Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit. Margit Prantsus
võtab aega ehk minuti. Aga tagant tulevad autod signaalitavad terve selle aja ja autorivi on vahepeal pikenenud mitmekümne meetrini.
Ühel taga ootajal saab kannatus otsa ja ta väljub oma sõidukist. Kusjuures ukse jätab pärani lahti, nii et see segab nii jalgrattureid kui ka jalakäijaid. Autost väljunud juht tuleb pikkade sammudega tropi põhjustaja juurde ja üritab kätega vehkides selgeks teha, kas tolle juhi mõistus ka kaardistamist vajab.
Sõnadele suurema kaalu andmiseks lööb tagant tulnud juht rusikaga ummiku tekitaja autokapotile. Möödakäijad peatuvad. Pikaleveniv dialoog annab aimata, et ei arutleta mitte tänavanimede üle, vaid psühholoogilisematel teemadel.
Tropi põhjustaja juurde tulnud autojuht küsib ärritunult: „Miks seistakse keset teed, nii et teised läbi ei pääse? Inimene, kas sa ei võiks tee kõrvale parkida ja seal oma kaarti uurida?“
Tige ja kätega vehkiv pahandaja kasutab oma küsimuses sõna „inimene“ sellist heebreakeelset vormi, mida iisraellased kasutavad ainult eriolukordades, harva. Selleks on ben adam, otsetõlkes „inimese/Aadama poeg“. Eesti vaste võiks ehk olla „inimeseloom“ vms.
Autos rahulikult kaarti uuriv segaduse põhjustaja tõstab silmad kaardilt ja vaatab näost punaseks läinud mehele üle prillide otsa.
„Mis? Mul läheb ainult üks hetk, kohe jätkame sõitu, kas sa ei või korra oodata? Kuhu ma mujale pargiksin; siin ei ole ju kusagil selleks kohta?“
Tasapisi hakkavad ka pealtvaatajad „vestlusse“ sekkuma. Probleemi põhjustanud autos olev kaasreisija on aga silmanud rahva hulgas oma sõbrannat ja vestleb nüüd temaga sõbralikult läbi avatud autoakna.
Korraga kostab pika rivi lõpust tugev madal autosignaal. Selline heli kuulub Iisraeli politseiautodele, milleks on suured Ameerika džiibid. Politsei signaal kõlab madalalt ja korralekutsuvalt üle kõigi teiste autode signaalitamise. Eesotsas vaidlejad pööravad pea sinna, kust kostis politsei märguanne.
Kui jõnksatama panevast politseisignaalist ei peaks piisama, siis teinekord kasutab Iisraeli politsei veelgi tõhusamaid korralekutsumise meetmeid. Näiteks ruuporit. Korraks kõlab valjuhääldis krabin ja lühike undamine – see, mis tekib siis, kui näiteks mikrofon võimendussüsteemi kõlari lähedusse satub. Siis puhutakse korraks lühidalt ruuporisse, justkui üritaks politseinik veenduda, kas ikka töötab. Ja seejärel teatab nõudlik hääl: „No mis seal nüüd on? Liigume, liigume, ärme palun tekita ummikut.“
Mõned järjekorras ootavad autod on vahepeal üritanud kõnniteed kasutades jagelejaist mööda sõita või keeranud kõrvaltänavatesse. Aga siis saavad ka tropi eesotsas jutud räägitud. Ummiku põhjustaja sõidab edasi ja ka teised autod pääsevad liikuma. Hetkeks saab uue ummiku põhjustajaks õiendama läinud autojuht, kes lahkus oma sõidukist ja jättis autoukse pärani lahti. Mõne aja pärast jõuab ka tema oma autosse tagasi ja jätkab järsu nõksatusega sõitu. Jalakäijatele on vaatemäng juba samuti ebahuvitavaks muutunud ja kõik on jätkanud oma teed.
HAASI PROMENAAD
Lähen külla sõbrale, kes elab Armon Hanatzivi linnaosas, Jeruusalemma idapoolses eeslinnas. Tee sinna viib mööda Jeruusalemma kuulsaimast promenaadist, kust avaneb võrratu vaade vanalinnale. Koha nimi on Haasi promenaad.
Haasi promenaad ehk Walter ja Elise Haasi promenaad on jalutustee imeliste vaadetega Jeruusalemma vana- ja uuslinnale. See moodustab koos Richard ja Rhoda Goldmani ning Gabriel Šeroveri promenaadiga niinimetatud Tajeleti. Enamikul pühast linnast tehtud fotodel on alati ka kuldse kupliga mošee, mis seisab vanalinna südames Templimäel. Ka Haasi promenaadilt paistab see kenasti kätte. Lisaks saab uudistada tihedalt kokkuehitatud maju väga erinevatel tasapindadel ning vanalinna ümber jooksvat lainelist müüri. Siit kõrgelt mäekünkalt näeb samuti suurt osa uuslinnast.
