Inimsuhete ajalugu. Theodore Zeldin
õpetas, et võõramaalaste orjastamine on vastuvõetav tegevus; inglise lastest, keda orjadena maalt välja viidi – tütarlapsed kõrgema hinna saamiseks paksuks söödetud –, said lõpuks slaavlased. Hilisematel aegadel, kui slaavlased türannide valitsuse all elasid ja mingit pääsemislootust ei näinud, tulid mõned süngele järeldusele, et slaavlaste iseloomus peab peituma mingi needus, mis on nad igaveseks orjaikkesse mõistnud. See on väärastunud mõttekäik, mis püüab näidata, et kõik mis juhtus, oli paratamatu. Ükski vaba inimene ei saa seda uskuda: see on orjadele pealesurutud mõtteviis, et neid meeleheitele ajada.
Hirm on alati olnud vabaduseihast tugevam: inimesed pole sündinud vabana. Ent ometi leidis Bütsantsi keiser Mauritius (582–602) erandi. Teda üllatasid kolm kinninabitud slaavlast, kel polnud relvi kaasas. Peale kitarride või tsitrite ei olnud neil midagi, ja nad rändasid ringi, lauldes vabaduserõõmust ja elust laiadel väljadel värskete tuulte käes. Nad ütlesid keisrile: „Inimestele, kellele sõda on võõras, on täiesti loomulik kirglikult muusikale pühenduda.” Nende laulud rääkisid vabast tahtest ja neid tunti vaba tahte rahvana. Veel 1700. aastal leidus selliseid inimesi, kuni Peeter Suur andis välja dekreedi, mis sellisele eluviisile lõpu pidi tegema: igaüks kuulugu mingisse seaduslikku kogukonda ja täitku kindlaid kohustusi. Kuid sada viiskümmend aastat hiljem laulis Tarass Sevtšenko, ukraina vabastatud ori, samalaadseid laule, kaeveldes, et „purjus tsaar on vabaduse magama pannud”, ja rõhutades, et just loodusest võib lootust leida:
Kuulake, mis räägib meri,
küsige mustadelt mägedelt.
Orjandus tekkis eeskätt sellepärast, et need, kes tahtsid omaette elada, jäid paratamatult jalgu neile, kellele vägivald rõõmu pakkus. Ajalugu ongi enamasti vägivallatsejate võitude kroonika, sest nad lõõtsusid lõkkele hirmu, millega igaüks meist siia maailma sünnib.
Teiseks, inimesed hakkasid orjadeks „ vabatahtlikult”. Asteekide Mehhikos valis – kui niisugust sõna võib kasutada – enamik orje ise selle seisundi, masendusest muserdatuna, soovist kohustustest vabaneda, nagu näiteks rahvusliku pallimängu patolli mängijad, maniakaalsest spordiharrastusest kurnatud, või armastamisest räsitud naised, kes pigem kindlat toidupala eelistasid, kuna orjalepingu põhitingimus nägi ette, et orja tuleb toita, ja kui seda ei tehta, tuleb ori vabastada. Moskoviidid, kes olid harjunud röövvallutajatele vastu seisma ja nüüd selle asemel üksteist orjastama asusid, arendasid välja kaheksa erinevat orjanduse liiki, millest kõige tavalisem oligi „vabatahtlik” vorm. Nende kogukonnas puudusid heategevuslikud institutsioonid. Näljased müüsid end orjaks. Viieteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda sajandi vahel orjastati üks kümnendik moskoviite, mistõttu orje oli juba rohkem kui linnaelanikke, sõdureid või preestreid. Keegi ameerika ajaloolane on neid orje võrrelnud Ameerika sotsiaalabist elatuvate vaestega.
Venemaa orjandust võiks võrrelda pandimajaga inimeste jaoks, kel pole peale iseenda midagi müüa; kolmandik orjadest olid tegelikult jooksus olevad seaduserikkujad, kes küll enamasti ise tagasi pöördusid, vabadusest kurnatud, võimetud vangi mentaliteedist loobuma: „Sugugi mitte iga ori ei unista vabadusest. Pärast mõneaastast täielikku alistumist muutus iseseisev elu karmis reaalsuses peaaegu mõeldamatuks,” räägib orjanduse ajaloolane Hellie. Ameerikas oli põgenemine raskem: Ühendriikide lõunaosariikidel oli arvatavasti maailma kõige karmim orjandussüsteem, sest orjad rakendati jõudu säästmata tööle, et põllundusest kõrgeid kasumeid lõigata, samal ajal kui Venemaal ja Hiinas kasutati orje peaasjalikult majateenijatena. Ent ükskõik millised nende kohtlemistingimused ka täpsemalt polnud, viis asjaolu, et orje oli nii mitut liiki ja et igaüks neist pidi alluma pisut erinevale väärkohtlemisele, selleni, et igaüks võis kujutleda, nagu oleksid tal teatud eelisõigused, nagu polekski tema kõigi alamate hulgas see kõige alam; kadedus muutis ta pimedaks ühiste kannatuste suhtes; Ameerika istandustes võis näha, kuidas aafrika orjad teisi aafrika orje peksavad. Teisisõnu, kui mingi institutsioon on juba rajatud, siis leiavad isegi need, kes selle all kannatavad, ikka mingi kui tahes väikese võimaluse seda ära kasutada ja aidata sel tahes-tahtmata elus püsida.
