Mina olen surm. Mairi Laurik
oli justkui tüdrukute kood mõttepausile. Eks ta siis ootas, ega tal endal mingit head ideed välja pakkuda olnudki.
„Sa ise oled kunagi kooris laulnud?” uuris Merit viimaks.
„Jah, aga see oli algklassides. Siis käis enamik laulmas või tantsimas kuskil.”
„Aga sa pead korralikult viisi ja puha?” Merit pööras end toolil nii, et ta nüüd otse Roometi poole vaatas. Tüdruku silmis vilksatas elevus.
„Põhimõtteliselt küll, jah. Aga ma pole end kunagi ülemäära suurepäraseks lauljaks pidanud.”
„Kui sa teed seda samamoodi, nagu sa ei pea ennast ülemäära heaks füüsikas, siis…” Merit vehkis kätega läbi õhu, otsis sõnu, kuid raputas siis allaandvalt pead ja jätkas teisiti. „Tule ka koori!”
„Ee…” Selle peale ei osanud Roomet enam midagi vastata. Ta oli aastaid olnud kõrvaltvaataja ning nüüd tundus kuidagi ebaloomulik, et teda mingisse seltskonda üritati kutsuda. Mis kasu oleks neil temast? Isegi, kui ta viisi pidas, ei tundnud ta end ülemäära seltskondlikuna. Eemalt võis ta ju normaalse inimese mulje jätta, aga ta teadis, et kui nad teda lähemalt tundma õpiksid, juhtuks just seesama, mis juhtus vanas koolis. Nad saaksid aru, millise ebardi otsa nad komistanud on, ja ütleksid siis temast irvitades ja jalaga lüües lahti.
„Muld ja Kallasvee, palun keskenduge oma katsele!” sekkus õpetaja rangel häälel nende vestlusesse.
„Meil on mõõtmised tehtud,” vastas Roomet. Igaks juhuks lasi ta veel pilgu kiirelt üle kirja saanud märkmete ja noogutas endamisi.
„Mis mõttes juba tehtud?” ohati kuskil eespool. „Ma alles lõpetasin juhendi lugemise.”
„Kui teil on mõõtmised tehtud,” vastas õpetaja ohkijatest välja tegemata, „siis te võite vahendid korda seada ja õigetesse kappidesse tagasi panna. Kõike ei pea ju viimasele sekundile jätma.”
„Jah, õpetaja!” vastasid Merit ja Roomet korraga, nagu oleksid nad seda varemgi harjutanud. Naerda turtsudes korjasid nad asjad kokku, et seejärel ülejäänud tundi nautida.
Kui nad viimaks sahmerdamisega ühele poole said ning laua kuivaks pühkisid, võttis Merit ennist jutuks olnud mõtte taas üles: „Ma tõesti arvan, et sa peaksid koorikatsetele tulema. Sel juhul tunneksin ma koorist vähemalt ühte inimest!”
„Nagu see oleks nii,” irvitas Roomet. „Sa oled ju põline viljandlane.”
„Jap, Paalalinna koolist!”
„Ehk suure tõenäosusega on umbes veerand koorist sinuga samas põhikoolis käinud.”
„Aga sa võiksid ikkagi tulla!”
„Ma ei tea,” püüdis Roomet teemat lõpetada. Ta ei saanud aru, miks Meritile see kooriidee nüüd nii hinge läks. Nojah, laulmist hindas ju Roometki kõrgelt, kuid enamasti oli selleks kohaks oma tuba ja meloodiaks mis iganes lugu parasjagu makist või klappidest tuli.
„Mõtle sellele!”
„Ma ei usu sellesse, aga ma võin su igal juhul ära oodata. Saame selle protokolli täna kirja ja kaelast ära. Mul pole midagi ees täna ja tunnike niisama passimist ei kõla kuigi halvasti.” Roomet ei saanud isegi päris täpselt aru, mis teda neid sõnu lausuma sundis, kuid küllap oli sel mingi seos Meriti naeratusega. Või rindadega. Pask! Mõtle millelegi muule, sundis Roomet end pilku pöörama.
„Ma küsin päeva lõpus uuesti!” teatas Merit enesekindlalt, kui nad viimaks klassist lahkuma hakkasid.
Viimase tunni lõppedes, just nagu lubatud, seisis Merit ukse juures ja ootas Roometi väljumist.
„Kas sa mõtlesid katsete üle?” nõudis Merit. „Koori, ma mõtlen. Noh, et sa ju tuled?”
Roomet vaatas tüdrukut pikalt. Kogemus ütles, et Merit püüdis leida viisi teda narrida. Miks muidu oleks pidanud üks tüdruk, pealegi veel ilus tüdruk nii tungivalt nõudma, et ta koorikatsetele tuleks? Üks kõik, kui palju Roomet Meritit ka vaatles, ei leidnud ta teise silmadest ainsatki viidet väljanaermisele.
„Ega sa ei narri mind?” uuris ta igaks juhuks ääri-veeri.
