Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn
pea lõpu teha. Ta tõmbas paberi kirjutusmasinast välja ja võttis uue lehe. „Tessa, kallis,“ alustas ta, ja siis meenus talle Tessa kiri, ta tundis enda pärast häbi ja võttis uue lehe. „Mu kallis Tessa,“ alustas ta. Ta vahtis mõni minut aknast välja, arutades endamisi, mida, pagana päralt, kirjutada. Ja siis trükkis ta: „Kuidas hiiglane Dyson alistas türann Coxi,“ ja tõmbas sellele joone alla.
„Kui nüüd Dyson tuli tagasi oma raskelt töölt Citys,“ kirjutas ta, „kus tema vaimuharidus ja kirjamehevõimed olid linnakodanikke imestama pannud ja tema jutuosavus oli tema kõige ustavamatele sõpradele rängaks koormaks olnud, leidis ta, et tema naabervalduste senjöör, õel ja türanlik Cox, on ümbruskonda laastanud ja selle asukaid hirmu all hoidnud, neid vanade õllepurkidega koledal kombel pommitades. Dyson viivitas ainult nii kaua, et ennast kosutada kiire söömaajaga, mis koosnes 47-st pakist Smith’i krõbekartulitest, 3287-st täidetud oliivist ja neljast või viiest vankritäiest koogitükkidest ja küpsisepurust, mis olid laste teejoomisest üle jäänud, siis tormas ta välja ja kutsus Coxi kahevõitlusele.
„Hei, Cox!“ hüüdis ta hirmsa häälega. „Tule välja, Cox, või, püha Eulalie nimel, ma virutan sulle kohtukäsuga vastu pead! Kus sa oled, sa sündinud julgatreial? Tule lagedale, või ma löön su tahmased prillid peast ja topin sulle kohtumeeste otsuse särgikaelusest sisse! Tule välja, sa parafreeniline kusetoru, sa subantropoidne tatiprits, või, püha Archibaldi nimel, ma käin su kannul ja annan sanitaarinspektorile su solgitorude olukorrast teada!“
Aga türann Cox ei teinud neid ähvardusi kuulmagi ja jäi sinna, kus ta oli. Mispeale Dyson pistis oma nina Coxi korstnasse ja aevastas nii valjusti ja ägedalt, et türann puhuti toidukambri akna kaudu välja ja ta kukkus maha Balhami Trinity tänavale. Dyson tormas talle otsekohe järele ja pildus teda vanade õllepurkidega ja kõige muuga, mis talle kätte puutus, sealhulgas Tetley teekottidega, vanade Ameerika sõjalennukite süüteküünaldega, tagasiviimata raamatukoguraamatutega, kummikorsettide ja vanade meistrite ehtsate reproduktsioonidega. Hinge tagasi tõmbamata pidas Dyson talle jahti risti ja põiki läbi kogu maa, videlicet13 läbi Claphami põhjaosa, Claphami lõunaosa ja Claphami keskosa, piki Mitchami teed, läbi Mitchami küla ja üle Mitchami raudtee, läbi Collieri metsa ja püha Helieri, üle Thorntoni nõmme ja läbi Norbury, pööramata tähelepanu valgusfooridele või Belisha tuletornidele ja liikudes ühesuunalise liiklusega tänavatel sageli vales suunas…“
Selleks ajaks oli Dysonile osaks langenud teine meeldiv sündmus.
„Täna on mul kohutavalt hea päev,“ ütles ta telefonitoru käest pannes ja käsi hõõrudes.
„Sa ei oska aimatagi, kes praegu helistas.“
„Jah?“
„Sir William Paice!“
„Oo.“
„Tead küll, tulundustegelane. Sa oled temast kindlasti kuulnud, Bob! Ta on väga nimekas asjaarmastaja-ornitoloog. Mäletad, ta abiellus veel vana Glenormondi tütrega.“
„Kas ma seda meest ka tunnen?“
„Oh, Bob! Lord Glenormond, laevandustegelane. Oh jumal, Bob, kas sa ei tunne siis üldse mingit huvi kõrgema seltskonna vastu?“
„Noh tead…“ ütles Bob, leidis taskust rahustavate piparmündikompvekkide koti ja pistis ühe kompveki vaikselt suhu.
„Oh, Bob, nad on kütkestavad! Ma arvan, et sulle kui kirjanikule peaksid nad tõsiselt huvi pakkuma.“
Bob lõgistas piparmündikompvekki keeleotsaga vastu hambaid.
