Reis öö lõppu. Louis-Ferdinand Céline
põlema, jälle, jälle, me olime nagu mingis kohutavas tantsuringis, ees, taga, mõlemal küljel, kõik põles järsku, leegid nilpsasid pilvi, tõusid taevani!
Tuli põletas kõik, kirikud, küünid, üksteise järel, heinakuhjad, neist lahvatas kõige kõrgemaid, heledamaid leeke, aampalgid tõusid sirgelt pimedusse püsti, sädemeid pilduvad habemed ümber, ja siis kukkusid valgusemerre.
Isegi kahekümne kilomeetri pealt on hästi näha, kui küla põleb. See oli tore pilt! Mingi väike ununud kökats, päeval ei pane seda isegi tähele, kusagil all nurgas koledal põllul, aga no öösel, kui see põleb, vaata ja imesta! Nagu Jumalaema kirik Pariisis! Üks küla põleb vabalt terve öö, isegi väike, lõpuks on see nagu suur tohutu õis, siis ainult pung, siis mitte midagi.
Natuke suitseb veel, ja siis saabub hommik.
Hobused jätsime, sadulad seljas, endi kõrvale põllule, need ei läinud kuhugi. Ise keerasime rohu sisse magama, välja arvatud üks muidugi, valve. Aga kui on tulesid vaadata, siis läheb öö mööda palju kergemini, see pole enam selline piin, see pole enam üksildus.
Kahju, et neid külasid kauaks ei jätkund… Kuu aega, ja sealkandis polnud enam ühtegi! Metsi tulistati samuti, kahurist, aga neid polnud nädalaks ajakski. Metsast saab kah ilusa tule, aga see ei kesta kaua.
Pärast seda said kõik teed täis suurtükke, need voorisid ühes suunas, ja põgenikud, need roomasid teises.
Meil, sõduritel, ei olnud enam ühesõnaga võimalik ei minna ega tagasi tulla; meil tuli jääda sinna, kus me olime.
Nüüd me ootasime lihtsalt sabas surma. Isegi kindral ei leidnud enam sõduriteta laagrit, kuhu magama kerida. Lõpuks norskasime kõik lageda taeva all, kindralid, reamehed, kõik segi. Need, kellel oli veel veidike südant, kaotasid selle. Sellest ajast alates hakatigi sõdureid tervete eskadronide kaupa maha laskma, innustuseks, ja sandarmit tõsteti käskkirjas esile, kes ta pidas oma väikest isiklikku sõda, seda ürgset, sügavat, tõelist.
4
Korraks saime puhata, siis mõned nädalad hiljem ronisime jälle hobuse selga ja liikusime põhja. Külm tuli samuti meiega kaasa. Kahurituli ei jätnud meid enam hetkekski. Aga sakslastega kohtusime sellegipoolest ainult juhuslikult; siin-seal oli vahel mõni üksik husaar, mõnikord laskurid, rohelises ja kollases, ilusad värvid. Me oleks nagu neid otsind, aga tegelikult tõmbusime samal hetkel eemale, kui mõnda kusagil näha oli. Iga kord jäi kaks-kolm ratsaväelast kohtumispaigale, kord nende poisid, kord meie omad. Ja nende hobused, ratsanikuta, kappasid kaugelt meie juurde, jalused kolksumas hullunult tuules, oma imelike sadulaharjadega ja uhiuute ratsmetega, nahk nagu nääripakist võetud rahakottidel. Neil oli meie hobuste juurde kiire, nad sõlmisid silmapilkselt sõpruse. Õnneseened! Meile polnud see lubatud!
Ühel hommikul, meie tuleme parajasti jälle luurekäigult, vannutab leitnant Sainte-Engence parajasti teisi ohvitsere tunnistama: ta ajab tõsist juttu! „Ma tõmbasin kaks tükki tera otsa!” seletas ta kõigile, ja näitas samal ajal oma saablit, kus tõepoolest hüübinud veri täitis sinna spetsiaalselt sellel eesmärgil tõmmatud soone.
„Ta oli vapustav! Braavo, Sainte-Engence!.. Oleks te teda näinud, härrased! Ta tungis peale kolme mehe eest! Tõesti braavo, Sainte-Engence!” toetas teda kapten Ortolan.
See oli juhtunud Ortolani eskadronis.
„Ma nägin kõike! Ma olin kohe tema taga! Üks surakas otse kaela, paremale!.. Tsahh! Juba esimene siruli!.. Siis torge, siuhh, teisele rindu!.. Vasakule! Tõeline meistriklass, härrased! Veel kord braavo, Sainte-Engence! Kaks piigimeest! Vähem kui kilomeeter maad sellest kohast, kus me seisame! Nad on siiamaani seal! Keset põldu! Nende jaoks on sõda läbi, mis, Sainte-Engence?.. Mis võimas paaristorge! Nad lasid vere välja nagu nülijänesed…”
Leitnant Sainte-Engence, kelle hobune oli maha traavinud väärika distantsi, võttis kaasohvitseride õnnitlused ja komplimendid tagasihoidlikult vastu. Nüüd, kui Ortolan garanteeris, et kangelastegu oli tõepoolest toimunud, oli ta maha rahunenud ja purjetas natuke eemale, kus hakkas mõõdukal sammul hobust ümber kokkukogunenud eskadroni talutama, nagu oleks lõppenud takistusjooksu auring.
