Riia koerad. Henning Mankell
helises. Lühikese silmapilgu vältel kõhkles ta, kas vastata. Kell oli juba palju ja ta tahtis koju minna, et kõik rahus ja vaikuses läbi mõelda. Siis haaras ta toru.
Helistas Mörth.
„Juba valmis?” imestas Wallander.
„Ei,” vastas Mörth. „Aga on üks asi, mis on minu meelest oluline ja mida võin sulle kohe öelda.”
Wallander pidas hinge kinni.
„Need kaks meest ei ole rootslased,” ütles Mörth. „Nende hambaid pole parandanud Rootsi hambaarst. Pigem Vene.”
„Vene?”
„Jah. Vene hambaarst. Või igatahes mõne idablokimaa oma. Nad kasutavad hoopis teistsuguseid meetodeid kui meie.”
„Oled sa päris kindel?”
„Muidu ma poleks helistanud,” kostis Mörth ning Wallander tajus ta hääles ärritust.
„Ma usun sind,” ütles ta kähku.
„Üks asi veel,” jätkas Mörth. „Vähemalt sama oluline. Need mehed olid ilmselt päris õnnelikud, kui nad maha lasti. Vabanda mu küünilisust. Neid nimelt piinati enne surma põhjalikult. Põletati, nüliti nahka, murti sõrmi, ühesõnaga tehti kõiksugu jubedusi, mida võib ette kujutada.”
Wallander istus sõnatult.
„Kuuled ikka või?” küsis Mörth.
„Jaa,” vastas Wallander. „Kuulen. Ma lihtsalt mõtlen selle peale, mida sa praegu ütlesid.”
„Ma olen endas kindel.”
„Selles ma ei kahtle. Aga sellist asja ei juhtu iga päev.”
„Just sellepärast ma pidasingi vajalikuks kohe helistada.”
„Õigesti tegid,” ütles Wallander.
„Homme saad lõpliku raporti,” ütles Mörth. „Välja arvatud mõned laboriproovide vastused, mis võtavad kauem aega.”
Sellega kõne lõppes. Wallander läks sööklasse ja kallas endale masinast viimase kohvitilga. Ruum oli tühi. Ta võttis ühe laua ääres istet.
Venelased? Piinatud mehed mõnest idablokiriigist? Küllap arvaks isegi Rydberg, et sellest tuleb pikk ja vaevaline juurdlus.
Pool kaheksa pani ta tühja kohvitassi nõudepesulauale.
Siis istus ta autosse ja sõitis koju. Tuul oli vaibunud ja ilm järsult jahenenud.
3
Veidi pärast kella kahte öösel ärkas Kurt Wallander ägeda valu peale rinnakorvis. Ta lebas pimedas ja mõtles, et kohe saabub surm. See oli pika ja kurnava politseitöö tagajärg. Tasumise tund oli käes. Teda valdas meeleheide ja häbi selle pärast, et kõik oli läbi, elu oli kasutult mööda libisenud. Ta lamas liikumatult pimedas, ängistus ja valu läksid aina suuremaks. Kui kaua ta seal niimoodi hirmust halvatuna lamas, ei teadnud ta hiljem isegi. Kuid vähehaaval saavutas ta taas enese üle kontrolli.
Ta tõusis ettevaatlikult voodist, pani riidesse ja läks välja auto juurde. Valu andis veidi järele, see kordus tuikavate hoogudena, hargnes edasi käsivartesse, kaotades sealjuures osa esialgsest ägedusest. Ta istus autosse, veenis end rahulikult hingama ja sõitis läbi öiselt tühjade tänavate haigla kiirabi vastuvõttu. Üks sõbralike silmadega õde kuulas ta ära ning suunas edasi, kusjuures ta ei vaadanud teda sugugi nagu mõnd hüsteerilist ülekaalulist tegelast ega pidanud tema hirmu pelgaks ettekujutuseks. Ühest palatist kostis joobnud mehe räuskamist. Kurt Wallander lamas kanderaamil, valuhoog kordus iga natukese aja tagant. Siis märkas ta enda kõrval seismas noorepoolset arsti. Ta kirjeldas uuesti valusid rinnas. Kanderaam sõidutati protseduurituppa ja ta ühendati EKG-aparaadiga. Tal mõõdeti vererõhku ja pulssi ning ta raputas eitavalt pead küsimuse peale, kas ta suitsetab. Ka polnud tal varem selliseid valusid olnud ja tema teadmist mööda ei esinenud nende suguvõsas südamehaigusi. Arst uuris masinast tulnud EKG-kõverat.
