Neverland. Urmas Vadi
Marple’it, mis siis ikkagi on nüüd? Margo ei saanud kunagi kohe otse küsida, miks ema helistas, sest siis läheks veel kauem aega. Ta oli sellega harjunud ja ootas. Lõpuks jõuab Leena ka kulminatsioonini, aga mitte kunagi kohe alguses. Leena vajas aega, et end lahti mängida ja oma rolli üles ehitada. Leena ei olnud selline näitleja, kes rabistades kiirustaks olulistest sündmustest üle. Ja ta ei jätnud neid sündmusi vaid enda teada. Kui midagi toimub, peavad sellest kõik osa saama. Seda oli öelnud talle ka tema õpetaja stuudiopäevil:
„Talunaise munad võivad põllest märkamatult kukkuda! Aga kui näitleja midagi kukutab, peab see viimasesse ritta näha olema! See peab olema sündmus!“
Leena ja Margo jõudsid telekatuppa ja istusid. Nende ees diivanilaual seisis posu pabereid. Margole näis, et see paberikuhil arhiividokumentide paljundustest, üleskirjutustest ja vanadest fotodest kasvab iga korraga nagu tainas. Leena vaatas oma pabereid, siis poega, justkui üllatudes, et Margo siin on.
„Noh, kuidas läheb?“ Margo hakkas midagi rääkima, aga Leenal tekkis kohe uus küsimus ja ta ütles Margo jutule vahele:
„Sa oled suitsetanud?“ Margo oleks justkui jälle käinud poistega nurga taga Leeki või Radarit kimumas ja siis piparmündikomme peale lutsutanud. Lutsuta või söö, mida sa tahad, ema tundis suitsuhaisu alati ära. Margole tuli nagu midagi meelde:
„Ema, sa tead, et ma ei suitseta.“
„Eks sa ise tead, mis sa teed, sinu elu.“
Kui muidu oli Margo rahulik, võibolla isegi pisut stoiline, siis emaga läks ta väga kiiresti närvi:
„Jah, suitsetasin jah, tahad, ma hingan sulle?“
„Mis sa nüüd!“
„Aga ole ettevaatlik, sest ma tõmbasin kolm pakki järjest. Kui ma sulle nüüd puhun, sa võid minestada!“
„Jäta nüüd.“
„Lillepotid peaksid küll toast ära verandale tõstma, nad närbuksid hetkega! Minuga kohtumist nad kindlasti üle ei elaks! Muuseas, lõunaks mõtlesin ma süüa kärbseseeni ja õhtul süstin midagi, spiidi või midagi, et oleks hea uni.“
Mis näidendi algus see oli? Ja miks Margo sellega kaasa läheb? Kuidas on nii, et ta on alati tegelane mõnes oma ema näidendis? Mis jõud ja muster see on? Kas võib olla nii, et tasapisi kaob ema lühimälu ja asendub millegi muuga? Elu jooksul mängitud tegelastega? Margo põsed hakkasid õhetama, ta vaikis. Ta ei osanud midagi öelda, tema roll oli ette valmistamata, teksti polnud peas, Leena võis see-eest lausa improviseerida.
Leena vaatas, kuidas poiss vaikib ja puhiseb. Poiss on muidu nii rahulik, ei saagi nagu aru, mis ta mõtleb või on, aga siis ühel hetkel jälle nii tundlik, ärritub ja puhiseb. Ja kui ta üles ärritada, siis ei saa temaga enam midagi rääkida.
Aastakümneid tagasi oli teatris üks grimeerija, keda kutsuti Ljudjaks. Tema kohta öeldi, et ta on kuldne inimene, suure südamega, Valgevenest tulnud, palgapäeval tegi kõigile puhvetis välja. Aga öeldi ka, et Ljudjal on lühike süütenöör. Ta võis teinekord täiesti tühjast asjast süttida. Kui tema vihastus, siis lõi lausa sädemeid. Ja kui sa ütlesid talle valesti midagi enne etendust, võis ta sulle sellise grimmi pähe teha, et oma ema kah ei tunne ära. Jõledaid lõustu võis ta teha. Ka Margol oli lühike süütenöör, millest Leena proovis veel viimasel hetkel oma näppudega kinni saada ja kustutada:
„Ega ma siis paha pärast, ma ju niisama.“
Nii imelik, mõtles ka Leena ise, sõnad lihtsalt tulevad mu seest välja ja ma ei suuda end pidurdada. Nii ka nüüd:
„Peaasi et sa jälle pihta ei hakka.“
Leena märkas, et on liiale läinud, poiss ei vasta talle, ei ütle üldse midagi, läheb veel tükk aega, enne kui kõik muutub jälle endiseks ja vaikseks. Mingu aega, palju läheb, peaasi et ta välja ei torma, sest ka seda on juhtunud. Pärast ei võta ta ka telefoni vastu, vaikib mitu päeva ja kui tema juurde minna, pole teda kas kodus või ei tee lahti, või on hoopis suvilas ja istub oma aias. Siis kujutab Leena ette igasuguseid asju, mis nüüd võivad toimuda. Ja tihti toimuvadki.
