Neverland. Urmas Vadi
tema õpetaja, kes oli olnud omakorda Nemirovitš-Dantšenko õpilane, raiunud neile pealuu sisse:
„Kalossid jäävad lava taha! Näitleja, kes ei püsi ansamblis, asutagu monoteater või lasku end maha! Kui lavastaja teeb märkusi, siis kõigile, kui näitleja midagi küsib lavastajalt, siis teiste näitlejate juuresolekul! Mingit nurga taga juttu ja salanussi ei ole!“
Leena jaoks oli tema õpetaja autoriteet, olgugi et ropu suuga, ja ta oli neile lausetele alati truuks jäänud. Praegu oleks ta tahtnud siiski nii väga lavastajalt küsida, kas ma ikka olen õigel teel, kas ma sobin? Muidugi oleks Leena teinud seda delikaatsemalt ja küsinud hoopiski mõne detaili või tegevusliini kohta ja saanud nii ehk mingi vastuse. Viimaks ei küsinud ta midagi, sest meenusid õpetaja sõnad, Leena tundis rohkem kui kunagi varem, et ta langeb ansamblist välja, juba ongi langenud. Ta nägi, et ei lavastaja ega ka partnerid pole temaga rahul, repliigid kippusid segi minema, märgusõna ununes.
Üks noor näitlejanna, kes mängis Niinat, lausa flirtis lavastajaga, vastik oli seda vaadata, aga paratamatult Leena nägi seda ning talle meenus Lilian. Omal ajal käitus too samamoodi, ajas lavastajatele ligi, semmis. Ja teeb seda tegelikult seniajani. Õnneks „Kajakas“ Lilian ei mänginud. Peanäitejuht teadis seda Leena ja Liliani asja ega pannud neid kokku ühte lavastusse. Aga ikka oli see Lilian siin! Ja mängis Niinat ja nähvas Leenale otse lava peal, kõigi ees:
„Mina ei saa nii mängida, kui mulle ei tule õiget repliiki vastu.“
Tüdrukul oli ju õigus, aga missugune ülbus ja nipsakus! Muidugi pidas ka Leena ise väga oluliseks, et näitlejad autori tekstist täpselt kinni peaks, mitte ei mugandaks kõike oma suu järgi. Sest siis kaob rollist täpsus ja pinge ja teravus. Eriti oluliseks pidas ta seda just klassika puhul.
Mida päev edasi esietenduse poole, seda enam tundis ta kogu oma kehaga, et ei saa sellega hakkama. Meeletu ärevus ja hirm unustada dialoog lausa halvas ta, tekst ununes sootuks. Ka lavastaja ei aidanud teda, sest too tegeles Niina ja Maša ja Irinaga. Lõpuks kärpis lavastaja Polina osa peaaegu olematuks. Ühelt poolt võttis see Leenalt pinged maha, teisalt ei ole näitleja jaoks hullemat asja kui see, et sul võetakse osa käest, sest sa ei saa hakkama. Milline häbi ja alandus! Leena ei julgenud enam partneritele otsagi vaadata. Vähemasti ei olnud tal enam teksti ja ta ei pidanud midagi ütlema. Ta suu oli kriipsuna kinni, lisaks sulges ta laval ka oma silmad.
Esietenduse peole ta ei jäänud, võttis lilled ja lahkus. Ta oleks tahtnud jätta selle kimbu teatri garderoobi, kuid see oleks olnud ilmselge märk solvumisest, kibestumisest. Leena jõudis enda kortermaja ette, ja enne kui välisuksest sisse läks, viskas kimbu suurde prügikonteinerisse. Lavastuse kohta ilmunud arvustused olid üldiselt positiivsed ja põhjalikud, mis on tänapäeva ajakirjanduse juures üsna ebatavaline. Kirjutati ka näitlejatöödest, Leenat ei mainitud kordagi. Ei öeldud midagi head ega halba. Selline vaikimine oli Leena jaoks kõige hullem. Ta mängis „Kajaka“ etendused hooaja lõpuni ära ja andis lahkumisavalduse sisse. Teatri direktor ja pealavastaja käisid isegi Leena juures kodus ja palusid, et saaksid Leenale teha vähemasti lahkumisõhtu. Leena oli selle koha pealt jäik ja resoluutne:
„Mingit õhtut ei tule!“
See oli kergendus neile kõigile.
Etendusi käis Leena teatris endiselt vaatamas. Nii külalisetendusi kui enda teatri omi. Olgugi et see polnud enam Leena teater. Saalist lava taha ta ei läinud, neljas sein kerkis ta ette nagu müür. Vahel käis ta teatris koos pojaga, harva küll, kui Margo tuli. Margo nagu ei saanud teatrist aru, midagi häiris teda, tihti ta niheles oma toolil, nohises, ohkas tüdinult. Ka Leena sõbrannad olid kuhugi kadunud. Või ei olnudki neid kunagi? Sõbrannadeks olid olnud ta kolleegid, koos teatriga haihtusid ka nemad. Kaduviku kunst! Paar Leena väga lähedast sõbrannat vaatasid teatrit juba teispoolsusest, ja seepärast istus ta saalis üksi. Vaatas etendust, vaatas inimesi, ja temagi ohkas ja nohises, isegi pobises omaette, paljugi häiris. Etenduse vaheajal käis aina üks kohvitamine. Kas need inimesed mitte ei tulnudki teatrisse kohvi pärast, mõtles Leena. Sest see, mis toimus laval, näis nii kauge ja võõras ja elutu. Ka teatrimaja ise oma suuruse ja kujuga häiris teda. Peale fassaadi renoveerimist meenutas see hoone talle järjest enam mõnd tehast. Ja mis kõige kummalisem – talle tundus nii vale ja arusaamatu, et seal lava peal on keegi, kes kehastab end kellekski, ja siis tema peab seda vaatama:
„Misasja ma siin vahin!“ vihastas ühel hetkel Leena ja läks peale esimest vaatust minema. Kõik, rohkem ta enda jalga teatrisse ei tõstnud.
