Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn
ja midagi ei ole näha! Ja Dotty piilus päev läbi oma ukse vahelt, nagu oleks see minu süü! Nagu mina tahaksin, et nad siin kuude kaupa logelevad, nagu oleksin mina neid palunud vastu torusid taguda!..“
Bob laskis sellel lainel endast üle uhtuda, pomisedes aeg-ajalt kaastundlikult ja õngitsedes purgist lusikaga suhkruteri, et neid ükshaaval ragistada. Mrs. Mounce’il olid alati remondimehed majas ja Dotty piilus alati oma ukse vahelt, üksainus umbusklik silm prao vahel, sest maja kuulus temale ja kahtlemata tahtis ta pisutki kursis olla, mis sellega tehakse. Dotty õig nimi oli Avdotya, mrs. Avdotya Stypulkowski, aga inimesed ei tahtnud ennast sellega narriks teha, et kutsuvad teist inimest Avdotyaks, ja pealegi oli ta tõesti üsna ogar5, üsna vana ja üsna poolalik, mitte päris võimeline mõistma, mis tema ümber toimub. Kindlasti ei suutnud ta mõista, mida tema majaga tehakse.
See maja oli jagatud seitsmeks möbleeritud toaks – keldrikorrusel üks ja ülejäänud kolmel korrusel, igaühel kaks tuba. Mrs. Stypulkowski ise elas ühes alumise korruse toas ja Bob ühes teise korruse toas. Mounce’id olid oma esimese toa siin majas saanud Bobi soovitusel, kui Reg tuli provintsist, et hakata pildimaterjali toimetajaks. Alumise korruse tuba Dotty vastas oli parajasti tühi, ja nad kolisid sinna tänulikult sisse. Siis hakkasid nad maja järk-järgult koloniseerima. Kõigepealt annekteerisid nad teise korruse toa, Bobi vastas. Ja siis võtsid nad üksteise järel üle mõlemad kolmanda korruse toad. Kuidas nad eelmistest üürilistest lahti said, seda Bob ei teadnud ega teadnud ka, missugusele kokkuleppele nad Dottyga üüri asjus olid jõudnud. Kas nad maksid talle tõesti täisüüri kõigi nelja toa eest? Või oli mrs. Mounce Dottyle augu pähe rääkinud, nii et ta nõustus angrootaksiga? Igatahes oli mrs. Mounce selle ekspansionismi tõukejõud. Tema meest ei olnud peaaegu kunagi kodus, ja viimasel ajal juhtus üha sagedamini, et ta ei tulnud ööseks või terveks nädalalõpukski koju; võib-olla käis ta kuskil raha teenimas, et üüri maksta. Ja milleks oli mrs. Mounce’il nelja tuba vaja? Välja ta neid ei üürinud. Tuttavad tema juures ei peatunud. Ja lapsi tal ei olnud – ta oli kord Bobile öelnud, et ta ei jää rasedaks. Päev läbi käis ta sneprivõtmete kimbuga trepist üles ja alla, ühest kolooniast sisse ja teisest välja. Dotty aga seisis alumisel korrusel oma paokil ukse taga, teda vargsi jälgides. Ja remondimeeste regulaarvägi elas majas peaaegu vahetpidamata, liikudes aegamisi toast tuppa. Paistis, et nad on spetsialiseerunud puitkiudplaaditöödele. Nad ehitasid puitkiudplaadist vaheseinu, katsid puitkiudplaadist paneeliga kaminasimsse ja meisterdasid puitkiudplaadist köögimööblit. Nad tegid ühest kolmanda korruse toa Bobi vastas puitkiudplaadist liistude taha varjatud valgustusega puitkiudplaadist baariks. Pühapäevahommikuti, kui mr. Mounce kodus oli, kutsuti Bob mõnikord baari keelt kastma. Reg seisis leti taga, kallas vodkat klaasidesse, naaldus siis letile nagu filosofeeriv baarimees ja rääkis, millist pläma inimesed uuemal ajal suust välja ajavad, kuna Bob ja mrs. Mounce istusid kõrgetel baaripukkidel, kus nende põlved paari jala kaugusel Regi ninast aeg-ajalt kokku puutusid, ja nende ümber kõdunes lootusetult mrs. Stypulkowski esialgne sisustus.
Vahetevahel aga korraldasid Mounce’id laupäevaõhtusi pidusid, kuhu nad kutsusid hulga endataolisi abielupaare – suuri melanhoolseid mehi ja väikesi rõõmsaid naisi – , kes kõik jäid väga kiiresti purju. Väikesed rõõmsad naised kilasid naerust ja näitasid sukatrippe. Suured melanhoolsed mehed nõjatusid raskelt väikeste rõõmsate naiste najale ja katsusid nende tagumikku. Ja Bob, keda ka alati kutsuti, lahkus harilikult selles staadiumis saades aru, et see ei ole noortele sobiv meelelahutus. Kord, kui ta läks tagasi oma tuppa, leidis ta, et oli ukse lukust lahti unustanud ja et suur melanhoolne mees ja väike rõõmus naine lamasid tema voodis. Ta vabandas ja läks välja jalutama, kuni nad lõpetavad. Esikus leidis ta Dotty ukseprao vahelt piilumas. Tummalt ja süüdistavalt saatis üksainus murelik silm teda trepist alla. „Palun vabandust,“ ütles Bob abitult sellele silmale. Oli ju tema see, kes Mounce’id majja oli toonud. Ühel heal päeval, ta teadis seda, trügitakse ka valgenäoline lihunik keldrikorruselt välja. Varem või hiljem lahkub ka tema ise. Ja siis ei lähe enam palju aega, kui puitkiudplaadi-mehed kolivad Dotty tuppa, et muuta see õmblustoaks või mürglitoaks, ja Dotty leiab ennast tänavalt koos oma kolme kassi, hõbedast krutsifiksi, surnud abikaasa mõõga ja medalite ning Poola Veteranide Ühingu kaastundeavaldusega – ja ilma majata.