Margo istus, hingas katkendlikult, nägu punetas, tasapisi sai ta oma hingamise ja ärevuse üle võitu. Mingi haletsus tuli Leenale peale:
„Anna mulle andeks, pojakene, ma olen nii vana ja rumal, ma solvasin sind, ma tahtsin ainult head…“
Margo, kes oli peaaegu rahulik, katsus meelde tuletada, kas see ei olnud mitte Mefisto, kes tahtis samuti head? Leenale kippusid enesehaletsusest isegi pisarad silma.
„Ei hakka nutma!“ ütles Margo väga selgelt ja resoluutselt, mispeale Leena hetkega lõpetas.
Sissejuhatus oli tehtud, Miss Marple oli tagasi ja pani lugemisprillid ette ja pöördus oma paberite poole. Ka Margo kummardus diivanilaua kohale. Leena võttis veel korra prillid eest ja heitis pilgu kuhugi kaugusesse:
„Ma olen ikka surnuaial käinud, su isa vanemate platsil.“ Margo ei seganud vahele, ta teadis, et kõik, mis ema suust välja peab tulema, sealt ka välja tuleb. Eriti nüüd, kui september on algamas. „Viimane kord ma käisin eelmisel nädalal, siis enne seda, surnuaiapüha ajal. Ma sinna kirikusse ei läinud ja surnuaeda ka ei jäänud istuma, tulin lõunase bussiga linna tagasi. Ega ma ei oleks tahtnudki sinna jääda, kuigi see uus kirikuõpetaja on kena mees, aga kõik need pühad on ju samasugused, samad näod, enamasti kõik võõrad. Vanad on juba ära surnud või ei tule enam kodust välja. Näeb, kui kaua mina jõuan käia, aga hauad tuleb ikka korras hoida.“
Selle koha peal peab Margo alati ütlema, et küll tema hoiab peale ema surma kõiki haudu korras, ka ema oma. Seda tahtis Leena kuulda, sest rohkem polnud neil perekonnas kedagi.
Vahepeal mõtles Leena, et kas poisist ikka saab surnuaial käijat. Võibolla kasvab kõik rohtu ja unustusse? Leena suurim hirm oli, et keegi talle peale maetakse. Ja sellepärast oli ta enda puhul mõelnud ka krematooriumile. Kõige enam hirmutas Leenat mõte, et talle maetakse peale mõni tema teatri näitlejanna, eriti vastik, kui maetaks see litsakas Lilian.
Praegu oli Leena mõte hoopis mujal, teda ei huvitanud ei hauaplatside hooldamine ega pealematmine. Margo nägi, et asi on milleski muus ja ei seganud oma küll-ma-käin-ja-riisun jutuga vahele.
„Ja ma olen ikka vaadanud seda Tauno vanaisa risti, sa tead küll.“
„Sa mõtled seda plekist?“
Margo ei olnud päris kindel, millist risti ema mõtleb. Ta polnud ka väga kindel, kas leiaks ise omaenese tarkusega Laugastete hauad üles. Plekist rist nagu meenus.
„Nojah, see jah, aga ega see on ikka sepa tehtud, plekist ta ei ole, ta on sepistatud. Ja ma olen seda ikka vaadanud, et ta on nagu ära vajunud.“
„Mismoodi vajunud?“ ei saanud Margo aru.
„Imelikult. Väga imelikult on vajunud. Nagu oleks keegi seda risti painutanud ühele küljele. Vasakule küljele, kui tee ja poe poolt vaatad.“
„Võibolla on lihtsalt see betoon ajaga ära vajunud. Pinnas ju kogu aeg liigub. See betoonsammas on vast poole meetri sügavuses. Praegu soovitatakse isegi aia- ja terrassipostidele vähemalt kaheksakümmend sentimeetrit, isegi üle meetri.“
Leena hoidis prille enda pihus ja raputas nendega:
„Siis sa oleksid varsti juba hauas väljas.“
„Seda ma räägingi, et seda betooni on seal ainult natukene ja sellepärast ta vajub, see tuleb lihtsalt lahti kaevata ja uuesti valada. Võibolla pole isegi valada vaja, piisab sellest, kui sirgeks tagasi lükata.“
Leena muutus kannatamatuks, et poeg teda üldse ei kuula, ja ega tema ise ka ei kuula, aga nüüd oli vaja, et Margo kuulaks.
„Sa räägid nagu oma tudengitele. Asi pole üldsegi betoonis! Rist ise on kõver, kusagilt keskkohast. Nagu oleks keegi painutanud.“
„No kes see painutas.“
„Ei tea. Aga kõver ta on. Ja ma arvan, et keegi ei olegi teda painutanud, et mõni inimene oleks painutanud, seda ei saa niimoodi kõveraks