Eesti juudi arhitekt Harry Shein ütles kord tabavalt, et Jeruusalemma vanalinn on kui plahvatus sissepoole ja uuslinn on kui survekatel – väikesele maalapile on kokku pressitud suur hulk erinevaid maailmu.4
Nii on. Ja üksteisega tihedalt koos paiknevaid vanalinna maju näeb kõige ülevaatlikumalt just kõrgemalt tasapinnalt, näiteks Haasi promenaadilt.
Kõnnin mööda Jeruusalemma kivisillutisega kõnniteed Armon Hanatzivi poole ja kuulan samal ajal vanalinnast kostvaid hääli. Hetkel algab moslemitel palveaeg ja minarettidest – mošee torn, millest vaimulik ehk muessin kutsub usklikke palvele – kostavad palvekutsed. Need kaiguvad valjuhääldite abil kaugele ja ulatuvad üle oru minuni välja.
Orus ja Haasi promenaadi mäeküljel kasvab väike metsatukk. Meenub tore lugu, mida tuttavalt selle metsa kohta kuulsin.
Iisraeli elanikkond on üpris noor. Umbes kolmandik rahvastikust on 18aastased ja nooremad. Religioossete juutide perekonnad on lasterikkamad kui ilmalikud. Vana juudi tava on istutada seedripuu, kui perre sünnib poisslaps, ning küpress, kui sünnib tüdruk. Osa juute järgib seda kommet veel tänapäevalgi.
Seeder sümboliseerib mehele omast tugevust ja jõulist kehaehitust; küpress aga naiselikku õrnust ja pehmust. Noorte inimeste ülesanne on piisavasse vanusesse jõudnuna oma puu eest hoolt kanda. Kui mees ja naine ühel päeval abielluvad, võetakse nii peiu kui ka pruudi sünnipuust oks, et teha neist tugipostid hupá’le ehk kattevarjule, mille all toimub juudi laulatustseremoonia. Kõik juudi pulmad tehakse sellise kauni baldahhiini all, kus seisavad noorpaar ja neid laulatav rabi.
Laste sünni puhul on Jeruusalemma linnal armas tava. Järsul mäeküljel, mis jääb Haasi promenaadi ja vanalinna vahele, asub metsatukk nimega Rahu mets. Linnavalitsuse algatusel istutatakse sinna iga sündiva jeruusalemlase auks puu.
Haasi promenaad jääb Jeruusalemma kaguossa. Pärimuse järgi arvatakse, et just see on koht, kust Aabrahamile näidati Morija mäge ehk praegust Templimäge, kuhu ta pidi minema oma poega Iisakit ohverdama. Heebrea keeles on promenaadi nimi Haas Tajelet või lihtsalt Tajelet ehk promenaad. Kui peaksite kohalikult küsima, kus võiks asuda linna kauneim jalutuskoht, juhatab ta teid kindlasti Haasi promenaadile.
KOŠŠERTOIT
Igal maal oma kombed, ka toidu vallas. Kui mulle midagi päris uut neil Iisraeli-aastatel selgeks saab, siis on see juutide koššersüsteem.
Heebrea keeles on see sõna tegelikult kašér, mis tõlgitult tähendab kõlbavat ja sobilikku. Kõige sagedamini mõeldakse koššeri all puhast ja juutide tunnustatud toitu, kuid juba ammu on olemas ka koššerriided, koššertelefonid ja koššerbussidki.
Mis toitu puudutab, siis tähendab koššer, nagu juba öeldud, eeskätt piima- ja lihatoitude eraldihoidmist, hoidumist sealihast, karp- ja koorikloomadest, nagu austrid, krabid või vähid, ja veel paljudest asjadest. Aluseks on võetud Jumala korraldused piibli esimestest raamatutest ehk toorast, kus näiteks kolmandas Moosese raamatus on täpselt öeldud, milliseid linde ja loomi iisraellane tohib süüa ning milliseid mitte.5
Iisraelis on kasutusel erilised standardimärgid, mis kinnitavad, kas toit on koššer. Samuti täpsustavad need, kas seda toitu tohib tarbida ainult koos lihaga või ainult koos piimaga või sobib see kokku mõlemaga.
Kõigil Iisraeli toiduainetel, mida juudi poodides ja ka paljudes araablaste poodides müüakse, on tavaliselt üks kolmest templist: esiteks kašér halavi, mis tähendab, et see toiduaine sisaldab piima ja seda tohib süüa ainult koos piimatoodetega; teiseks kašér besari, mis tähendab, et selles toiduaines on liha ja seda tohib süüa ainult koos lihatoodetega; kolmandaks kašér parve, mis tähendab, et see toiduaine ei sisalda ei piima ega liha ning seega võib seda süüa koos ükskõik millise toiduga.
Paasapüha jaoks on kusjuures olemas veel neljaski standardimärk. Selleks on kašér le-Pesah, mis tähendab, et seda toiduainet võib süüa paasapüha ajal, sest see ei sisalda hamets’it ehk niinimetatud haputainast
Harry Shein, „Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!“. Menu Kirjastus, 2013, lk 145. Harry Shein (1947–2013) on kasutanud ka nimekuju Šein.
3. Ms 11.