Mina olen surm. Mairi Laurik
üles vastujalutavate inimeste kohal nirisevad liivakellad. Oli terveid ja vigastatud kelli, oli neid, mis alles alustasid aastatepikkust kulgemist alumise karika suunas, ning neid, mis olid juba peaaegu lõpuni nirisenud.
Samal hetkel, kui poiss pilgu tõstis, sai üks liivakell teisel pool tänavat tühjaks, üks elu lõppes. Roomet nägi, kuidas viimased liivaterad aeglaselt üle kellasuu libisesid ja all ootavasse kuhja vajusid. Naine, kelle kell oli viimased kübemed poetanud, toetas selja vastu majaseina ja vajus. Kerge naeratus huulil, vajus memm istuma, pea kukkus kummaliselt õlale ning memme vari astus kehast välja.
Roomet jälgis, nagu mitmel varasemalgi korral, lummatud varju eraldumisest. Varjud tundsid Roometit, oskasid teda massi seast üles leida ja temaga rääkida. Vana naise varigi silmas Roometit ja noogutas tervituseks.
„Ütle mulle ausalt, poiss!” nõudis memme vari hetk hiljem. Vari oli endiselt teisel pool tänavat, otse keha kõrval, kuid varju pilk oli Roometi silmadesse klammerdunud.
„Palun vabandust,” pomises Roomet ja astus sammu tagasi. Vari ei oodanud vabandust, vaid lahendust. Need, kes temast siia jäid, otsisid lohutust, kuid enamasti alustas Roomet oma vestlust just nii ‒ kahjutundega elu lõppemise pärast. Alles mõne aasta eest lõppes varju nägemine Roometile fiaskoga. Küll kahtles ta ise oma vaimses tervises, siis teised ning kui kuulujutud ja kiusamine juurde lisada, ei jõudnud Roomet lõpuks ära oodata hetke, mil põhikool läbi sai ning tal viimaks ometi õnnestus tillukesest Lihulast minema joosta. Ummisjalu ja suvalises suunas joosta! Täna seisis ta siin, jalgupidi kõdunevates kaselehtedes ja vaatas elu lõpetanud memme nukra rahu ja kindlustundega.
„Ma olen sind pikalt oodanud, mu poiss,” teatas naine, või naise vari, Roometi poole naeratades. Täna ei üritanud Roomet ümbrust jälgida. Ta teadis, et kõrvalseisjate arvates ei rääkinud memm sõnagi, ei liigutanud kulmu- ega varbalihaseid. Poollöötsakil lebas memme keha tänavaniiskuses. Esimesed möödujad olid peatunud ja kohmitsesid ümber memme jõuetu keha. Keegi helistas kiirabisse. „Eest ära, ma oskan esmaabi anda!” karjus mehehääl, kuid Roometi jättis see kõik täiesti külmaks. Inimesed jooksid, sest neile tundus, nagu oleks veel võimalik midagi teha. Tihti oligi. Enamasti oligi, kuid vahel, siis kui kell oli lõplikult tühjaks jooksnud või kildudeks purunenud, polnud abi ka parimast südamemassaažist ega kunstlikust hingamisest.
„Sind ei ole enam,” sosistas Roomet memmele sügavalt silma vaadates.
„Tänan sind, Surm! Sa tuled õigel ajal.”
Läinud ta oligi. Veel täitis õhku viimane värelus ning seejärel memme polnud enam. Oli vaid keha, mida keegi ei suuda enam tööle saada, sest memme olemus oli läinud. Mõned uskusid, et kuskil on taevas või põrgu, kuhu hinged edasi lähevad, kuid Roometi meelest need lihtsalt lakkasid olemast. Ta oli nii palju mõelnud nende veidrate ruumide üle, kuid vahet polnud, mil määral ta oma mõtteid ümber religioossete määratluste püüdis põimida, kindel oli vaid see, et hetkel, mil tema ütleb saatuslikud sõnad, lakkab inimene siin pool olemast.
Roomet surus käed sügavamalt taskusse ja astus edasi. Pea raskelt kummargil, silmad kramplikult kinganinadel, jalutas ta koju, vanatädi Salme elamise poole.
„Tule nüüd sööma, poiss!” hõikas Salme, kui Roomet enda järel välisust sulges. „Ma tegin täna seda kana, mis sulle vanasti nii hirmsasti meeldis.”
„Salme, sa ju tead, et ei pea mulle süüa tegema,” kommenteeris Roomet. „Pealegi pole mul praegu isu,” mühatas ta vaikselt lisaks ja astus oma toa poole. Väsinult viskas ta koti voodi peale ja istus laua taha. Ta pidi läbi mõtlema kõik, mis pärastlõunal juhtunud oli. Ta vajas aega ja vaikust ning midagi kritseldamiseks. Valgele paberile ilmusid lained. Esmalt üks, siis teine ja kolmaski teise taha, olles just nagu kaja millestki igavikuliselt korduvast. Selles kohas sooviks olla surfar, mõtles Roomet, kuid ei joonistanud lehele surfilauaga poissi. Ta keskendus laineharjade ja – põhjade viimistlemisele. Ta joonistas iga mikroskoopilise vao selles üüratus veemassiivis välja. Ta joonistas vetikavarjud lähemale ja räimeparve kaugusesse.
