Riia koerad. Henning Mankell
kas lased mul ise otsuseid teha,” ütles ta, „või võtad vastutuse juurdluse eest enda peale.”
„Küsimus pole selles,” ütles Björk. „Aga ma arvan ikkagi, et oleks tulnud Stockholmiga nõu pidada.”
„Mina nii ei arva,” vastas Wallander.
Rohkem sellest ei räägitud.
„Ma tulen natukese aja pärast läbi,” ütles Wallander. „Mul on hulk materjali, mille kohta tahaksin sinu arvamust kuulda.”
Björk näis üllatuvat.
„On meil siis millestki edasi minna?” imestas ta. „Mina arvasin, et me tammume paigal.”
„Mitte päris. Ma tulen kümne minuti pärast.”
Ta läks oma tuppa, helistas haiglasse ja sai oma rõõmuks Mörthi kohe kätte.
„Mis uudist?” küsis ta.
„Ma kirjutan praegu raportit,” vastas Mörth. „Kas sa ei võiks veel paar tundi kannatada?”
„Ma pean Björki informeerima. Võid sa vähemasti öelda, kui kaua nad on surnud olnud?”
„Ei. Selleks tuleb ära oodata laborianalüüside tulemused maosisu ja rakukudede hävimisastme kohta. Mina võin vaid oletada.”
„Oleta siis.”
„Sa ju tead, et mulle ei meeldi oletusi teha. Mis kasu sul sellest oleks?”
„Sa oled kogenud. Sa tunned oma tööd. Tulemused kindlasti vaid kinnitavad su oletusi, mitte ei lükka neid ümber. Oleta ainult minu kõrva sisse. Ma ei räägi kellelegi.”
Mörth mõtles järele ja Wallander ootas.
„Nädal,” ütles Mörth. „Vähemalt üks nädal. Aga ära sa sellest kellelegi hinga.”
„Juba unustatud. Ja sa oled kindel, et nad on välismaalased? Venelased või idaeurooplased?”
„Jah.”
„Leidsid sa midagi, mis sind üllatas?”
„Ma ei ole küll laskemoona alal asjatundja. Aga seda tüüpi kuule näen ma esimest korda.”
„Veel midagi?”
„Jah. Ühel mehel on õla peal tätoveering. Mingi kõvera mõõga kujutis. Türgi saabel või kuidas seda nimetataksegi.”
„Misasi?”
„On üks selline mõõk. Minu ala on lahkamine, mitte vanaaegsed relvad.”
„Kas sinna on midagi kirjutatud ka?”
„Kuhu?”
„Tätoveeringute juurde käib ju tihtipeale mingi tekst. Mõni naise- või kohanimi.”
„Ei, teksti ei ole.”
„Veel midagi?”
„Hetkel mitte.”
„Suur tänu siis.”
„Pole tänu väärt.”
Wallander pani toru ära, tõi endale kohvi ja läks Björki juurde. Martinssoni ja Svedbergi tubade uksed seisid lahti. Kumbagi polnud toas. Ta võttis Björki kabinetis istet ja jõi kohvi, oodates, kuni Björk telefonikõne lõpetab. Hajameelselt kuulas ta Björki, kes näis üha enam ärrituvat. Ta võpatas, kui ülemus toru hargile virutas.
„Kurat võtaks,” vandus Björk. „Mis mõttega me siin üldse niimoodi rabame?”
„Hea küsimus,” tähendas Wallander. „Kuigi ma ei tea, millest jutt.”
Björk vappus raevust. Wallander ei mäletanud, et ta oleks teda kunagi nii vihasena näinud.
„Mis juhtus?” uudishimutses ta.
Björk vaatas talle otsa.
„Ma ei tea, kas ma tohin sellest rääkida,” lausus ta. „Aga samas ma ju pean. Üks neist Lenarpi mõrtsukatest, see mees, keda meie Luciaks kutsusime, sai paar päeva tagasi linnaloa. Ja loomulikult ei läinud ta enam tagasi. Arvatavasti on ta maalt lahkunud. Teda ei saa me enam iial kätte.”
