Inimsuhete ajalugu. Theodore Zeldin
väljendada. Maailma müra koosneb vaikimistest.
Selle asemel et alustada Antiik-Kreeka filosoofia kokkuvõttega, nagu see tavaks on kujunenud, kui vabadusest juttu tehakse, toon pigem näite ühestainsast inimesest, kes suutis kokku liita õiged isikud ja õiged olukorrad, kuigi tal kulus selle segu valmistamiseks pool eluaega. Domenikos Theotokopulos, kunstnikunimega El Greco (1541–1614), oleks kahtlemata jäänud tähtsusetuks ja tundmatuks kunstnikuks, pidevalt tavapäraseid ikoone maalima, vormi ja välislaadi vangistusse, kui ta poleks sõlminud sidemeid teistega ja õppinud, kuidas välja pressida inimlikkust nende käest, kel seda üldse ei paistnud olevat. Ammutanud kõik vähegi võimaliku mitmesugustest põlistest oskustest oma kodusaarel Kreetal – mida valitsesid veneetslased, jagasid ortodokssed ja katoliiklikud kristlased, hoidsid minevikus kinni põgenikud, kes väljasurevat bütsantsi kunsti põlistasid –, lisas ta oma pärandile uusi mõõtmeid välismaale reisides. Itaalias kohtas ta vähe tuntud horvaadi maalikunstnikku Julio Gloviot, keda kutsuti „makedoonlaseks” ja kelle tutvuse kaudu sai temast Tiziani õpilane. Siinkohal oleks ta võinud end väga kergesti taas ahelaisse panna tühise pseudo-itaalia portretistina, kes teeb mida kästakse; kuid ta ihaldas midagi enamat kui jäljendamine. Niisiis asus ta kolmekümne viie aastaselt elama Toledosse. Kui küsiti, miks, vastas ta: „Ma pole kohustatud sellele küsimusele vastama.” Ohtlik oli avalikult kuulutada, ei siin tunneb ta end vabana, et siin pole rivaale teda piiramas, ja et tema auahnust maalida „ausamalt ja sündsamalt” kui Michelangelo – nagu ta seda ise ütles –, saab teoks teha ainult siin piirilinnas. Toledo kõmises erutatult vastu, sest teadis, mida tähendavad nii sallivus kui tagakiusamine; selles linnas olid kunagi külg külje kõrval elanud kristlased, musulmanid ja juudid; ühel selle kuningatest oli olnud au nimetada end Kolme Usu Keisriks ja teine oli lasknud raiuda epitaafi oma hauakivile kastiilia, araabia ja heebrea keeles; ja ometi nägi El Greco, kuidas üle tuhande oletatava ketseri kohaliku inkvisitsioonikohtu ette tiriti. Siin, elades vanas juudikvartalis ühtaegu üksi ja seltskondlikult, oli ta ümbritsetud reformatsioonivastaste vaimsest kirest ja filosofeerivatest sõpradest, kes õhutasid teda näiliselt kokkusobimatuid lepitama, maalima jumalikkuse ja inimlikkuse ühtepõimumist, leidma julgust värve otse lõuendile panna, ilma eelnevalt ette joonistamata, nagu oleks iseloom liiga voolav, et seda tugevate joontega piiritleda. Ta nägi maali kui osa üksikisiku tundmaõppimise ja mõistmise otsinguist.
Hispaanlastel võttis tükk aega, enne kui nad El Greco omaks tunnistasid: 1910. aasta Prado muuseumi kataloogis on ta ikka veel kirjas kui „Itaalia koolkonna” liige. Inimestel läheb tükk aega oma hingesugulase äratundmiseks, kui neil on liiga piiratud arusaam sellest, kes nad ise on. Hispaanlastel võttis tükk aega taipamaks, et nende panus kokkusobimatute harmoniseerimiseks on tähtsam kui nende panus uhkuse ajaloos, või hindamaks Alonso de Castrillo väljendust 1512. aastal, et inimesed „tüdinevad sõnakuulelikkusest” (nii nagu inimesed võivad lõpuks tüdineda vabadusest, kui nad ei tea, mida sellega ette võtta).
Tänapäeval võib kogu inimkond näha midagi iseendast El Greco maalidel, kel surres oli vaid üks puhas ülikond, kaks särki ja armastatud raamatukogu täis igast valdkonnast raamatuid. Tema tõttu võib igaüks end mingil määral Toledo kodanikuna tunda. Ta on näide sellisest inimesest, kes on avastanud, mis on inimestel ühist. Vaatlen sügavamalt küsimust, kuidas luua sidemeid või avastada seoseid üksteisest näiliselt kaugel olevate inimeste vahel, isegi sajandite tagant; kuid enne kui ma selle juurde asun, räägin veel mõne sõna oma meetodist ja eesmärgist.
Mida me teistest inimestest arvame ja mida me näeme peeglist, kui me iseennast vaatame, oleneb sellest, mida me maailmast teame, mida me võimalikuks peame, missugused on meie mälestused ja kas peame tähtsaks minevikku, olevikku või tulevikku. Miski ei mõjuta meie võimet eksistentsiraskustega paremini toime tulla kui nende vaatlemiseks valitud kontekst; mida enamate kontekstide vahel on võimalik valida, seda vähem tundub olevat raskusi, mis on vältimatud ja ületamatud. Tõsiasi, et maailmas on praegu kõikvõimalikke segadusi rohkem kui eales varem, võib esialgu tekitada tunde, et üha raskem on kahtlustele lahendust leida, ent ometi näitab tegelikkus, et mida rohkem on segadust, seda rohkem on ka kaljupragusid, millest läbi pugeda. Ma otsingi märkamata jäänud lõhesid ning kaotsiläinud juhtlõngu.