Kõik kordus. Vahet pole, kuhu ta ka läks, Surm oli ta ikka. See ta lihtsalt oli, just nii nagu meri oli meri ja lained jäid laineteks, sõltumata sellest, kas mõni hull püüdis nende najal surma või õndsusesse sõita, või mitte. Surfarit polnud vaja. Valju defineerimist ei olnud vaja.
Roomet viskas pastaka käest ja läks ikkagi kööki. Jutt, nagu poleks tal kõht tühi, polnud just päris tõene ning vanatädi küpsetatud kana oli vaieldamatult üle prahi söök. Midagi, mille nimel tasus ehk veidi suheldagi.
Kuid köök oli tühi. Üksnes kana seisis laual ja kauss riisiga pliidil. Roomet tõstis toidu taldrikule ja istus laua taha sööma. Kana oli täpselt nii jumalik, nagu Roomet seda varasematest aegadest mäletas. Kui ta peaks nimetama vanatädi juures üheainsa detaili, ütleks ta ilmselt just: „Ahjukana.” Õhinaga kaevus ta läbi toidukuhila oma taldrikul ning peatas hoo normaalseks alles siis, kui kuulis Salme samme köögile lähenemas.
„Oh, ära sa minu pärast nüüd küll viisakaks hakka!” pillas Salme veekannu sisse lülitades. „Kana selleks küpsetatud saigi, et see ära söödaks.”
„Kas sa ikka tead, et ema annab mulle raha, et ma saaksin ise endale süüa teha?” uuris Roomet ja kühveldas uue kahvlitäie kana lõugade vahele.
„Ja sa tahad öelda, et tänapäeva teismelistel pole rahaga muud teha kui süüa osta?” turtsatas Salme naerda.
„Mitte just seda…”
„Siis söö ja ära virise.” Salme valas vee tassi, solpsutas selles natuke aega teepakikest ja istus siis Roometi kõrvale lauda. „Kui sind rahustab, siis nõudis su ema, et ma selle eest raha võtaksin, et sa siin elad. Kõik on kinni makstud.”
„Aga nii ongi ju normaalne. Ma mõtlen, et ma kulutan ju elektrit ja vett ja kui mind siin poleks, ei peaks idapoolset ahju nii sageli kütma.”
„Tahad sa ausat vastust?” uuris Salme, nüüd juba surmtõsine ilme näol. Roomet noogutas ja lükkas järjekordse pala suhu. „Olgu siis nii. Ilma sinuta oleks see maja vana, külm ja hallitav. Just nagu minagi.”
„Sa ei…” alustas Roomet, kuid Salme tõstis poisi vaigistamiseks käe.
„Vaata mind! Vaata mind hoolega ja ütle, mida sa näed. Näed sa siin mõnda noort näitsikut, kelle pärast mehed linna peal hulluma peaksid?”
Ei, seda Roomet ei näinud. Tema pilk kinnistus vanatädi elukellale ning see oli kaugel noore näitsiku omast. Roomet ei näinud kortse vanatädi laubal ega sünnimärke lõtvunud nahaga käsivartel, vaid kella, millest enamik liiva oli alla nirisenud. Liivakella seinad olid aastatepikkusest kasutamisest õhukeseks kulunud. Sellel oli kriime ja mõrasid, kuid ikka veel helises liiv ühest karikast teise ning ikka veel oli Salmel oma tee minna.
„Pole sul häda midagi,” ühmas ta viimaks, kui oli suu korralikumalt tühjaks söönud.
„Ja siis ongi hea, et sa siin oled. Kui ma koos majaga hallitama läheksin, oleks mul ikka häda rohkem kui küllalt. Sinu ema, vana jäärapäisus ise, nõudis, et ma iga kuu raha vastu võtaksin ning mina jagan temaga sama sugupuud. Ei saa ju mina olla paindlikum kui noorem generatsioon! See oleks vanaduse definitsiooniga täielikus vastuolus. Nii võtan ma raha vastu ja pakun sulle selle eest süüa. Siin elamise kulud katad sa sellega, et hingad majas nooremat õhku ja loomulikult ei saa mainimata jätta, et sinu kätel tulevad ahjupuud kuidagi kergema vaevaga kuurist tuppa. Aga söö nüüd korralikult kõht täis, eks ole!”
Roomet vangutas vaid pead ja mõtles, kas ta peaks emale asjade korraldusest rääkima või mitte. Ühest küljest oleks see ju viisakas, kuid teisalt võtaks ema raudselt käärid ja lõikaks Roometi taskuraha väiksemaks. Pagan, pidi see elu nii keeruline olema! Ilmselt tuleb otsustamine paremate päevadeni edasi lükata, nentis ta endamisi ja loputas taldriku kraani all puhtaks.
Põhimõtteliselt küll, jah.”
Järgmisel päeval kooli minnes valis Roomet jalutamiseks teise tee. Ühest küljest oligi vaja linnaga paremini tuttavaks saada, isegi kui eksimisvõimalusi