Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn
püüdis naeratada. Mrs. Mounce lükkas lõua narritavalt ette.
„Ära karda, kallis, ma ei hammusta sind,“ lõi ta nurru. Ta imes sigaretisuitsu ja laskis seda aeglaselt välja, vahtides meest läbi pilukil laugude.
„Või ehk siiski!“ ütles ta äkki, ja kummardus samal hetkel ettepoole ja vajutas hambad Bobile säärde, natuke põlvest kõrgemale.
„Aiii!“ hüüdis Bob üles hüpates. See hammustus oli üllatavalt valus.
Mrs. Mounce hüppas samuti püsti ja sööstis naerdes ukse juurde.
„Ma mõtlesin, et see äratab sind üles, kullake!“ ütles ta. „Hääd ööd!“
Dyson lamas voodis, lehitsedes „Statesmani“ raamatuarvustusi ja oodates, et Jannie tuleks magama ja kustutaks tule. „Suurepäraselt on kujutatud Clyni aeglast mõranemist ja vältimatut kokkuvarisemist… Leitnandi poolt hüljatud Magda hakkab elama vananeva paruniga viimase lagunevas schloss’is Thüringi metsas; värvikalt on edasi antud kõdunemise ja raugaliku iha atmosfääri… Veenvalt on kujutatud Riki süvenevat üksindus- ja ängistustunnet, aga tema lõplik kokkuvarisemine on ehk liiga välja venitatud…“ Dyson nautis arvustusi, linade kudet ning voodi pehmust ja soojust. Väljaspool Spadina Roadi nr. 43 oli maailm raugastuv, mõranev, ängistav ja kõik inimesed olid kokkuvarisemise äärel. Siin sees oli pehme ja soe ja linane ja kõik inimesed olid vaimse tervise tipul. Jannie liikus pidžaamaväel aeglaselt toas ringi, nihutades hajameelselt riidekuhjasid. Kogu tuba oli riidekuhjasid täis – Dysoni, Jannie ja laste riideid; mõned neist olid välja võetud puhastamiseks, mõned pagulastele saatmiseks, mõned otsustamiseks, mida nendega teha. Me peame veel ühe kummuti ostma, mõtles Dyson mõnuledes. Talle tegi suurt rõõmu näha kõiki neid rõivaid. Tsentnerite kaupa rõivaid, ja kõik hangitud tema teenistusest. Särgid, sokid, kleidid, sukad; hõbedased tantsukingad ja paksud talvepalitud – kõik tema töö ja vaevaga kokku kuhjatud. Voodi, milles ta lamab, ja või all köögis külmutuskapis; elekter, mida nad nii hooletult põletavad; telefon; keerukas talade ja telliste ja katusekivide struktuur, mis kogu seda kraami majutab, – kõik selle on hankinud tema, John Dyson, keda mõned poisikesepõlves üsna juhmiks pidasid. Ta on selle hankinud oma võimega ristsõnade varu säilitada, teoloogia ja koduloo valdkonda kuuluvate küsimuste kontrollimisega ja Briti poliitika peensuste seletamisega lääneaafriklastele – selgelt ja vaimukalt ja mingil määral ka sarmikalt. Elu on rikas ja rahuldust pakkuv.
Jannie tuli aeglaselt voodisse, ohates rõivaste pärast ja kustutades tule. Dyson pani pea ta õlale, ja Jannie silitas natuke aega ta kulmusid. Dyson arutas endamisi, kas ta on oma naise täielikult jannie’stanud, kutsudes teda Jannie’ks, nagu ta on gawainistanud Gawaini. Tütarlapsena oli Jannie olnud Janice, ja mitte keegi polnud püüdnud seda nime lühendada. Janice Atterbury. Dyson mõtles sellele, kuidas ta läks iga päev kahekorruselise rohelise bussiga kooli, Janice Janice’ite hulgas, Janice Atterbury Janice Leigh’de, Vivienne Williamsite, Heather Marshallite ja Sandra Thompsonite hulgas. Janice, sa võid mu pastellpliiatseid võtta, kui sa lubad, et sa ei anna neid Heatherile. Janice Atterbury on igavene siga. Atterbury, J. D. tegi kaitses tõhusat tööd, aga ta peab tähelepanelikumalt oma meest jälgima ja teda hoolikamalt katma. Janice Dorothy Atterbury sooritas eksamid saksa keeles (kirjalik ja suuline), klaverimängus (V järk), balletis (rahuldav) ja elupäästmises („Royal Humane Society“ pronksmedal) …
Dyson hakkas naerma, nii et voodi vappus.
„Mis on?“ küsis Jannie, pooleldi magades.
„Sina kooliplikana.“
„Ooh.“
Ja siis ilmus lavale Dyson, teda kõlbeliselt laostama, koputades tormilistel kevadistel õhtupoolikutel Newnhamis ta uksele (nimekaardil oli „J. D. Atterbury“). Jan, ma sattusin juhuslikult mööda minema ja mõtlesin, et astun korraks sisse. Aga kas sinu meelest ei ole sir Gawaini saatus liigutav, Jannie? Kas sa oled selle peale mõelnud, mis siis juhtub, kui me saame jälle konservatiivide valitsuse, Jan? Kas Bunk Johnsoni nimi ei ütles sulle tõesti midagi, Jannie?
