Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit. Margit Prantsus
Iisraeli loos on peremees siiski teise järgu kõrvaltegelane, sest esiplaanile on keevalise iseloomu ja hüperaktiivsuse tõttu tükkinud tema abikaasa. Sara on oma lääneliku ja võrdlemisi tagasihoidliku mehe kõrval tõeline tulesäde. Tema sündis ja kasvas üles Bagdadis. Olen aru saanud, et Saral oli noorpõlves raske elu ja ülinõudlik ema. Nende pere oli jõukas ja mõõdukalt usklik. Järeldan mõlemat sellest, et Sara saadeti omandama ülikooliharidust Ameerikasse, aga hiljem ehitas isa tütrele Iisraeli maja.
Sara räägib, et loobus Ameerikasse minnes religioossest eluviisist, kuna ei näinud kõigi juudi usu käskude täitmises enam mõtet. Korraga ei saanud ta enam aru, kuidas oleks elu halvem või parem, kui ta kõigist usukommetest kinni peab – või ei pea. Ameerikas algas tal seepärast täiesti uus elu. Muutus oli Iraagi lapsepõlvega võrreldes tohutu.
Psühholoogiaõpingutel kohtus ta oma tulevase abikaasaga ja nad abiellusid. Esimesed kooseluaastad olid väga rõõmsad. Rahamuresid tänu perekondade toetusele polnud. Noored reisisid palju ja tundsid kõigest rõõmu. Mõlemad olid küll juudid, ent Sara ei järginud enam koššerireegleid. Tema mees ei olnud seda kunagi teinudki. Võib öelda, et nad olid täiesti tavaline ilmalik juudi abielupaar.
Pärast ülikooliaastaid sündis neile esimene laps. Kui poeg hakkas kooliminekuikka jõudma, otsustasid nad kolida Iisraeli. Kohe pärast seda sündis järgmine poeg ja lõpuks ka tütar.
Kui nende esimene poeg 13aastaseks sai, peeti suur pidu. Jõudes bar-mitsvá-vanusesse1, teeb juudi nooruk otsuse, kuivõrd uskliku või mitteusklikuna ta soovib oma edasist elu elada. Otsust üldjuhul austatakse. Kui tavaliselt valitakse perekonnas tavaks olnud suundumus, siis Sara esimene poeg otsustas hakata ultraortodoksiks! See aga tähendas terve perekonna senise elu pea peale pööramist.
Oi, kui te vaid teaksite, mis tähendab olla ultraortodokslik juut! See ei väljendu ainult mustvalges riietuses, vaid igas elatud minutis, igas liigutuses ja hingetõmbes. Toon vaid ühe näite. Sara rääkis, kuidas nad pidid otsekohe ette võtma köögi remondi. Kuigi Sara oli lapsepõlves söönud koššertoitu, ei hoolinud ta enam sellest Ameerika-aastatel ning ka abikaasale oli koššer üsna võõras teema. Majas, mille Sara isa neile Jeruusalemma eeslinna ehitanud oli, ei olnud koššerkööki, kuigi isa oli seda alguses soovitanud. Sara ei näinud sellel mõtet, sest nad ei olnud mehega ju mingid erilised usklikud. Nüüd, kui aga vanimast pojast sai ultraortodoks, oli koššerköögi ehitamine möödapääsmatu.
Korralikus koššerköögis on kõike kaks – üks liha- ja teine piimatoitude jaoks. Kaks kraanikaussi, kaks komplekti nuge-kahvleid, muid lauanõusid ja potte-panne. Kaks külmkappi ja kui mitte, siis vähemalt hoitakse piimatoite lihatoitudest eraldi riiulitel. Kaks nõudepesumasinat ja kui mitte, siis pestakse ühes masinas vaid ühed nõud, teise toidu omad tuleb käsitsi pesta.
Traditsioonilisel viisil hakati selles peres tähistama sabatiõhtuid ning Sara pidi hingamispäevade ja pühade ajal kandma seelikut, kuigi talle muidu meeldisid väga hoopis püksid.
Sara tuli muutustega kaasa vastumeelselt ja mitte südamest – selles veendusin ühises majas elatud aja jooksul isiklikult.
Samas tundub mulle, et peremees leidis religioonis endale uue elumõtte. Kipá-mütsikest2 ei hakanud ta kandma mitte ainult sabati ajal, vaid lausa iga päev. Nagu usklikel juutidel kombeks, hakkas ta vanema pojaga käima sünagoogis, palvetama kolm korda päevas, käel nahast palverihmad ja väike must tefilin’i-karbike3 otsaette kinnitatud. Temast ei saanud ultraortodoksi, aga religioosne juut sai ikka.
Usk on mehele toonud teatava hingerahu. Aga mina olen sattunud selle perekonna ellu ajal, kui abikaasade vahele on tekkinud kindel sein ning ei ole enam seda südamest südamesse suhtlemist, millest Sara mulle nende abielu algusaastate kohta on rääkinud ja mida kajastavad nende vanad fotoalbumid.
