Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline
päeva koidu ajal laiali jooksis: et meie enese jalaväekütid olid pimedast peast tema kompanii pihta tule avanud, kui nad üle põllu hakkasid minema. Polnud neid oodanud! Nad olid saabund kolm tundi ettenähtust varem! Ja siis kütid, väsinud ja ähmis, lasid nad lihtsalt pudruks! Vana nali, olin sellest isegi osa saand.
„No ja mina muidugi kasutasin juhust! „Robinson,” ütlesin endale – see on mu nimi, Robinson!.. Robinson Léon! – „Praegu on aeg siit kaduda või sa ei pääse siit kunagi!” Täpselt nii ma endale ütlesin! Panen siis mööda metsaäärt minema ja seal, kujutad sa ette, jooksen meie kaptenile otsa… Seisab seal puu najal, ots juba ilusti lahti!.. Hakkab parajasti kärvama… Hoiab kahe käega mune, rögiseb… Verd lahiseb, silmad pahupidi… Kedagi pole lähedal… Ühesõnaga, arve juba taskus… Muudkui töinas et: „Ema! ema!” ja kooles ja siristas verd…
„Lõpeta ära!” käratasin talle. „Su ema saadab su persse!..” Niimoodi mokaotsast viskasingi!.. Otse näkku! Võid ette kujutada, kas see siga ohkis õnnest!.. Eh, vana!.. Seda ei juhtu iga päev, et saad kaptenile oma mõtted välja käia, ah?.. No tuleb juhust kasutada, kui juhust on!.. Ja et kiiremini minema saaks, viskasin varustuse, relvad, kah kõik maha… Virutasin ühte parditiiki seal lähedal… Kujuta ette, et mina, nagu ma siin seisan, ei taha kedagi tappa, ma pole seda ära õppind… Juba rahuajal mulle ei meeldinud kaklused… Ma läksin alati ära… No mis sa siis mõtled… Ma katsusin korralikult tehases käia, enne, rahuajal… Olin isegi väikest viisi graveerija, aga see mulle ei meeldind, seal oli alati jagelemist, parem ma müüsin ühes rahulikus kvartalis õhtusi lehti, Keskpanga lähedal, kui see midagi ütleb… Place des Victoires, kui huvitab… Rue des Petits-Champs… See oli minu territoorium… Ma’i läinud kunagi kaugemale kui rue de Louvre ühelt poolt ja Palais-Royal… Hommikul ajasin kaupmeeste ülesandel asju… Peale lõunat viisin vahel mõne paki, no igasugu väikest värki ühesõnaga… Manööverdasin pisemaid asju… Aga relvadega vehkimist mina ei kannata!.. Kui sakslased praegu sind relvadega näevad, ah? Siis hüvasti maa! Aga oled määrustikuvastaselt riides nagu mina praegu… Käed tühjad… Taskud kah tühjad… Nad tunnevad, et neil pole nii raske sind vangi võtta, eks ole? Nad teavad, kellega on tegu… Saaks palja tilliga sakslaste juurde minna, see oleks veel parem… Nagu hobune! Siis nad ei teaks üldse, mis armeest sa oled!..”
„Täpselt!”
Ma sain aru, et vanus, see ikka loeb mõtlemises üht-teist! Vanus teeb su praktiliseks!
„Nad on seal, eks ole?” Arutasime ja hindasime koos oma šansse, sihtisime vaikse linna suurt helendavat laiku, püüdes sealt tulevikku lugeda, nagu kaartidelt.
„Kas läksime?”
Hakatuseks tuli minna üle raudtee… Kui seal on tunnimehi, saame tuld. Aga võib-olla ei saa. Varsti näeme. Minna üle või alt läbi tunneli?..
„Me peame siva tegutsema,” ütles see Robinson… „Sellist asja tuleb teha öösel, päevasel ajal pole sul enam sõpru, kõik mängivad publikule, isegi sõjas, see on ikka ükssama laat… Sa võtad hobuse kaasa või?”
Ma võtsin hobuse kaasa. Kindluse mõttes: saab kiiremini minema, kui meid halvasti vastu võetakse. Jõudsime raudteeülesõidukohta, punase-valgetriibulised käsivarred olid üleval. Ma polnud kunagi sellise kujuga tõkkepuid näinud. Pariisi ümbruses polnud selliseid.
„Arvad, et nad on juba linnas sees?”
„Kindlalt on!.. Tule lähme!..”
Ja nüüd pidime olema veel hullemad kui vaprad, sest hobune tuli rahulikult meie järel, nagu ta lükkaks meid oma kapjade müraga edasi, hullumeelne lärm! Mitte midagi muud ei olnud kuulda! Kilks! Kolks! Kilks! Kolks! Ta virutas kabjaga otse keset kaja, nagu midagi poleks!
See Robinson lootis siis, et öö päästab meie naha?.. Me sammusime keset tühja tänavat, avalikult, ja veel ühte sammu, tore rividrill…
Robinsonil oli õigus, päev oli halastamatu, maast alates kuni taevani! Aga nii, nagu me seal tee peal läksime, pidime ikkagi üsna ohutud välja nägema, lausa lihtsameelsed, nagu läheks peale linnaluba kasarmusse… „Oled sa kuulnud, et terve husaaride esimene rügement võeti vangi, terve mansa kohe korraga?.. Lille’is? Olla sisse marssind, midagi kahtlustamata! Kolonel põrutas veel kõige ees… Otse peatänavale, sõbrake!.. Ja võeti kotti… Eestpoolt… Tagant… Igal pool sakslased!.. Akendel!.. Igal pool… Ja oligi korras… Lõksus!.. Nagu rotid!.. Kus alles vedas meestel!..”