Wallander ei uskunud oma kõrvu.
„Linnaloa? Ta polnud ju veel aastatki istunud? Ühe kõige jõhkrama kuriteo eest, mis siinmail iial toime on pandud? Kuidas temale linnaluba anti?”
„Ta olevat pidanud ema matustele minema.”
Wallander oli rabatud.
„Tema ema suri ju ligi kümme aastat tagasi! Mäletan seda selgesti Tšehhi politsei raportist.”
„Vanglasse oli ilmunud üks naine, kes nimetas end tema õeks ja palus talle ema matuste puhuks linnaluba. Paistab, et keegi ei vaevunud midagi kontrollima. Naisel oli kaasas trükitud kutse, kus oli kirjas, et matus toimub Ängelholmi kirikus. Kutse oli loomulikult võltsitud. Leidub veel piisavalt lihtsameelseid inimesi, kes arvavad, et matusekutset ei võltsi keegi. Mees sai linnaloa, üks valvur pandi teda saatma. See juhtus üleeile. Mingit matust muidugi ei toimunud, mingit õde ega surnud ema ei olnud. Nad said valvurist jagu, sidusid ta kinni ja jätsid kusagil Jönköpingi läheduses metsa. Ja nad olid koguni nii jultunud, et sõitsid kriminaaljärelevalve autoga läbi Limhamni Taani Kastrupi lennuväljale. Auto seisab seal. Ja nemad on kadunud.”
„Pole võimalik,” korrutas Wallander. „Milline idioot andis sellele bandiidile linnaloa?”
„Rootsi riik on fantastiline,” turtsus Björk. „Süda läheb pahaks.”
„Ja kes vastutab? See, kes ta vabaks lasi, tuleks nüüd tema asemel kongi pista. Kuidas sellised asjad saavad juhtuda?”
„Ma uurin lähemalt,” lubas Björk. „Aga nii see on. Mees on läinud.”
Wallander meenutas Lenarpi vanapaari kallal toime pandud uskumatult julma topeltmõrva. Siis vaatas ta Björkile lootusetult otsa.
„Mis mõte sellel kõigel on? Mis mõttega me kurjategijaid jälitame, kui nad kohe jälle vabaks lastakse?”
Björk ei vastanud. Wallander tõusis ja läks akna juurde.
„Kaua me niimoodi jaksame?” ütles ta.
„Meil pole valikut,” vastas Björk. „Kas ma saaksin nüüd kuulda, mis sul nende kummipaadist leitud meeste kohta öelda on?”
Wallander esitas talle suulise raporti. Ta oli rusutud meeleolus, väsinud ja nördinud. Björk tegi tema jutu ajal märkmeid.
„Venelased,” sõnas ta, kui Wallander oli lõpetanud.
„Või idaeurooplased. Mörth oli selles kindel.”
„Siis tuleb meil Välisministeeriumi poole pöörduda,” lausus Björk. „Nende asi on Vene politseiga ühendusse astuda. Või Poola, ühesõnaga idablokimaade politseiga.”
„Tegemist võib olla ka venelastega, kes elavad Rootsis,” ütles Wallander. „Või Saksamaal. Või miks mitte Taanis?”
„Valdav osa venelasi elab siiski endiselt Nõukogude Liidus,” lausus Björk. „Ma helistan otsekohe Välisministeeriumisse. Nemad teavad, mida sellises olukorras ette võtta.”
„Me võiksime ju laibad parve tagasi toppida ja paluda rannavalvel see rahvusvahelistesse vetesse vedada,” ütles Wallander. „Nii pääseksime kogu edasisest jamast.”
Björk tegi, nagu ei kuuleks.
„Me vajame nende isikute kindlakstegemisel abi,” ütles ta. „Fotod, sõrmejäljed, riided.”
„Ja tätoveering. Kõver saabel.”
„Kõver saabel?”
„Jah. Kõver saabel.”
Björk vangutas pead ja sirutas käe telefoni järele.
„Oota pisut,” ütles Wallander.
Björk lasi käel langeda.
„Ma mõtlen sellele mehele, kes