Suheldes edastab kumbki vaid oma sõnumi, aga loovaid arutelusid ei toimu.
Abieluvoodis magab kumbki raudselt ainult oma poolel. Taipan seda, kui hommikuti nende voodit tehes on padjad-tekid üksteisest võimalikult kaugel.
Mees ei volita naist endale riideid ja pesu ostma, tegelikult lausa keelab seda teha.
Mees lahkub keskhommikul ega saabu koju enne pimedat.
Arved maksab mees; naine hoolitseb majapidamise toimimise eest.
Mees seisab hea usuteema eest – et Sara reedeti alati õigel ajal sabatiküünlad süütaks ja et ka kõik muu usuga seotu selles majas õigesti tehtaks.
Ja nii edasi.
Aastatega on muudatused selles kodus paika loksunud. Vastumeelselt või mitte – Sara on pidanud leppima sellega, et nende pere on religioosne.
Tõelise ultraortodoksina võttis vanem poeg üsna ruttu pärast täiskasvanuks saamist naise ja nende perre sünnib igal aastal laps. Kuigi Sara on mulle kurtnud, et tal tuleb järjest rohkem kingitusi teha, on tal siiski ka hea meel, et poeg on oma elu peale läinud. Usuliselt rangest pojast eraldi elades tohib Sara taas kanda oma armastatud pükskostüüme. Seeliku paneb ta selga ainult sabati ajal või kui vanemale pojale Beit Šemeši külla sõidab. See linn on Jeruusalemmast 30 kilomeetrit läänes ja selle ajalugu ulatub vana testamendi aegadesse. Praegune Beit Šemeš on asutatud 1950. aastal. Pojale külla minnes katab ta ka pea, nagu religioossele juuditarile kohane.
Sara teise poja usuline otsus bar-mitsvá-ikka jõudes oli vanema vennaga võrreldes vastupidine – ta ei soovinud religiooniga mitte mingit tegemist teha. Kipá’d ei ole ta tänapäevani kandma hakanud, välja arvatud külaskäikudel venna juurde. Aga seda juhtub harva, sest täiskasvanuks saades kolis pererahva noorem poeg Ameerikasse. Pärast mitut ülikooli ja pikka poissmehepõlve võttis ta lõpuks juudi naise ja on õnnemaa eluga igati rahul.
Kui pere kolmas laps, tütar, sai 12aastaseks, oli tema otsus võtta eeskuju oma isast, valides mõõdukalt religioosse ellusuhtumise. Ta peab kinni hingamispäevast ja juudi pühadest ning sööb alati ainult koššertoitu. Aga ta ei ole ultraortodoks ning kannab teksapükse ja nende peal puusadel väikest salli. Selliselt riietuvad leebemad juudiusklikud noored naised, kes hindavad nii juudi usu kombeid – rätike on justkui seeliku eest – kui ka moodsust ja mugavust ehk mugavaid teksapükse.
See raamat tuleks köitev ka siis, kui jutustaksin ainult oma tööandjate perekonnaelust. Aga minu Iisrael ja seal maal elatud aastad on siiski palju rohkem – eksootilise looduse ja erakordsete vaatamisväärsuste nautimine ning mõningad õpingud. Peale selle kõige põnevamad inimesed, keda eales kohanud olen.
VESTLUSED LIIKLUSES
Ma ei ole elu jooksul just palju ringi reisinud. Aga mingi miinimum – Baltimaad, Skandinaavia, väike tükike Venemaad ja Euroopa süda – on osaliselt läbi käidud. Iisrael on sellesse nimekirja sattudes absoluutselt teist tüüpi maa. Erinev ja kirev oma lõhnade, maastike, inimeste ja jututeemade poolest.
Iisraelis elab umbes 8,6 miljonit inimest territooriumil, mis on Eestist üle poole väiksem. Pealegi on pool sellest maast kõrb, kus elab vaid väike protsent selle riigi inimesi. Iisraeli suurlinnad on seevastu väga ülerahvastatud.
Tänaval kõnnitakse järjekorras. Kui kellelgi turgatab korraga pähe küsimus, kuhu ta pani oma koduvõtme, jääb ta väga iisraellikult kindlasti keset kõndimist äkki seisma, kõndijatevoolust kõrvale astumata. Taganttulijad kõnnivad talle muidugi otsa.
Sama ootamatult käituvad sõidukijuhid. Sõidetakse suhteliselt kiiresti, kitsastel tänavatel muidugi mitte, sest autosid on palju ja ruumi vähe. Siis jääb korraga üks eesseisev auto lihtsalt seisma, käsipidur tõmmatakse peale ja hakatakse arutama: oot, aga kus me üldse asume, kuhu suunda peaks rihtima? Otsitakse üles kaart ja üritatakse tuvastada oma asukoht sellel. Mõtlemata, et ehk võiks