Alustan olevikust ja liigun tagurpidi, samuti nagu ma alustan isiklikust ja liigun üldise suunas. Kui ma kunagi tänapäevaste pürgimuste puhul ummiktänavasse satun, nagu seda minu isiku-uuringute reas ette tuleb, olen otsinud väljapääsu, asetades need kõigist sajanditest pärit ajalookogemuse taustale, küsides, kuidas nad oleksid käitunud, kui neil oleks ainult oma mälu asemel võimalik kogu inimkonna kogemust kasutada.
Maailma mälestustesalved on ladustatud nii, et neid pole kerge kasutada. Igal tsivilisatsioonil, igal usundil, igal rahval, igal elukutsel, igal sool ja klassil on oma lugu. Inimesi on siiani peaasjalikult huvitanud nende isiklikud juured ja seetõttu pole nad iial nõudnud kogu pärisosa, mis neile sünnijärgselt kuulub, kõikide inimeste minevikukogemuse pärandit. Iga generatsioon otsib vaid seda, millest tal enda arvates vajaka jääb, tundes ära vaid selle, mida ta juba teab. Tahan alustada kokkuvõttega sellest pärandist, mitte surnute tegusid kronoloogiliselt järjestades, vaid tehes seda nii, et üksikisikud saaksid kasutada oma pärandiosi, mis valgustavad neid kõige enam huvitavaid aspekte.
Kui inimesed vanasti ei teadnud, mida nad tahavad, kaotasid suunataju ja kõik tundus kokku varisevat, siis leiti tavaliselt kergendust vaatenurka muutes, tähelepanu mujale suunates. Mis kunagi näis ülitähtis, tundub järsku olevat vaevumärgatav. Sel kombel kukuvad poliitilised ideed korraga kokku ja asenduvad isiklike muredega, idealism asendub materialismiga, ja aeg-ajalt tuleb tagasi religioon. Tahan näidata, kuidas eelistused tänapäeval muutuvad ja missuguseid prille on vaja, et neid vaadelda. Ajaloo käigus on inimesed korduvalt vahetanud prille, mille abil nad maailma ja iseennast on vaadanud.
Vaatlusobjekti olulise nihke algust tähistab Londoni Kuningliku Seltsi rajamine 1662. aastal. Nagu selle loojad kinnitasid, oli seltsi asutamine vajalik, kuna inimesed ei teadnud, mida otsida ja kuidas seda teha. Teadlased ja nende järglased avasid tohutuid uurimispiirkondi, andes maailmale hoopis teise näo. Kuid teaduslike avastuste tegemine on erialainimeste töö; enamik inimesi suudab seda vaid ammulisui pealt vaadata, ja see pealtvaatamine ei aita neil oma igapäevaelu korraldada.
Üheksateistkümnendal sajandil hakati vaatenurka järjest sagedamini muutma, mistõttu pilt muutus üha segasemaks. Alexis de Tocqueville’i reisi Ameerikasse 1831. aastal ajendas veendumus, et Ameerika kaudu võib korraks pilku tulevikku heita ja et niiviisi on võimalik avastada, mida vabadusega peale hakata; poliitiliste institutsioonide reformimine demokraatlikumaks sai kõigi õnne eest võitlejate eesmärgiks; kuid Tocqueville tuli ometi tagasi hoiatusega enamuse türannia ähvardavast ohust ja tõdemusega, et kusagil ei leidu paika, kus vähemused oleksid täiel määral rahuldatud. Samal aastal toimunud Darwini matk loomade kuningriiki, mis siiani inimeste arvates vaid nende hüvanguks eksisteeris, koondas tähelepanu olelusvõitlusele, mida järjest enam kõigi elusvormide domineeriva küljena käsitlema hakati. Kuid Darwin ise kaebles, et tema doktriinid tekitavad tunde „nagu oleks ta muutunud värvipimedaks”, inimeseks, kes on kaotanud „kõrgema esteetilise tunnetuse”, ja et tema vaimust on saanud „mingi masin, mis suurest faktidekogumist üldisi seadusi välja jahvatab”, põhjustades „rõõmu kadumise” ja „meie olemuse tundelise osa nõrgenemise”. Marxi teekond töölisklassi kannatustesse ja tema üleskutse revolutsioonile rebis maailma sajaks aastaks kahte leeri, kuigi õige varsti ilmnes, et revolutsioonid ei suuda oma lubadusi täita, kui tahes ausate kavatsustega neid ka ei jagatud. Seejärel, sajandi viimastel aastatel, võttis Freud ette teekonna Viini neurootikute alateadvusse, mis muutis inimeste nägemust sellest, mis nende sees toimub, mille üle nad muretsevad ja keda süüdistavad, kuid lootus, et niipea kui nad asjast aru saavad, suudavad nad ka andestada, pole siiani täitunud.
Kõik need mõtlejad asetasid oma nägemuse keskmesse konfliktiidee. See idee kummitab maailma tänase päevani. Isegi konflikti kaotamise eest võitlejad kasutavad selle idee meetodit konflikti vastu võitlemiseks.
Kuid meie ajastu omapäraks on tähelepanu suunamine konfliktilt informatsioonile. Uueks üllaks eesmärgiks on saanud katastroofide, tõbede ja kuritegevuse ennetamine ja maailma käsitlemine ühtse tervikuna; naiste ilmumine avalikku ellu annab jõudu võitluseks