Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline
rohkem meie pikkadele jalutuskäikudele. Mina vihkasin neid pikki jalutuskäike. Aga ta nõudis.
Niisiis, väga sportlikult tegime igal pealelõunal mitmetunnised „järvetiire” Boulogne’i metsas.
Loodus on hirmuäratav asi, ja isegi kui ta on kindlakäeliselt kodustatud nagu Boulogne’is, tekitab ta ikkagi tõelistes linnainimestes mingisugust nimetut ängi. Nad muutuvad seal väga avameelseks. Oh neid mälestusi, mis imbuvad kusagilt välja, täidavad puude vahel jalutava linnainimese pea nagu ämbri, ja mitte üks mets pole nii hea selles suhtes kui Boulogne: üksikute varbaedadega, võidunud, nülitud, niiske… Lolagi tundis seda melanhoolsele avameelsusele sundivat rahutust… Ta jalutas minu kõrval seal metsas ja jutustas mulle peaaegu siiralt tuhat asja oma elust New Yorgis, oma sealsetest sõbrannadest…
Ma ei suutnud päris lõpuni mõista, mis kõigis neis keerulistes mustrites dollaritest, kihlustest, lahutustest, kleidi- ja ehteostudest, mis tema elu näisid täitvat, on tõde.
Sellel päeval jalutasime hipodroomi poole. Siis kohtas seal veel hulganisti fiakreid, lapsed sõitsid eeslitel või tolmutasid niisama, autod olid täis mehi, kes olid rindelt puhkusel, hirmus kihk turjas väikestel radadel vabu naisi jahtida, kahe rongi vahel, need peksid veel rohkem tolmu üles, kiirustades õhtust sööma ja voodisse, närvilised ja õlised, silmad kilavad, painatud aja rutust ja raevukast ellujäämissoovist. Nad higistasid palavusest ja kiimast.
Mets oli vähem korras kui tavaliselt, linnavõimude poolt ajutiselt hooletusse jäetud.
Lola ütles: „Siin pidi vist väga kena olema kõik enne sõda? See oli vist šikk koht?.. Rääkige, Ferdinand!.. Kuidas need võiduajamised olid?.. Kas need olid nagu meil New Yorgis?..”
Ausalt öeldes polnud mina enne sõda mitte kunagi võiduajamistel käind, aga silmapilkselt, Lola nimel kõigeks valmis, leiutasin ma tuhat värvikat detaili, tuletades meelde, mida ma siit-sealt kuulnud olin… Tualetid… Moedaamid… Uhked tõllad… Start, ja lähevadki… Rõõmsad, võimukad fanfaarid… Veetakistus… Vabariigi President… Panuste lainetav palavik… Ja nii edasi ja nii edasi…
Minu idealiseeritud vinjetid meeldisid talle nii väga, et need lähendasid meid. Lola uskus, et on avastanud meil vähemalt ühe ühise huvi, minu juures küll väga varjatud: me armastame kõrgema seltskonna elu… Ta isegi suudles mind omal algatusel erutusest, asi, mida juhtus temaga harva, ma pean tunnistama! Siis tabas teda valusasti aegunud moodide melanhoolia. Igaüks nutab omal kombel aja möödumist. Lola tajus aastate põgenemist läbi armutult uutega asendunud moodide.
Ta küsis: „Ferdinand, mis te arvate, kas siin hipodroomil hakatakse veel kunagi võiduajamisi pidama?”
„Küllap hakatakse, kui sõda ükskord läbi saab.”
„Aga kindel see ju pole, ega?..”
„Ei, see pole kindel…”
See võimalus, et Longchamp’il enam kunagi võiduajamisi ei tule, lõi Lola kuidagi rivist. Maailma kurbus haarab inimesest sealt, kust saab, aga kuidagi saab ta alati…
„Mis siis, kui sõda kestab veel kaua, Ferdinand, ütleme, näiteks, veel isegi mitu aastat… Siis on juba liiga hilja, et ma saaks veel siia tagasi tulla… Kas te saate aru, Ferdinand?.. Ma nii armastan selliseid ilusaid kohti nagu see, elegantseid, šikke… Aga siis on juba hilja… Ma kardan, et siis on pöördumatult hilja… Kui siin uuesti võiduajamisi hakatakse korraldama, siis olen mina juba liiga vana… Küll te näete, Ferdinand, siis on liiga hilja… Ma kohe tunnen, et siis on juba hilja…”
Ja Lola langes uuesti masendusse, nagu ta oleks veel kaks naela juurde võtnud. Ma lugesin talle reas üles kõik pähe tulnud ilusad asjad… Et ta on „alles kakskümmend kolm”… Et sõda, see on ju varsti läbi, sõjake… Et ilusad ajad tulevad jälle… Sama ilusad ajad kui enne, isegi veel ilusamad… Vähemalt tema elus, kenake nagu ta on… See sõjaga kaotatud aeg, ta teeb selle tagasi, viuhti!.. Et mis ta räägib, tema meeldib ju veel kaua meestele! Tal ei tule veel nii pea austajatest puudust… Ta tegi natuke rõõmsama näo, et mulle heameelt teha.
