asjalikke mehi Hand and Ball Courti tagasi jõudnud, liikudes nüüd, kus päev hakkas nende peale mõju avaldama, pisut aeglasemalt. Kella kolmeks tehti ära teatav hulk kirjatööd. Bob kirjutas „New Statesmanile“ raamatuarvustust, Dyson kooliraadioprogrammi jaoks loengut nafta otsimisest. Kirjutas ka peatoimetaja viiendal korrusel oma kabinetis, mille uks oli lukus. Kabinetis valitses kaos. Kõiki kõrgemaid pindu katsid kortsus tõmmised ja koltuvate veergude kuhjad, põrandat aga raamatuvirnad ja vanad raamitud päevapildid, mis olid seintelt alla kukkunud. Need olid endiste peatoimetajate fotod või koolipoiste, teadlaste ja ohvitseride grupipildid. Nurgas oli üks laud, kus oli hulk ajalehe kergejõustiku- ja poksimeeskondade poolt aegade jooksul võidetud hõbekarikaid; nende peale oli visatud peatoimetaja vihmamantel ja kaabu. Kirjutuslaud oli paberite alla mattunud. Peatoimetaja oli temast juba ammu loobunud ja kolinud seina äärde laua taha, kus ta kirjutas väga kiiresti kahe sõrmega vanamoelisel kohverkirjutusmasinal.
Mr. Dancer, kirjutas ta. ISIKLIK JA SALAJANE.
Ma olen põhjalikult järele mõelnud selle igivana probleemi üle, kuidas me saaksime kõige paremini oma sõbrale Mounce’ile sule sappa panna. Nagu ma olen korduvalt rõhutanud, ei ole mul kogemusi alluvate kutsumises oma kabinetti ja neile teatamises, et nad on vallandatud, ja pärast pikka ning hoolikat kaalumist pean ma Teile ütlema, et ma ei näe mingit võimalust ka edaspidi selleks julgust leida, eriti mitte Mounce’i puhul, kes ajab mulle tõesti hirmujudinad naha vahele. Pealegi oleks see vastuolus meie toimetuse vaimuga, sest me oleme alati rõhutanud, et me võimaldame inimesele kindla töökoha. Aga Mounce’i puhul, kes on osutunud meie suurimaks sissekukkumiseks pärast Pavey-Smith’i (kas Te mäletate PaveySmith’i? Ta sai sööklaperenaisega lapse, hankis pettuse teel külmutuskapi, kirjutas kaheksa inimese lõunasöögi „Savoys“ ajalehe arvele ja põgenes siis õnneks avansiks võetud kolme kuu palgaga), usun ma, et me oleme õigustatud kasutama sissisõja taktikat. See tähendab, ma mõtlen, et me võiksime püüda teda taga kiusata oma südametunnistuse ja tavakohase viisakuse piires, lootuses, et ta annab ise alla ja kaob meie elust, võttes endaga kaasa, kui me silmad lahti hoiame, võib-olla ainult väikese summa ettevõtte raha. Ma pean küll tunnistama, et mul ei ole aimugi, kuidas me peaksime teda taga kiusama. Aga ma olen kindel, et Teie suudate midagi sobivat välja mõelda; maailm peaks olema tõsiselt alla käinud, kui peatoimetaja abi ei suudaks välja mõelda viisakat meetodit, kuidas inimesele elu raskeks teha. Mul on suur usk Teie sellesuunalistesse võimetesse ja ma toetan Teid täielikult igasuguse plaani elluviimisel, kui see ei too kaasa (a) minu silm silma vastu sattumist Mounce’iga, (b) füüsilist vägivalda, (c) moraalselt väära positsiooni sisseviimist meie poolt või (d) võimalust meid halvas valguses näha. Ma jään kannatamatult ootama Teie arvamist selles küsimuses.
Peatoimetaja murdis kirja kokku, toppis väikesse pruuni ümbrikku, kirjutas sinna peale: „B. D. Dancer Esqre.“4 ja lükkas selle läbi serveerimisluugi taolise akna eesruumi sekretärile. Töötundide ajal oli sedelite saatmine läbi selle luugi tema ainukeseks sidepidamise vormiks maailmaga.
„Ma olen õhtu poole alati nii unine,“ ütles Dyson õhtu poole, haigutades ja lastes toolil röötsakile, käed ristis kukla taga. „Ma pean lõuna ajal õlle ära jätma. See ei mõju minu eas enam hästi.“
„Minule ka mitte, minu eas,“ ütles Bob, samuti haigutades.