„Ma ei räägi snobismist,“ ütles Dyson, „aga sotsioloogiliste uurimiste objektina on nad minu meelest lihtsalt kütkestavad. Igatahes ma veensin sir William Paice’i meile „Kodumaa“ jaoks kaastööd tegema. Üsna edukas liigutus, ma arvan.“
Bob võttis uuesti oma kirja ette.
„Kui nad aga Sydenhami jõudsid,“ kirjutas ta, „murdis Cox ära Püha Wendy ja Kõigi Inglite Kiriku torni, pööras kannapealt ringi ja virutas Dysonile kohutava hoobi küünarluu pihta…“
„Sir Williami initsiaalid on W. G. R. P.,“ ütles Dyson mõtlikult, koogutades „Kes on kes’i“14 kohal, mis tal alati laual oli. „Mis sa arvad, kuidas ta tahaks artikli autorina alla kirjutada, Bob? Kas lihtsalt W. G. R. P.? Või sir W. G. R. P.?“
„Kust mina tean,“ ütles Bob. Aga Dyson ei kuulanudki teda.
„Oh jumal!” hüüdis ta, hüpates erutatult püsti ja hakates jälle toas pikkadel sammudel edasi-tagasi käima. „Küll mul on täna hea päev!“
Vana Eddy Moulton vaatas mõtlikult sõnumit, mida ta välja kirjutas; teda oli üles äratanud Dvsoni tooli tagasilükkamise ootamatu kriiksatus. Ta oli näinud unes ühte meest, kelle peale ta polnud enam aastaid mõelnud, ühte tegelast nimega Stanley Furle, kes oli ühel õhtul Pressiklubi trepist alla kukkunud ja jalutuskepi hõbenupuga oma silma siniseks löönud.
„Ta oli seekord muidugi täis,“ ütles vana Eddy Bobile, pead vangutades ja muiates. „Ta, vaene mees, oli täis nagu pinal.“
Bobi telefon helises.
„Halloo,“ ütles Bob.
„See on sinu pläma, eks ole?“ ütles tige hääl.
„Mis?“
„Ära topi mulle oma pläma. See vastik pläma on sinu meelest nali, nagu ma aru saan?“
„On see Reg Mounce?“
„Ära topi mulle oma pläma.“
„Reg, millest sa räägid?“
„Bob, ära topi mulle oma pläma.“
„Ma ei tea, millest sa räägid, Reg.“
Mounce lõi kõhklema.
„Sina saatsid mulle selle pläma, eks ole, Bob?“
„Mis pläma?“
„Sa tead küll, mis pläma, Bob.“
„Reg, ausõna ma ei tea, millest sa räägid.“
„Sa tead väga hästi.“
„Ei tea.“
Mounce lõi jälle kõhklema. Bob kuulis, kuidas ta läbi hammaste õhku imes.
„Igatahes üks värdjas on selle saatnud.“
„Mina mitte, Reg.“
„Igatahes on see üks värdjas.“
„Jah, aga mitte mina, Reg“
„Igavene värdjas.”
Bob ootas.
„Kui ma selle värdja kätte saan…“ ütles Mounce.
Jälle tekkis paus.
„Mis, kurat, see siis oli?“ küsis Dyson, kui Bob telefonitoru aeglaselt hargile pani.
„Kust mina tean.“
Dysoni telefon helises.
„Halloo, Dyson…“
Dyson kortsutas laupa, kuulates häält teises otsas, ja kergitas Bobi poole vaadates kulme.
„Mis pläma?“ küsis ta. „Kuule, oled see sina, Reg?.. Hea küll, mis pläma, Reg?.. Jah, aga mis pläma?.. Kuule, jumala pärast, Reg, mis pläma?.. Hea küll, Reg, kuidas ma tean, kas ma saatsin sulle selle pläma või mitte, kui ma ei tea, mis pläma see on?.. Jah, aga mida see värdjas tegi?.. Jah, jah, aga mis pläma see on, mida see värdjas sulle saatis?..“
Dyson pani toru ära.
„Noh?“ küsis Bob.
„Kust mina tean,“ ütles Dyson.
Dysoni kohutavalt hea päev läks üha paremaks ja paremaks. Just enne kella ühte helistas üks de Sousa assistente televisioonikompaniist, et lord Boddy on nõustunud saatest
Videlicet (ladina k.) – nimelt.
„Kes on kes“ („Who’s Who“) – teatmeteos inglise avaliku elu tegelastest.