„Kuradima õnneseened!..”
„Täitsa lõpp!..” Me ei saanud kuidagi sellest imelisest vangilangemisest üle, niivõrd puhas ja täpne töö!.. Me ohkisime kadedusest… Poodidel olid luugid kinni, majadel samuti… Majade ees olid väikesed aiad, kõik puhas ja kena… Aga postkontorist mööda minnes nägime, et üks maja, teistest natuke heledam, see särab täies valguses, kõik aknad põlevad, mõlemal korrusel. Meie helistame kella, hobune ikka sabas. Tuleb mingi paks habemik mees, avab meile ukse. „Ma olen Nocturne’i linnapea,” teatab ta hoobilt, ehkki me ei küsigi midagi. „Ja ma ootan sakslasi!” Ja astub õue kuuvalgele, meid lähemalt vaatama. Kui ta nägi, et me polegi sakslased, vaid prantslased, polnud ta enam nii pidulik, kõigest viisakas. Aga üsna häiritud kah. Ilmselgelt ta ei oodanud meid enam, me ajasime ta plaanid sassi, milleks ta oli juba samme astunud. Sakslased pidid öösel Nocturne’i sisse tulema, tal oli juba kõik prefektuuriga paika pandud, nende kolonel sinna, välihaigla tänna, jne, jne… Mis siis saab, kui nad praegu tulevad? Ja meie oleme seal? Sellest tuleks kindlasti pahandust! Tekiks komplikatsioone… Seda kõike ei öelnud ta otse välja, aga oli näha, et ta seda mõtles.
Ja siis hakkas ta meile rääkima üldsuse huvidest, seal, pimeduses, selles vaikuses, kuhu me olime ära uppunud… Rangelt üldsuse huvidest… Kogukonna ainelistest varadest… Nocturne’i kunstipärandist, mille rahvas oli tema hoole alla usaldand… Ja mille hoidmine oli tema püha ülesanne, kui üldse miski on püha… Ta nimetas XV sajandi kirikut… Mis siis saab, kui nad põletavad selle XV sajandi kiriku maha, ah? Nagu Condé-sur-Yseris, seal lähedal?.. Lihtsalt paha tuju hoos… Et leiavad meid siit… Ta tegi meile selgeks, kui suur vastutus on meie õlgadel… Rumalad sõdurpoisid, nagu me olime!.. Sakslastele ei meeldi üldse kahtlased linnad, kus veel vaenlase sõdureid sees mökutab… See oli üldteada…
Ja seal kõrval, kui ta meiega niimoodi poolihääli rääkis, kinnitasid tema naine ja kaks tütart, paksud isuäratavad blondiinid, talle agaralt takka, öeldes aeg-ajalt mõne sõna. Meid aeti ühesõnaga minema. Meie vahel hõljusid vaimsed ja arheoloogilised väärtused, mis olid järsku ootamatult tugevad, sest Nocturne’is polnud enam kedagi, kes oleks neid kahtluse alla seadnud… Patriootilised ja eetilised väärtused, mida sõnadega üles puhuti; linnapea püüdis neid kummitusi kätte saada, aga need haihtusid kohe laiali meie hirmu, meie egoismi, ja ka lihtsa ja labase tõe ees…
Oli liigutav näha, kuidas ta tegi kõik, mis sai, et me näeks oma püha Kohust – kaduda sealt kus kurat, sealt Nocturne’ist! Ta polnud muidugi nii jõhker kui meie major Pinçon, aga omas laadis täpselt sama otsusekindel.
Mida materiaalset ja konkreetset oli meil kahel vastu panna sellele jõudemonstratsioonile? Ainult oma väike soov mitte surra ja mitte põleda. Seda oli vähe, eriti kuna sellised soovid on sõja ajal keelatud. Niisiis keerasime tagasi tühjadele tänavatele. Kõik inimesed olid sellel öösel näidanud mulle oma hinge.
„Kurat, kus mul ei vea,” ütles Robinson, kui me ära läksime. „Mõtle, oleks sa ainult sakslane olnud, sa oled tore poiss, sa oleks mind kinni võtnud, oleks olnud asjaga ühel pool… Kuradi raske on ikka sõjas endast lahti saada!”
Ja mina ütlen et: „Sina, oleks sa sakslane olnud, sa oleks ju kah mu vangi võtnud, eks ole? Oleks võib-olla saanud veel selle eest nende sõjamedali! Ei tea, kuidas nad oma medalit kutsuvad, ah? Sellel on kindlasti mingi imelik nimi neil saksa keeles, mis sa arvad?”
Kuna me ei leidnud oma teelt ikka kedagi, kes oleks tahtnud meid vangi võtta, siis lõpuks läksime ja istusime ühes väikeses pargis pingile ja sõime seal ära tuunikalakonservi, mida Léon Robinson oli juba hommikust saati kaasas vedand ja