John Dyson ja Jan Atterbury – need nimed kuulusid kokku, nagu Huntley ja Palmer või Fortnum ja Mason. Ja teise kursuse suvesemestril oli kõigil rakse harjuda ütlema Jan Atterbury ja Lionel Marcus. Nagu oleks „Fortnum ja Mason“ äkki muutunud „Fortnum ja Freebodyks“.11 Aga ajapikku saadi sellega siiski hakkama. Isegi Dyson harjus sellega ära. Lionel ja Jan või pigem Jan ja Lionel, sest muretu ja armastusväärne Lionel oli alati sammu võrra järel… Nad kummitasid Dysonit viimasel kursusel nagu väljavaade jääda viiendaks rattaks vankri all või läbikukkumine kõnemehena „Unionis“12.
Dyson arvas, et ta on kogu aeg ärkvel olnud, kuni pööras külge ja märkas, et ta oli vahepeal maganud. Ja siis oli nimede järjestus Lääne-Kensingtoni toa uksekella kõrval Belinda Charles, Jan Atterbury ja Margaret LeRoy. Ja siis, tüki aja pärast, mille jooksul juhtus palju asju, mõni neist õnnetu, mõni meenutamiseks liiga piinlik, mõni mõttetu, ilmusid sinna John ja Jan Dysoni nimed. Janice Atterburyt lahutas Jan Dysonist muidugi kuristik. Need kindlad käed… need tõsised ja mõnikord kurvad pruunid silmad… Kusjuures tema ise, tundis Dyson, oli seitsmeteistkümnendast või kaheksateistkümnendast eluaastast saadik vaevalt muutunud.
Ta mõte libises aeglaselt unne, nagu mull, mis triivib üle silmakesta. Kauge plekiklirin jõudis vaid pooleldi ta teadvusse, muundudes unenägude reaks. See oli Dysoni aeda tagasivisatud „Long Life’i“ õllepurkide kolin.
KOLM
Dysoni kohutavalt halvale päevale järgnes otsekohe kohutavalt hea päev.
Kõigepealt helistas mingi kommertstelevisioonikompanii režissöör talle juba varahommikul ja palus teda ühte saatesse esinema. Dyson suutis end vaevu vaos hoida. Ta käis mööda tuba edasi-tagasi ja kortsutas rõõmu pärast raevukalt kulme.
„See on just see, mida ma alati olen tahtnud, Bob!“ ütles ta. „Kas sa saad sellest aru? See on just see, mida ma olen oodanud!“
„Ma tean,“ ütles Bob. „Soovin õnne, John.“
„Muidugi, tõenäoliselt ei vii see kuhugi. Ilmselt ei tohi seda liiga tähtsaks pidada. Tõenäoliselt ma ajan seal kõik vussi.“
„Ma olen kindel, et sa ei aja, John.“
„Mul on muidugi üsna palju kogemusi raadios esinemisel. Need peaksid ka midagi maksma. Ma olen ennast niisuguse võimaluse vastu teadlikult ette valmistanud, Bob. Ma ei ole niisama oodanud.”
Ta vaatas aknast välja, käed selja taga, ja patsutas käsi vastamisi.
„Mis saade see on?“ küsis Bob. „Midagi Indoneesiast?“
„Miks Indoneesiast?“
„Kas see ei ole siis sinu eriala?“
„Nojah, ma tean Indoneesiast üht-teist. Ma tean paljudest asjadest ühtteist. Ma olen ajakirjanik, Bob.“
Ta istus kirjutuslaua taha, väga rahul oma elukutsega, hüppas aga kohe jälle püsti ja hakkas toas ringi käima.
„See on diskussioonisaade rassiküsimusest,“ ütles ta. „Ilmselt on neil vaja kedagi, kellel on isiklikke kogemusi elamisest mitmerassilises keskkonnas.“
Bob jäi talle otsa vahtima.
„Ma ei teadnud, et sa oled mitmerassilises keskkonnas elanud, John.“
„Bob, sa ju tead, et meil elavad kõrvalmajas lääneindialased! Meie tänaval on neli lääneindialaste perekonda. Sa ju tead seda, Bob.“
„Nojah, aga kuidas televisioonimehed sellest teada said?“
„Seda saadet toimetab üks Jack de Sousa. Meie naised tunnevad teineteist Newnhamist – ühel pühapäeval käisid de Sousad meil teed joomas. Nad olid peaaegu juba valmis meie tänavasse maja ostma, neile meeldis see kant väga. Ja nüüd tahab Jack, et ma võtaksin osa diskussioonist, mis puudutab vastavaid probleeme. Diskussiooni hakkab ilmselt juhtima Norman Ward Westerman. Oled sa teda televisioonis näinud,
„Huntley ja Palmer“ – teatav küpsiseliik Inglismaal; „Fortnum ja mason“ – vana kuulus Londoni kaubamaja; „Debenham ja Freebody“, millest autor on võtnud teise nime, on samuti kuulus Londoni kaubamaja.
„Union“ – üliõpilaste vaidlusklubi.