Kitsas tee sisemaale. Richard Flanagan
inseneridelt, et vaiad jooksid neljasaja viieteistkümne kilomeetri pikkusel joonel Bangkokist põhja poolt Birmani välja.
Nad märkisid maha trassi suurele raudteele, mis eksisteeris ainult esialgsetes plaanides ja Jaapani ülemjuhatuse tulistes kihutuskõnedes ja näiliselt võimatutes käskudes. See muinasjutuline raudtee, millesse suhtuti meeleheite ja fanatismiga, oli samavõrra tehtud müütidest ja ebatõelisusest, kui see pidi teoks tehtama puust ja rauast ja tuhandetest ja tuhandetest eludest, mis järgmise aasta jooksul selle ehitamisel ohverdati. Aga millise reaalsuse on realistid iial loonud?
Neile anti nürid kirved ja pehkinud kanepiköied ja ühtlasi nende esimene ülesanne: puhastada kilomeeter maad, langetada ja välja juurida hiiglasuured tiikpuud, mis kavandatud raudteetrassil kasvasid.
Mu paps ütles ikka, et teie, noored, ei kanna kunagi oma koormat, ütles Jimmy Bigelow nimetissõrmega vastu nüri ja hambulist kirvetera koputades. Ma tahaks, et see tõbras praegu siin oleks.
8
Hiljem ei mäleta seda päriselt enam keegi. Nagu suurimate roimadega ikka, on nii, nagu poleks seda kunagi juhtunud. Kannatused, hukkunud, lein, nii paljude inimeste tohutute kannatuste armetu ja haletsusväärne mõttetus; võib-olla on see olemas ainult nendel lehekülgedel ja mõnes raamatus veel. Õudused saab kirja panna raamatusse, kus neil on kuju ja tähendus. Kuid elus ei ole õudusel ei kuju ega tähendust. Õudus lihtsalt on. Ja kuni ta valitseb, on nõnda, nagu polekski terves ilmas midagi muud.
Selle raamatu lugu algab 15. veebruaril 1942, kui üks impeerium Singapuri langemisega lõpeb ja teine esile tõuseb. 1943. aastal hakkab liialt hajutatud ja alavarustatud Jaapan aga alla jääma ja vajadus raudtee järele kasvab. Liitlased varustavad Jiăng Jièshí Hiina Rahvusarmeed relvadega Birma kaudu ja ameeriklased kontrollivad meresid. Et ära lõigata oma Hiina vaenlase elutähtis varustustee ja vallutada Birma kaudu India – selline on nende juhtide hullumeelne unelm –, peab Jaapan oma Birmas paiknevaid vägesid meeste ja moonaga varustama maitsi. Kuid selleks vajaliku raudtee ehitamiseks ei ole tal ei raha ega masinaid. Ega aega.
Sõjal aga on oma loogika. Jaapani keisririik usub, et võidab – alistamatu jaapani vaim, vaim, mida läänel ei ole, vaim, mida ta nimetab ja mõistab kui keisri tahet; ta usub, et just see vaim jääb lõpliku võiduni peale. Ja säärast alistamatut vaimu toetab ja säärast usku sisendab keisririigi suur varandus: orjad. Sajad tuhanded orjad, asiaadid ja eurooplased. Ja nende seas on kakskümmend kaks tuhat Austraalia sõjavangi, kellest enamik alistus Singapuri langemisel strateegilise paratamatuse tõttu veel enne, kui võitlus sai õieti alata. Neist üheksa tuhat saadetakse raudteed ehitama. Kui 25. oktoobril 1943 sõidab auruvedur number C 5631 – esimene rong, mis seda teeb – Surmaraudtee terves pikkuses läbi, vedades kolme vagunit Jaapani ja Tai aukandjatega, möödub ta lugematutest inimluude lademetest, millest iga kolmas on austraallane.
Täna on auruvedur C 5631 uhkusega välja pandud muuseumis, mis on osa Jaapani mitteametlikust rahvuslikust sõjamemoriaalist, Yasukuni pühamust Tōkyōs. Peale auruvedur C 5631 on pühamus „Hingede raamat”. Selles on kirjas nende rohkem kui kahe miljoni sõduri nimed, kes surid Jaapani keisri teenistuses sõdades 1867. aastast 1951. aastani. „Hingede raamatu” pühadusena säilitamine selles templis lunastab neid kõigist kuritegudest. Paljude teiste seas on seal 1068 mehe nimed, kes pärast Teist maailmasõda sõjakuritegudes süüdi mõisteti ja hukati. Ja nende 1068 hukatud sõjakurjategija nimede seas on mõned, kes töötasid Surmaraudteel ja mõisteti süüdi sõjavangide julma kohtlemise eest.
Sildil, mis seisab veduri nr C 5631 juures, ei ole selle kohta sõnagi. Ei ole ka juttu raudtee ehitamise õudustest. Seal ei ole nende sadade tuhandete nimesid, kes surid raudteed ehitades. Pole olemas isegi kokkulepitud numeratsiooni kõigile neile, kes Surmaraudteel surid. Liitlaste sõjavangid olid vaid murdosa – umbes 60 000 meest – kõigist neist, kes orjasid sel ehitusel, mis võistleb Egiptuse püramiididega. Nende kõrval töötas veerand miljonit tamilit, hiinlast, jaapanlast, malailast, tailast ja birmalast. Või enam. Mõned ajaloolased ütlevad, et nendest orjatöölistest surid 50 000, mõned, et 100 000, mõned, et 200 000. Keegi ei tea.