„Ei midagi märkimisväärset,” nentis ta. „Kõik tundub olevat normaalne. Mis teie enda arvates ärevuse põhjustas?”
„Ma ei tea.”
Arst jätkas tema haigusloo uurimist.
„Olete politseinik,” märkis ta. „Arvata võib, et see töö on vahel päris pingeline.”
„Peaaegu vahetpidamata.”
„Kuidas alkoholiga lood on?”
„Enda arvates normis.”
Arst istus lauaservale ja pani haigusloo käest. Kurt Wallander märkas, et ta oli väsinud.
„Ma ei usu, et see oli südameatakk,” ütles arst. „Võib-olla keha lihtsalt annab märku, et kõik pole nii nagu peaks. Seda teate ainult teie ise.”
„Küllap vist,” nõustus Wallander. „Ma küsin endalt päevast päeva, mis minu elust saab. Ja näen, et mul pole kellegagi rääkida.”
„Aga peaks olema,” lausus arst. „Me kõik vajame seda.”
Ta ajas end lauaservalt püsti, kui tekstipiipar ta rinnataskus linnupoja kombel piiksuma hakkas.
„Võite ööseks siia jääda,” sõnas ta. „Katsuge puhata.”
Seejärel lebas Kurt Wallander täiesti vagusi ja kuulas kusagil töötava õhupuhastaja kohinat. Koridorist kostsid temani hääled.
Igal valul on põhjus, mõtles ta. Kui see polnud süda, mis see siis oli? Pidevad süümepiinad isa pärast, et ma talle nii vähe aega ja tähelepanu pühendan? Hirm, et tütar ei räägi oma Stockholmi rahvaülikoolist saadetud kirjas tõtt? Et see pole sugugi nii, nagu ta kirjutab, et tal on seal hea olla, et ta teeb kõvasti tööd, et ta usub end leidnud olevat selle, mida ammu on otsinud. Kas pole mitte nii, et ma alateadvuses pidevalt kardan, et ta püüab endalt uuesti elu võtta, nagu viieteistkümnesena? Või on valu põhjuseks armukadedus, mida ma ikka veel Mona suhtes tunnen, kuigi sellest on juba rohkem kui aasta möödas, kui ta mu maha jättis.
Valgus hakkas silmadele. Ta mõtles, kui tühi ta elu oli ja kui võimetu oli ta ise selles suhtes midagi ette võtma. Kuid kas üksindus võis põhjustada sellist valu, mida ta äsja tundis? Ta ei leidnud oma sisimas ühtegi rahuldavat vastust.
Nii see enam edasi minna ei või, ütles ta valjusti iseendale. Ma pean oma elu käsile võtma. Varsti. Otsekohe.
Kell kuus tuli ta võpatades ärkvele. Arst oli seal ja silmitses teda.
„Valusid ei ole?” küsis ta.
„Tundub, et kõik on hästi,” vastas Kurt Wallander. „Mis see oli?”
„Pinged,” ütles arst. „Stress. Küllap teate ise paremini.”
„Jah,” vastas Wallander. „Küllap vist.”
„Ma soovitan teil oma tervist põhjalikult kontrollida,” ütles arst. „Et välistada füüsilised põhjused. Siis saate edasi tegelda sellega, mis teie hingesoppides varjul on.”
Wallander sõitis koju, käis duši all, jõi kohvi. Termomeeter näitas kolm miinuskraadi. Taevas oli märkamatult selginenud, tuult polnud ollagi. Ta oli mõtetega kaua möödunud öös. Valud ja haiglaskäik tundusid viirastusliku unenäona. Kuid ta mõistis, et ei tohi sellest niisama mööda vaadata. Tema elu oli ta enda kätes.
Alles kell veerand üheksa oli ta jälle politseitööks valmis.
Niipea kui ta politseihoonesse astus, tõmmati ta ägedasse sõnavahetusse Björkiga, kelle arvates tuli viivitamatult kutsuda Stockholmist tehnilised eksperdid kuriteopaika põhjalikult üle vaatama.
„Kuriteopaika pole,” väitis Wallander. „Kui me üldse milleski kindlad võime olla, siis selles, et päästeparves neid mehi ei mõrvatud.”
„Nüüd, kus Rydbergi enam pole, vajame väljastpoolt abi,” jätkas Björk. „Meil puudub vajalik kompetents. Millega te seletate, et te randa leiukoha ümber ei isoleerinud?”
„Rand