„Kui vana sa õieti oled, Bob, kui juba jutuks tuli?“
„Kakskümmend üheksa.“
„Jumal, kui noor! Jumal, kui noor! Kas sa tead, kui vana mina olen, Bob? Arva ära!“
„Kolmkümmend seitse.“
„Ma olen vist sulle öelnud, eks ole?“
„Jah.“
Dyson kiigutas oma tooli tagumistele jalgadele püsti ja jäi tükiks ajaks lakke vahtima, aeg-ajalt haigutades.
„Kas sul on endast pilte tagavaraks, Bob?“ küsis ta lõpuks. „Mida saata režissööridele ja toimetajatele ja nii edasi?“
„Ei. Ma ei tee kuigi palju kõrvalt, John.“
Dyson ajas huuled torru ja noogutas pead.
„Kui sa nii vanaks saad kui mina, Bob,“ ütles ta, „ja sul on naine ja lapsed ja hüpoteegivõlg, siis sa töötad ööd kui päevad. Laupäeviti ja pühapäeviti. Hommikust õhtuni. Ma saan vaevalt silmad kinni lasta, kui tuleb aga jälle laua taha istuda. Ausõna, mõnikord ma imestan, kui kaua ma veel vastu pean. Muidugi, neljakümneselt on ajakirjanik omadega läbi.“
Ta vahtis ikka veel lakke, aeg-ajalt haigutades ja mõtlikult silmi kissitades ja siis neid pärani ajades, nagu selleks, et masseerida nahka silmade ümber. Bob tusatses oma raamatuarvustuse taga. „Berringer tunneb New Yorki,“ kirjutas ta. Teda haaras aususelaine ja ta parandas: „Berringer näib New Yorki tundvat.“ Aususelainele järgnes professionaalsuse laine ja ta parandas tagasi: „Berringer tunneb New Yorki.“ Ta pani iirise suhu.
„Sa rikud oma hambad ära, kui sa kogu aeg kompvekke imed,“ ütles Dyson, pilku laest pööramata, kuuldes tuttavat tsellofaanikrabinat ja süljest märgade nahakilede lätsumist. Bob ei vastanud. Ka vana Eddy Moulton matsutas magades suud.
„Issand, ja täna ma kavatsesin ristsõnade autoreid pommitada,“ ütles Dyson. Ta haigutas kaks korda järjest. “Issand, ma suudan vaevu silmi lahti hoida,“ ütles ta.
Kell viis muutus Dyson rahutuks. Ta hüppas püsti ja hakkas toas edasi-tagasi käima. Kogu hoone oli lõpuks täielikult ellu ärganud. Abitoimetajate tuba oli rahvast täis. Masinakirjutajate kirjutusmasinad klõbisesid. Juhtkirjade kirjutajad kirjutasid juhtkirju. Teekärude juures olid järjekorrad.
Dyson läks välja ja ostis õhtulehed.
„Ma tunnen, et ma pean teadma, mis maailmas toimub,“ ütles ta, upitades end kirjutuslaua nurgale neid lugema. „Kas sul ei ole niisugust tunnet, Bob?“
„Ei.“
„Ma loen hommikuti kõik ajalehed läbi. Mul oleks väga halb tunne, kui ma jätaksin neist ainsagi lugemata. Sina ei loe ühtegi, ega ju, Bob?“‘
„Ma vaatan kriketitabelit.“
„Sa oled tõhk, Bob. Ma ei saa aru, kuidas sa talud ajalehetoimetuses töötamist. Muidugi, sa kirjutad nagu noor jumal.“
Ta jäi vait ja luges.
„Kuula,“ ütles ta äkki. „Pime keskpäev Londonis. Kummalised ilmastikutingimused tõid täna hommikul Kesk-Londoni tänavatele pimeduse. Taevas läks mustaks ja kõigis City ja West Endi kauplustes ning kontorites süttisid tuled. Keskpäeval näis, nagu oleks saabunud öö.“
Ta jäi ootusrikkalt Bobile otsa vaatama.
„Ma tean,” ütles Bob. „Ma vaatasin aknast välja.“
Dyson irvitas ja hakkas uuesti lehte lugema.
„Sa oled igavene tõhk, Bob, eks ole?“ ütles ta imetlevalt.
Kohe pärast kella kaheksat lõid aknaklaasid kogu majas vaikselt tärisema. Siin-seal lõgisesid tasahilju või tiksusid või tirisesid lambivarjud ja muud õhukesed metallesemed. Dysoni osakonnas, mis oli nüüd tühi ja mida valgustas ainult Hand and Ball
Esqre. = esquire – aadressi viisakustiitel mehe nime järel.