Leenat hakkasid huvitama muud asjad, ta uuris oma sugupuud. Leena oli juba noorena seda teha tahtnud, toona näis see nii suur ja mahukas ettevõtmine, et ei olnud lihtsalt aega. Margo ütles Leenale, et internetis on selline lehekülg nagu Geni, kus on nende sugupuu olemas. Leena vaatas seda, see oli nii hõre, et ta otsustas ise oma sugupuu koostada. Ta käis arhiivides, püüdis kätte saada kirikuraamatuid, sugulaste mälestusi ja leidis nii mõndagi. Kui Leena oli jõudnud oma mehe liinini, valdas teda äkitselt mingi seletamatu tunne. Viimaks helistas ta Margole. Hommikul oli Leena korra juba helistanud, aga poiss ei võtnud vastu.
„Ilmselt on loengus,“ arvas Leena. „Või aias. Miks ta aeda ei või telefoni kaasa võtta?“ ei saanud ta aru. Leena ei tahtnud ka mitu korda helistada, sest siis ütleks Margo:
„Miks sa kogu aeg helistad, ma ju näen, kui sa oled helistanud, ma helistan sulle tagasi.“ No ei helista ju!
Leena ootas täpselt pool tundi ja tegi siis uue kõne. Ikka ei midagi, ei võta vastu! Leena kirjutas diivanilaual paberile – Margo. Ja lisas sinna juurde number ühe, et teaks, et on korra talle helistanud. Leena teadis, et seda, millal ja kui palju on ta kellelegi helistanud, saaks ka kuidagi telefonist järele vaadata, aga ta polnud seda selgeks saanud. Ja kui aus olla, polnud ka väga tahtnud saada. Leena ronis edasi mööda oma sugupuud ja sama ajal teda muudkui segas, miks poeg talle ei helista. Leena võttis ette paberi, kuhu oli kirjutanud „Margo“ ja lisanud number ühe. Ta katsus ära arvata, kas see number üks tähendab nüüd seda, et ta juba helistas Margole korra, või siis tähendab see seda, et ta peaks veel üks kord helistama?
ROMAN
Romanil oli täiesti uus hingamine. Ta oli kohe-kohe isaks saamas ja see tõmbas ta käima. Töötasid kõik mootorid, kõik vanad ja ka need, millest tal varem aimugi polnud. Roman tundis lausa füüsiliselt, et on valmis last oma elu hinnaga kaitsma, see ei olnud tema jaoks enam mingi metafoor. Suurenes empaatiavõime, kaitsetahe, soov hoida ja armastada. Kasvas hüppeliselt ka närvilisus ja hirm, et midagi võib juhtuda, et kõik võib minna valesti.
Ta käis Sigridiga perekoolis ja viis Sigridit oma autoga vesiaeroobikasse. Kui jõudis kätte esimene ultraheli aeg, oli ta kaasas. Nähes ja kuuldes lapse südamelööke, puhkes Roman nutma, pisarad lihtsalt voolasid. Ta polnud midagi sellist tundnud peale taasiseseisvumist. See oli midagi nii uskumatult suurt ja võimast! Alati kui ta Sigridiga kaasas käis, rääkis ta pikalt arstidega, seda siirast huvist, aga ka soovist näidata Sigridile, et ta hoolib, tema peale võib loota. Temast ei saa kunagi isa, kes jätab oma pere ja lapse ning kaob.
Iga päev tuli Roman Sigridi juurest läbi, tõi midagi või tahtis lihtsalt rääkida ja olla. Sigridi olekust võis välja lugeda kerget väsimust ja ehk ka seda, et Roman on muutunud oma hoolivuses juba tüütuks. Roman sai sellest isegi aru, aga ta ei saanud sinna midagi parata, ta ei saanud oma vere vastu midagi! Kõik töötas, kõik pumpas, Roman oli verd ja elu täis! Kuid kui ta enda ümber ükskõik kuhu vaatas, siis see, mida ta nägi, ei meeldinud talle. Kõikjal varitses potentsiaalne oht. Roman tundis, et tema ülesanne on muuta maailm paremaks kohaks.
Roman luges Perekooli foorumites kõike, mis puudutas ema, last, perekonda. Teda ärritas, et isade kohta oli nii vähe kirjutatud. Ja ta lõi sinna ise uue teema – „Isa raseduse ajal“. Ta mõtiskles sel teemal, ja kutsus ka teisi kaasa mõtlema, jagama oma kogemusi sellest, mida teevad ja tunnevad nende üheksa kuu jooksul mehed. Ka raamatukogudes ja netis oli kirjandust selle kohta nii vähe. Seepärast keskendus ta peamiselt lootele, jälgis lapse arengut, see oli kõige olulisem. Roman teadis väga täpselt, kui suur on lapse kolju neljakuuselt, ta teadis, mida peab last ootav naine sööma. Ja ta vedas Sigridile kokku hunnikute viisi puu- ja juurvilju, ka liha, kala, vitamiine. Roman aitas