Ja keegi ei saa kunagi teada. Nende nimed on juba unustatud. Nende kadunud hingedele ei ole raamatut. Olgu neil seegi fragment.
Nõnda oli Dorrigo Evans hommiku poole lõpetanud oma eessõna Guy Hendricksi vangilaagrijoonistuste raamatule, olles palunud oma sekretäril varuda talle kolm segamatut tundi, et ta saaks lõpetada ülesande, mida ta ei olnud suutnud mitu kuud lõpetada ja mis oli nüüdseks tublisti üle tähtaja läinud. Isegi nüüd, kus see valmis oli, tundus talle, et see on taas kord üks tema enda läbikukkunud katse mõista selle kõige tähendust ning ta üksnes esitab seda Surmaraudtee tutvustusena teistele.
Tal oli tunne, et kirjutatu toon on korraga liiga läbinähtav ja liiga isiklik; kuidagi tuletas see talle meelde küsimusi, millele ta ei olnud terve oma elu jooksul lahendust leidnud. Ta pea oli täis asju, aga millegipärast ta ei olnud suutnud nendest ühtegi paberile panna. Nii palju asju, nii palju nimesid, nii palju surnuid ja ometi oli üks nimi, mida ta ei suutnud kirjutada. Ta oli oma eessõna alguses visandanud Guy Hendricksi portree ja laias laastus kirjeldanud päeva, mil ta suri, ning maininud ka Darky Gardineri lugu.
Aga tolle päeva kõige tähtsama sündmuse kohta ei olnud ta midagi kirjutanud. Ta vaatas oma eessõna, mis oli kirjutatud nagu alati talle harjumuspäraseks saanud rohelise tindiga, lihtsa, vahest süüdlasliku lootusega, et sügavikus, mis haigutas ta kujutluse ja ta läbikukkumise vahel, võib leiduda midagi lugemisväärset, millest tõde võib läbi kumada.
9
Mitte ilmaaegu ei kutsu sõjavangid aeglast langust hullusse, mis järgnes, lihtsalt ühe sõnaga: Liin. Hiljem jagasid nad inimesi alatiseks ainult kahte sorti: mehed, kes olid Liinil käinud, ja ülejäänud inimkond, kes polnud. Ehk vahest ainult ühte sorti: mehed, kes elasid Liini üle. Kuid isegi see võis lõppude lõpuks olla puudulik; Dorrigo Evansit painas üha enam mõte, et olid ainult mehed, kes surid Liinil. Ta kartis, et ainult neis oli olemas kannatuse ja teadmise kohutav täius, mis teeb inimesest tõelise inimese.
Raudteevaiadele tagasi mõeldes nägi Dorrigo Evans, et nendega oli seotud paljut, mis oli arusaamatu, väljendamatu, mõistetamatu, hoomamatu, kirjeldamatu. Lihtsad faktid võisid seletada vaiu. Aga nad ei öelnud midagi. Mis on joon, juurdles ta, kui mitte Liin? Joon on midagi, mis kulgeb ühest punktist teise – tõelusest ebatõelusse, elust põrgusse –, Eukleidese kirjelduses „laiuseta pikkus”, nagu ta oma koolipõlvegeomeetriast mäletas. Pikkus ilma laiuseta, elu ilma tähenduseta, rongkäik elust surma. Teekond põrgusse.
Pool sajandit hiljem tukkus Dorrigo Evans Parramatta hotellitoas, vähkres, nägi unes Charonit, räpast paadimeest, kes viib surnuid neile suhu pandud obooli eest üle Styxi jõe põrgusse. Unenäos kordas ta Vergiliuse sõnu, mis kirjeldasid kardetud Charonit: heidutav-must jõe valvur: valgetest parratüügastest turris ta lõug, tal silmad kui lõõskavad leegid; õlgadelt sõlmedes ripub ta rüü täis hüübivat saasta.9
Lynette Maisoniga veedetud ööl oli tal voodi kõrval nagu alati, kus tahes ta poleks viibinud, raamat, sest keskeas oli lugemine talle uuesti harjumuseks saanud. Hea raamat, oli ta leidnud, tekitab tahtmise seda üle lugeda. Suur raamat paneb sind üle lugema su oma hinge. Sääraseid raamatuid oli vähe ja mida vanemaks ta sai, seda vähemaks neid jäi. Ta otsis ometi, veel üks Ithaka, mille poole ta oli igavesti teel. Ta luges hilistel pärastlõunatundidel. Öösiti ei vaadanud ta peaaegu kunagi raamatu poole, sest see oli talisman, õnnetoov ese – otsekui mõni perekonnajumalus, kes tema järele vaatas ja teda ohutult läbi unenägude maailma juhtis.
Tänaöise raamatu oli talle kinkinud Jaapani naiste delegatsioon, kes oli tulnud vabandama Jaapani sõjakuritegude pärast. Nad tulid tseremoonia saatel ja videokaameratega, nad tõid kingitusi, millest üks oli kummaline: jaapani surmaluuletuste tõlked, sündinud jaapani luuletajate surmaeelse luuletuse traditsioonist. Ta oli pannud raamatu tumedast puidust voodilauale peatsi kõrval, joondades selle hoolikalt oma pea järgi. Ta uskus, et raamatutel on kaitsev aura, et ilma raamatuta voodi kõrval ta sureks. Ta magas õnnelikult ilma naisteta. Ta ei maganud kunagi ilma
Tlk Ants Oras