Bob märkas, et tema käest küsiti midagi. Ta võttis suhkrulusika suust.
„Kuidas, palun?“ ühmas ta.
„Ma küsisin, kas sa oled söönud, kallis?“ ütles mrs. Mounce.
„Ei.“
„Kallikene! Sa oled kindlasti nälga suremas!“
Mrs. Mounce hüppas tugitoolist püsti ja siugles üle toa kööginišši, hööritades tähtsalt tagumikku.
„Mida sa kavatsed teha?“ küsis Bob tusaselt.
„Ma kavatsen sulle süüa keeta, lemmik.“
Bob ajas end kähku voodi servale istukile.
„Ei ole tarvis,“ ütles ta.
„Sina pane jalad seinale, kallis, ja ütle, mis sul seal on.“
„No kuule, ei ole tarvis.“
Mrs. Mounce vilksas üle toa, haaras Bobil jalgadest kinni ja pani nad voodi peale tagasi. Ta kummardus ähvardavalt Bobi kohale, ja Bob heitis pikali, kartes, et mrs. Mounce’i nina või rind torkab tal silma peast välja. Pealegi oli tal kõht väga tühi.
„Mul on palitutaskus paar seakarbonaadi,“ ütles ta, „ja pottide taga on üks herne- või maisikonserv.“
Ta jäi lakke vahtima. Mrs. Mounce pani televiisori mängima, ja vilunud, osavõtmatute häälte kõma täitis toa, lämmatades unistavad keelpillid grammofonil. Läbi selle mulina kuulis Bob mrs. Mounce’i töö juures laulmas – ikka ja jälle otsast peale „Armukadeduse“ paari esimest rida. Vana rasv praepanni uurdes sulas üles ja levitas tuttavat lõhna. Aeg-ajalt ilmus mrs. Mounce nähtavale ja liugles toas ringi, sigaret ikka parema kõrva kõrgusel, praadimisnuga vasakus käes; ta tagumik tõmbas lambivalgel enesele tähelepanu.
„Oh jumal,“ ohkas Bob süngelt. Öölaual oli virn ajakirju „Vogue“ ja „Queen“. Ta võttis ühe ajakirjanumbri ja hakkas uurima pesu-, suka- ja rinnahoidjareklaame. Need naised seal fotodel näisid endas ühendavat haridust ja kasvatust kängunud vaagna-arenguga. Nende pilk oli vaimsusest pehme ja äraolev ja nad ei paistnud märkavatki Bobi uniselt iharat pilku, mis neid jälgis, kui nad astusid läbi pika suvise rohu, keha kaetud ainult sobivatoonilise taevasinise pesuga või magnooliaroosa veniva sukahoidja ja ristamisi käsivartega. Neil ei olnud tagumikke. Või, hea küll, neil olid tagumikud, aga lohkus põskede ja hingestatud ilmega tagumikud. Kui niisugune naine praeks talle karbonaadi, mõtles Bob, siis võiks ta oma eluga rahul olla.
Dyson ja ta naine jõid söögi juurde kumbki pool pudelit õlut, nagu tavaliselt. „Meie ainuke luksus,“ ütles Dyson, „meie ainus nauding.“ Soe valgussõõr, mis langes lauale, eraldas neid ümbritsevast pimedusest. Nad jäid veel tükiks ajaks kohvitassi taha istuma, küünarnukid mugavalt laual, ja vaatasid juustu või tumerohelist kastrulit, milles oli olnud pajapraad, või teineteist, suurt midagi rääkimata.
„Gawain põrkas lasteaiast tulles vastu puud,“ ütles Jannie, lõigates endale näksimiseks veel ühe killu juustu. „Ta palus puult vabandust.“
Dyson poleeris õuna vastu varrukat, mõeldes Gawainile.
„Minu meelest on pool sellest tema unelemisest lihtsalt näitemäng,“ ütles ta. „Ta näitleb meie jaoks.“
„Minu meelest on see lollus.“
„Aga miks ta siis alati räägib meile neist lugudest? Ta ikka peab ennast klouniks.“
„Ta räägib selleks, et me ei pahandaks.“
„Aga me ju pahandame.“
„Aga me ei näita talle, et me pahandame.“
Dyson pani õuna kaussi tagasi ja hakkas teist poleerima. Ah, Gawain, Gawain! Gawain oli kõhn ja kahvatu laps, kes käis sageli ringi nagu transis, suu pisut paokil ja pilk kaugusse suunatud, märkamata,
Sõnamäng: dotty – peast põrunud, ogar.