„Peaks kohe praegu sinna teised mehed peale saatma!” hüüdis kapten Ortolan, kes oli kohutavalt elevil. „Need kaks vennikest seal, need olid ilmselt ära eksind, aga nende taga on päris kindlalt veel teisi… Teie, kapral Bardamu, käite seal oma nelja mehega ära!”
Mina olin see kõnealune kapral.
„Kui nad teie pihta tule avavad, siis tehke nende asukoht kindlaks, ja kohe kiirelt tagasi ja olukorrast ette kanda! Need on ilmselt Brandenburgi mehed, ma ütlen seda teile!..”
Regulaarväe omad rääkisid, et rahuajal oli kapten Ortolani garnisonis haruharva näha. Aga selle eest nüüd, sõjas, tegi ta selle kuhjaga tagasi. Tõtt-öelda ei puhanud ta hetkekski. Isegi kõigi nende hullude keskel siin torkas tema energia aina teiste hulgast silma. Samuti räägiti, et ta nuusutab kokaiini. Näost kaame, ringid silmade all, ihuliikmed lakkamatult närviliselt tõmblemas; kui ta sadulast maha sai, lõi ta kõigepealt korraks kõikuma, aga siis kogus ennast kohe ja kündis vihaselt mööda igat mullavagu, jahtides järgmist julgustükki. Ta oleks olnud võimeline saatma meid vaenlase kahuritoru otsast suitsule tuld küsima! Ta abistas surma nii palju, kui vähegi suutis. Oleks võinud vanduda, et surma ja Ortolani vahel on leping.
Esimese osa oma elust (ma uurisin järgi) oli ta veetnud võiduajamistel, murdnud pool tosinat ribikonti aastas. Tema jalgadel, mida ta oli samuti nii palju puruks kolkinud, ja mida ta väga harva käimiseks tarvitas, polnud enam sääremarju! Ta liikus edasi järskude, jõnksuvate sammudega, nagu karkudel. Kui ta maas oli, päratus keebis, vihma all küürus, nägi ta välja nagu võidusõiduhobuse viirastuslik tagumik.
Ma tahaksin vahepeal öelda, et selle koletisliku ettevõtmise alguses, see tähendab augustikuus, veel natuke isegi septembris, leidus veel tunde, ja mõnikord terveid päevi, teelõike, metsanukki, mis olid surmamõistetute suhtes heatahtlikud… Sa võisid lasta end korraks võluda illusioonil, et sa oled peaaegu rahulik, ja süüa näiteks ära oma konservi ja leivatüki, lõpuni, ilma liiga terava eelaimuseta, et see jääb kõige viimaseks. Aga oktoobrist oli selliste väikeste tuulevaikustega igaveseks kõik, rahe oli iga päevaga aina tugevam, tihedam, piprasem, raevukalt täis granaate ja mürske… Varsti raksatab torm täies jõus, ja see, mida me üritasime nii väga mitte näha, on meie silme ees, ja mitte midagi muud me enam ei näegi kui teda: oma surma.
Öö, mida alguses nii kohutavalt kartsime, tundus meile nüüd sellega võrreldes üsna leebe. Me hakkasime lõpuks juba ootama ööd, teda taga igatsema. Öösel oli meile pihta saada raskem. Ja see oli kõik, mis luges.
Raske on jõuda kõige olulisemani, isegi sõjas, inimese kujutlusvõime ei anna pikka aega alla.
Kassid, keda tuli liiga lähedalt ähvardab, hüppavad lõpuks ikkagi vette.
Öö seest suutsime vahel siit-sealt õngitseda veerandtunnikesi, mis sarnanesid jumaliku rahuajaga, selle ajaga, mida me nagu enam ei uskunudki, ajaga, mil kõik oli ohutu, mil mitte miski polnud lõplik, mil sündis veel nii palju teisi asju, mis nüüd tundusid nii imelised, nii meeldivad, et mõistus tõrkus uskumast. Elava sameti aeg…
Aga varsti jõudis halastamatu jaht ka öödeni. Pea igal öösel tuli veel kord oma kurnatus millekski muuks moondada, kannatada veel lisaks, päevasele kannatusele otsa, ainult selleks, et saada natuke süüa, leida pimedusest oma väike unelaik. Toit roomas eesliinile häbis, raskelt ja aeglaselt, ta jõudis kohale pikkades lonkavates, lõgisevates voorides, mis olid täis topitud liha, vange, haavatuid, kaera, riisi, sandarmeid, ja samuti veini; vein, see tuli suurtes korvpudelites, mis nii väga meenutasid lõbusat elu, rappuvad ja kõhukad…
Jalgsi, välisepikoja ja leiva järel, tuikusid voorisõdurid, mahajäänud ja vangid, nii nende kui meie mehed, käed raudus, kes mille eest, randmeid pidi sandarmite jaluste küljes kinni; mõned neist pidi juba hommikul maha lastama, aga need polnud kurvemad kui teised. Ka nemad kugistasid ära neile ette nähtud tuunikalaportsu, mida oli nii raske seedida (aga ega nad seda seedida jõuagi), ja istusid vankri liikumist oodates teepervel;