Tumeaine. Blake Crouch
riided. Tee eluga.”
„Uued riided? Ma ei…”
„Sa ei peagi aru saama. Pane aga riidesse.”
Hirmu kõrval virgub lootus. Kas ta jätab mu ellu? Miks muidu sunnib ta mind riidesse panema? On mul võimalik eluga pääseda?
„Kes sa oled?” küsin.
„Tee kähku. Aega pole.”
Kükitan reisikoti kõrvale.
„Tee end esmalt puhtaks.”
Kotis on kõige peal rätik, millega pühin jalgadelt pori ning põlvedelt ja näolt verd. Tõmban jalga bokserid ja teksad, mis sobivad laitmatult. Mistahes see ka polnud, mida see mees mulle manustas, tunnen seda nüüd oma sõrmedes. Kohmitsen ruudulise särgi nööpidega. Mu jalad libisevad sujuvalt kallitesse nahast tennistesse. Need sobivad sama veatult kui teksad.
Mul pole enam külm. Mu rinnas oleks nagu soojusallikas, mis kiirgab kätesse ja jalgadesse.
„Nüüd jakk.”
Võtan koti põhjast musta nahkjaki ja tõmban selga.
„Suurepärane,” ütleb mees. „Nüüd võta istet.”
Istun põrandale ja toetan selja vastu generaatori massiivset korpust. Generaator on võimas, vedurimootori suurune masin.
Tundmatu mees istub minu vastu. Ta osutab püssiga hooletult minule.
Saali täidab kuuvalgus. Seda immitseb laealustest katkistest akendest. Kuupaiste toob nähtavale kaablipuntraid, hammasrattaid, torusid, kange ja plokirattaid, katkiste mõõteriistade ja hoobadega juhtpaneele.
See on ammumöödunud ajastu tehnika.
Küsin: „Mis nüüd?”
„Me ootame.”
„Mida?”
Tundmatu tõrjub mu küsimuse käeviipega.
Mind haarab kummaline loidus. Sobimatu rahulikkus.
„Tõid sa mu siia, et mind tappa?” küsin.
„Ei.”
Vana masina najal on mugav istuda. Ma lausa naudin metalset embust.
„Jätsid küll sellise mulje.”
„Muud lahendust polnud.”
„Millele lahendust?”
„Kuidas sind siia tuua.”
„Ja miks me siin oleme?”
Tundmatu raputab pead ning pistab vasaku käe geišamaski alla, et nägu kratsida.
Mul hakkab imelik.
Tundub, nagu vaataksin filmi, kus ise kaasa mängin.
Mind haarab uimasus, mille ees olen jõuetu.
Lasen pea norgu.
„Alistu sellele,” soovitab tundmatu.
Ometi puiklen vastu. Ühtlasi arutlen, kui häirivalt ruttu on tundmatu mehe hoiak teistsuguseks muutunud. Ta on lausa uus mees. Kontrast selle vahel, kuidas ta praegu käitub ja kui vägivaldselt ta mind alles minutite eest kohtles, peaks hirmu külvama. Ma ei tohiks olla nii rahulik, aga minu ihu tahab olla rahus.
Tunnen end tüünelt. Paistan endale lõpmatult sügava ja avarana.
Tundmatu tahab vist südant kergendada: „Tee oli pikk. Nüüdki ei suuda ma uskuda, et viibin tõepoolest siin ja vaatan sulle otsa. Vestlen sinuga. Tean, et sa ei saa aru, aga küsida on nii palju.”
„Mida?”
„Kuidas on olla sinu nahas?”
„Mida sa silmas pead?”
Tundmatu kõhkleb enne täpsustamist: „Kuidas sa suhtud sellesse, milline on su koht maailmas, Jason?”
Vastan aeglaselt ja iga sõna kaaludes: „See on huvitav küsimus, kui arvestada, milliseks on viimane õhtu sinu süül kujunenud.”
„Kas sinu elu on õnnelik?”
Selle hetke varjus on minu elu kohutavalt kaunis.