Siis ta küsis: „Kas me peame veel kaua kõndima?”
„Te mõtlete õunapomme?”
„Ah! Õigus, mul juba ununes…”
Me lahkusime Longchamp’ilt, lapsed olid ümbrusest kadunud. Ainult tolm oli veel alles. Higised sõdurid jahtisid ikka oma Õnne, aga nüüd mitte enam metsas, nüüd oli Õnn, loomake ilmselt juba aetud porte Maillot’ poole kohvikuterrassidele.
Me kõndisime piki Seine’i kaldaid Saint-Cloud’ poole, kaldad olid tantsivasse halosse mässitud, udu tõusis sügisest. Silla juures olid mõned lodjad, ninad vastu võlve, nõnda suured söelaadungid peal, et see vajutas nad vette, äärelauani.
Pargi lehestik lainetas nagu tohutu lehvik üle varbaedade. Need puud olid rahulikud, sügavad, suursugused nagu inimese uni. Ainult et puud, neid kartsin ma nüüd ka, kui ma olin näinud, mida nad enda taga võisid peita. Üks surnu iga puu taga. Suur avenüü läks kahe roosirea vahel purskkaevude juurde. Kioski juures kogunesid õhtu aeglased varjud vana naise seeliku ümber, kes müüs limonaadijooke. Kaugemal, väiksemate teede peal, mis keerasid kõrvale, lotendasid suured tumedast kangast tõmmatud kuubid ja nelinurgad, need olid mingi laadapeo telgid, mille sõda oli siin ootamatult tabanud ja vaikusega täitnud.
„Juba aasta otsa varsti pole inimesi!” meenutas meile mutike kioskist. „Praegu käib siit vaevalt paar tükki päeva jooksul läbi… Mina tulen ikka siia, see mul vana harjumus… Aga kus siin enne oli rahvast!..”
See oligi kõik, millest mutike oli aru saanud, kõik muu läks temast mööda. Lola tahtis, et me jalutaksime neist tühjadest telkidest mööda, selline kummaline kurb soov tuli talle järsku.
Lugesime neid kokku umbes kakskümmend tükki, suuri, mis olid täis peegleid, ja väikesi, neid oli palju rohkem, maiustusekioskeid, loteriisid ja isegi väike teater, kuhu puhus aukudest tuul; iga puu all oli mõni, igal pool teedel ümberringi; ühel, mis oli kohe suurelt alleelt alla keerata, polnud enam seinugi alles, tuul uitas selles, väsinud saladus.
Telgid tahtsid juba lehtedeks ja mudaks saada. Me jäime seisma kõige viimase juures, mis oli veel vildakam kui teised, tema vaiad kõikusid tuules nagu laevamastid, palakad, metsikult plagisevad purjed, juba valmis lahti laskma viimastest köitest… Ta võppus ja vabises, keskmine sein laperdas tõusvas tuules, see lehvitas taeva poole, lendas üle katuse. Ukse kohal lapatsil oli rohelise ja punasega tema vana nimi; see oli lasketiiru telk: „Kõigi rahvaste lasketiir”.
Ka siin polnud enam valvurit ega mitte kedagi, tühjus. Eks peremees ise lasi ilmselt kusagil mujal, koos teiste peremeeste ja klientidega, hoopis teisi atraktsioone.
Kioskis väikesed märklauad, kus need olid ikka pauke saand! Kõik väikesi auke täis! Sõelapõhjad! See pidi olema mingi naljakas plekist pulmastseen: pruut kimbuga ees, onupoeg, sõdur, peigmees suure punase lõustaga, ja tagareas veel rohkem külalisi, keda kõiki tapeti kohe kõvasti ja hästi mitu korda, kui see lasketiir veel töötas.
„Ma võin kihla vedada, et teie olete kindlasti väga hea laskja, Ferdinand? Kui lasketiir oleks veel lahti, ma kutsuks teid matšile!.. Te ju lasete kindlasti hästi, eks ole?
„Ei, Lola, ma pole väga kõva laskja…”
Kõige taga, peale pulmakülalisi, viimases reas, oli võõbatud linnavalitsus lipuga. Kui kiosk veel töötas, lasti ilmselt ka linnavalitsuse pihta, akendesse, mis läksid siis kimeda kõlliga lahti, ja isegi plekist lippu sai lasta! Ja rügementi nende kaldus seinte peal, külgedel, mis marssis täpselt nagu minu oma place Clichylt, ainult õhupallide ja vilespillidega, kõike seda sai enne lasta, igaüks lasi nii palju kui jaksas, ja nüüd olin mina see, kelle pihta lasti, eile lasti ja homme lastakse…
„Lola, mind lastakse ju ka!” karjusin ma, ma ei suutnud ennast enam pidada.
„Tulge, lähme!” ütles Lola… „Te ajate rumalat juttu! Ja me saame külma!”
Läksime mööda avenue Royale’i alla Saint-Cloud’