„Kas ma peaksin? Eip! Ma tõesõna arvan, et selle asemel, et niisama oodata, võiksid sa parem ise ka kohale tulla. Mine tea, äkki hakkab veel meeldimagi, kui sa just seda ei kardagi.”
„Olgu siis,” mühatas Roomet ja muigas Meriti kentsaka rõõmuhüpatuse peale. Niimoodi hüppas nende kutsikas suvel, kui keegi vorstiviiluga lähenes, joonistus kujutluspilt tahes tahtmata Roometi silme ette. Meriti entusiasmist lõbustatuna lasi Roomet end muusikaklassi vedada ja istus siis tüdruku kõrvale. Poisse oli klassis tõesti kõvasti vähem kui tüdrukuid, nentis Roomet. Nende klassist oli kohale tulnud lahutamatu nelik tüdrukuid ning lisaks temale endale oli poistest kohal veel vaid Aaron.
Ei ole midagi ettearvatavamat koorikatsete algusest! Ilmselges vaimustuses pedagoog, kes ei saanud mainimata jätta, et poisse võiks rohkem olla, tekitades Roometis ebamugavust. Seejärel oli küsimus vaid entusiastlikkuse hulgas ning soojendusharjutuste jaburuses. Roomet viilis totakate esimeste võimlemiste kaasategemisest. Hääle lahtilaulmisest sai ta aru, kuid võimlemine näis olevat mõeldud vaid naerualuseks sattumiseks.
Kui võimlemine välja arvata jättis õpetaja Loore endast üsna viisaka mulje. Keskmine inimene oleks Loores näinud pensionile lähenevat veidi ülekaalulist prouat, kelle ülekeev positiivsus näis lausa pimestavana. Roomet nägi liivakella õpetaja õla kohal. Nägi pragusid, mis katsid kella külgi, ja aimas nende taga terviseprobleeme. Sisetunde järgi oleks ta pakkunud probleeme veresuhkruga, kuid kindel ei saanud ta selles olla.
„Bass!” säras Loore, kui Roomet viimaks ette laulma jõudis. „Kõlavat bassi ei kuule kümnendike seas just kuigi tihti. Niisiis teisipäeviti pärast kaheksandat tundi on proovid ja ma ootan sind järgmisel nädalal.”
„Nojah, küllap vist,” pomises Roomet ja läks kohale tagasi. Oli see Meriti võlu või muusika lummus, kuid nüüd oli ta kooris, sunnitud osade koolikaaslastega suhtlema lähemalt, kui algne plaan ette nägi.
„Lähme!” hüüdis Roomet Meritile. Tüdrukud olid esimesena laulnud. Loore rääkis midagi sellest, et poisse on niigi vähe ja ta tahab neid paremini kuulata, kuid ühtlasi tähendas see ka, et Merit pidi nüüd Roometi järgi ootama. Vaikselt ja ettevaatlikult olid nad oma järge oodates Roometi arvutis juba tegutsema hakanud ning kui aus olla, siis ei jäänudki neil enam kuigi palju teha.
„Istume fuajeesse või lähme linna?” uuris Merit. „Võiks ju kuskil mingi kohvi võtta äkki.”
Kohvikusse? See oleks kõlanud peaaegu kohtamise moodi, mõistis Roomet, ja see oli miski, milleks ta valmis polnud. Ta ju õieti ei tundnudki veel Meritit. Ja Merit ei tundnud ilmselgelt ka Roometit. Lihtsam oli see jama koolimajas ära vormistada ja kui nad millalgi veel kokku peaksid sattuma, mõnes rühmatöös, siis ehk tõesti, kuid vaevalt, et midagi niisugust oleks juhtunud.
„Teeme siinsamas ära,” pakkus Roomet ning naeratas lootusrikkalt ja kibedalt ühtaegu. Nad olid nüüd mõlemad kooris ja küllap andis ka see võimalusi vahel veel rääkida ja paremini tuttavaks saada, sest kui ta nüüd päris ausalt vastama pidi, siis polnud Roometil vähimatki selle vastu, kui mõni tüdruk… eriti Merit… Ta jättis igaks juhuks mõtte lõpuni mõtlemata. Varasematest aastatest teadis ta liigagi täpselt, et sellised hüved ei pruugi tema jaoks loodud olla.
Ja teisi põhjusi polegi?”
Roomet kulutas kogu õhtu Meritist mõtlemisele. Ta püüdis tüdrukust mingit sotti saada, kuid kõik, milleni ta mõistus küündis, näis täiesti vale ja ebaloogiline. Ühel hetkel ta enam ei üritanudki, vaid vedeles lihtsalt voodil, lollakas naeratus näol, ja püüdis laevalgusesse Meriti näojooni joonistada.
Hommikul, kuskil võileiva ja kohvikruusi vahel, rabeles ta eelmisel õhtul tegemata jäänud kodutöödega järjele saamise nimel ning siis oli juba aeg kooli minna. Esimesed tunnid möödusid rahulikult. Vahel vaatas Roomet viimasest pingist ette Meriti poole ning paaril