„Mul on imeline perekond. Töö valmistab rõõmu. Oleme heal järjel. Keegi pole haige.”
Mu keel on paks. Sõnad ei tule enam päris selged.
„Aga?”
Ma jätkan: „Mu elu on tore. Aga selles pole midagi erakordset. Kunagi oli selline võimalus, et see oleks võinud nii minna.”
„Sa siis tapsid oma auahnuse?”
„Minu edasipüüdlikkus leidis loomuliku otsa. Jätsin selle hooletusse.”
„Tead sa täpselt, kuidas see juhtus? Kas oli konkreetne hetk, kui…?”
„Minu poeg. Olin kahekümne seitsme aastane. Olin mitu kuud Danielaga koos olnud. Ta ütles, et on rasedaks jäänud. Meil oli tore koos olla, aga see polnud armastus. Või just oli. Ei tea. Igatahes ei kavatsenud me lapsevanemateks hakata.”
„Aga te hakkasite.”
„Teadlasele on kahekümnendate eluaastate lõpp ülimalt tähtis. Kes kolmekümnendaks eluaastaks midagi kaalukat ei avalda, lükatakse kõrvale.”
Arvatavasti oli uimasti selles süüdi, et lobiseda tundus nii meeldiv. Jutuajamine tähendas normaalsusse naasmist pärast kahte kõige pöörasemat tundi mu elus. See ei saanud küll tõsi olla, aga näis, et midagi halba ei juhtu, kui me vaid edasi vestleme. Mind kaitsevad sõnad ise.
„Jätsid sa midagi suurt pooleli?” tahab tundmatu teada.
Nüüd nõuab silmade lahti hoidmine minult keskendumist.
„Jah.”
„Ja mis see oli?”
Tundmatu mehe hääl kostab kaugelt.
„Tahtsin luua objekti kvantsuperpositsiooni, mis oleks palja silmaga nähtav.”
„Miks sa teadustöö katkestasid?”
„Charlie vaevles esimesel eluaastal tõsiste meditsiiniliste probleemide käes. Tahtsin tuhat tundi puhasruumis, kuid ei pääsenud sinna kuidagi. Daniela vajas mind. Minu poeg vajas mind. Jäin finantseeringust ilma. Ind kadus. Olin tervelt üheks minutiks uus noor geenius, aga kui takerdusin, hõivas minu koha keegi teine.”
„Oled sa kahetsenud oma otsust jääda Danielaga kokku ja temaga elu jagada?”
„Ei.”
„Mitte kordagi?”
Mõtlen Danielale. Viibin taas emotsioonide kütkes. Hirm on tagasi. Koduigatsus tuleb peale. Ma vajan oma abikaasat sel hetkel rohkem, kui olen kedagi oma elus vajanud.
„Mitte kordagi.”
Siis laman näoli külmal betoonpõrandal ja uimasti rammestab mind.
Tundmatu mees laskub põlvili, et mind ümber keerata. Näen, kuidas kuuvalgus selle unustatud rajatise kõrgetest akendest sisse langeb. Pimedust liigendab valguse ja värvide mänglemine. Generaatorite ümber ilmuvad ja hääbuvad tumedad pöörised.
„Kas ma näen Danielat veel?” küsin ma.
„Ei tea.”
Olen juba musttuhat korda üritanud tundmatult pärida, mida ta minust tahab, aga ei leia sõnu.
Mu silmad vajuvad kinni. Silmade lahti hoidmiseks napib jõudu.
Tundmatu mees võtab ühe kinda ära, et mu nägu palja käega puudutada.
Ta teeb seda kuidagi õrnalt.
„Kuula nüüd. Sa hakkad kartma, aga tuled ikkagi toime. Võid endale hankida kõik, mida sul varem polnud. Kahju, et sind enne hirmutasin, aga ma pidin su siia tooma. Väga-väga kahju, Jason. Teen seda meie mõlema hüvanguks.”
Maigutan suud, et küsida: Kes sa oled?
Vastuse asemel võtab tundmatu taskust uue süstla