Kolmas orjade liik oli tänapäeva auahne direktori ja bürokraadi eelkäija. Orjade omamine tagas kaasinimeste lugupidamise; orjaks olemine tähendas töötegemist. Vabad inimesed pidasid alandavaks teise heaks töötada; rooma aristokraadid keeldusid töötamast keisri ametnikena. Seega võttis keiser tööle orjad ja rajas riigiameti, aristokraadid aga panid orjad oma valdusi valitsema. Orjadel polnud perekonda ja seetõttu ka kohustusi mitte kellegi teise vastu peale oma isanda. Neist kujunesid kõige usaldusväärsemad ametnikud, sõdurid, erasekretärid. Nii Osmani kui Hiina impeeriume valitsesid tihtipeale orjad, mõnikord ka eunuhhidest orjad, kes tõusid kõige kõrgematele ametikohtadele ja lõpetasid vahel tõepoolest ka suurvesiiridena ja imperaatoritena; kastratsioon tagas, et ametnikud olid riigile truumad kui perekonnale. Pole olemas statistikat, mis näitaks, kui palju inimesi on tänapäeval tööandjate poolt kastreeritud.
Venekeelne sõna töö kohta – rabota – tuleb sõnast ori, rab. Jõude elava ühiskonna aluseks on unistus elada nagu peremees, kusjuures töö teevad ära robotid, mehhaanilised orjad. Meie orjanduse lugu lõpeb aga kurva tõdemusega, et kord juba vabaks saanuna, muutuvad inimesed tihtipeale robotiteks, vähemalt teatavaks eluperioodiks. Suure vastumeelsusega on loobutud kõikidest orjaliku käitumise vormidest. „Õnnetuse ülim aste on sõltuvus teise inimese tahtest,” ütles Publilius, süüria ori, kellest sai antiikses Roomas populaarne näitleja ja miim. Ja ometi põhinevad romantilise armastuse fantaasiad nimelt sõltuvusel. Vabanenud ori eelistas tihtipeale sõltuvust säilitada, jätkates endisel töökohal; orjanduse häbipleki pleegitamiseks kulus mitmeid põlvkondi. Hiinas ja Aafrikas sai vabastatud orjast sageli mingi vaene sugulane, Euroopas aga klient. Kellegi endast vägevama kaitsva tiiva alt lahkumine oli liiga hirmutav ettevõtmine.
Orjade kõige märkimisväärsem omadus – või vähemalt nende oma, kes end pidevalt purju ei joonud, et oma kurbust unustada – oli väärikus. Paljudel õnnestuski oma sõltumatus maksma panna, isegi kui oldi sunnitud alandavat tööd tegema, teeseldes teotusega leppimist, mängides mingit rolli, nii et peremees võiks rahumeeli kujutleda, et ohjad on tema käes, samal ajal teades, et tegelikult oleneb isand hoopis orjadest. „Mängi lolli, et tarka püüda,” kõlab Jamaika orjade lemmikvanasõna. Mõnikord sai orjapidaja aru, et teda mitte üksnes ei lollitata, vaid et ka ta ise on ori: „Välja minnes kasutame teiste inimeste jalgu, kasutame teiste inimeste silmi, et asju ära tunda, kasutame teise inimese mälu, et tuttavaid tervitada, kasutame kellegi teise abi, et elus püsida – ainsad asjad, mida me päris enda omadeks võime nimetada, on meie naudingud,” kirjutas Plinius Vanem 77. aastal pKr. See rooma orjapidaja, ülimahuka „Loodusloo” (Historia Naturalis) autor, sai surma, minnes liiga lähedale Vesuuvi vulkaanile, mille purset ta oma silmaga näha tahtis: ta teadis, et ta on parasiit – oli ju loodusvaatlemine seda liiki inimeste lemmiktegevus.
Orjanduse kaotamine lahendust ei toonud, vähemalt mitte täielikult, sest uue nime all hakati järjest uusi orjanduse vorme leiutama. Vabrikutöölised, kes nurisemata mürgises õhus päikesetõusust loojanguni tööd rügasid ja ainult pühapäeviti päevavalgust näha said, elasid tõenäoliselt vaevalisemat elu kui paljud antiikaja orjad. Ja tänapäeval: kõik need, kes parema meelega teevad seda, mida neil teha kästakse – rahvaküsitluse põhjal eelistab üks kolmandik brittidest just käsutäitmist –, selle asemel, et oma peaga mõtelda ja ühiselt vastutust kanda, on Venemaa vabatahtlike orjade vaimsed järeltulijad. Tuleb meeles pidada, et vaba olla on väsitav ja pingutav; ja rasketel aegadel on armastus vabaduse vastu alati kahanenud, ükskõik mis mokalaata selle nimel ka ei peetaks.
Orjanduse ajaloost kokkuvõtet tehes jõuan järeldusele, et vabadus ei tähenda mitte üksnes seadustesse talletatud õigusi. Eneseväljenduse õigus sunnib teid siiski otsustama, mida te öelda tahate, kust te endale kuulaja leiate ja kuidas oma sõnad kaunilt kõlama panete; need on oskused, mida tuleb õppida. Seadused ei ütle muud, kui et teil on kitarri olemasolu korral õigus seda mängida. Seega pakuvad inimõiguste deklaratsioonid välja üksnes mõne koostisosa, millest vabadust vermida.
Niisama tähtsad on olnud ka kohtumised teiste inimeste ja paikadega, mis on andnud inspiratsiooni ja julgust nüristavate, kivinenud tavade hülgamiseks. Iga kord kui