Viini vennaskond. Ingar Johnsrud
Rootsi päritolu kelner serveeris neile kohvi. Wetre vaikis seni, kuni kelner laua juures viibis.
Annette hakkas Jumala Valguse, nelipühilastest lahku löönud koguduse teenistustel käima seitse aastat tagasi. Ta jättis oma laborandiõpingud pooleli vaid mõni kuu enne oma viimast eksamit.
„Nii neetult tobe,” ütles poliitik ja ohkas raskelt.
Pärast seda müüs Annette maha vanemate ostetud korteri Sankthanshaugenil ja kolis kogudusega kokku. Seal kohtas ta Per Olavit, Williami isa. Nad ei tahtnud kirikus abielluda, aga mingit sorti tseremoonia nad siiski korraldasid.
„Meid ei kutsutud.”
Wetre pilgutas kiiresti silmi ja hõõrus oma peenikeste nimetissõrmedega silmaaluseid. „See kõik pidi kiirelt juhtuma, sest ma ei usu, et Annette oleks kellegagi voodisse läinud enne, kui suhe sai … õnnistuse. Nagu sa oled ehk mõistnud, ta pole selline tüdruk.”
„Nii see tõepoolest ei tundu, ei.”
Aga õnn oli üürike. Per Olav suri, kui William oli veel vastsündinu. Mingit sorti infektsiooni. Haiglast ei osatud eriti midagi öelda. Elu loterii. Või Jumala tahe.
„Sõltub, kellelt küsida,” ütles Wetre mõtlikult.
Andreas tõstis oma märkmikult pilgu. „Kus see kogudus asub?”
„Maridalenis. Talus, mille nad on nimetanud Solroks. Minu mees ja mina ei tohi neid külastada. Annette sõnade kohaselt ei tohi seda keegi teha. Neil on mingi paranoiline idee.”
Wetre sirutas sõrmi. Uuris laitmatult punaseks lakitud küüsi.
Annette oli vanematel külas käinud. Mitte tihti, aga vahetevahel. Võibolla liigutasid teda ema pisarad, mida too lapselast nähes iga kord valas. Võibolla oli see südametunnistuse torge mugava elu pärast, mille vanemad olid talle võimaldanud. Aga nüüd oli möödunud pool aastat. Pool aastat vaikust.
„Ma osalesin raadios ühel debatil tüdrukute ja abordi teemal. Ma olen abordi vastu, meie parteis ei leidugi kuigi palju selle pooldajaid, aga ma olen arvamusel, et võib olla olukordi, kus abort võiks olla alternatiiv. Annette oli seda ilmselt kuulanud. Ta oli maruvihane, karjus ja küsis, kas ma oleksin tahtnud, et William oleks sündimata jäänud.”
Wetre pööritas silmi. „Nagu sel oleks midagi asjaga pistmist. Annette arvates seadsin ma ennast looja kätetöö üle kohtumõistjaks. Et ma eksisin Jumala vastu. Sellest alates pole me suhelnud.”
Naine vaatas maha. „Viimaste kuude jooksul olen ma talle iga päev helistanud. Me oleme mehega talle lugematuid sõnumeid saatnud, oleme anunud talt elumärki. Me oleme kaks korda talus käinud, aga seal näidati meile jõhkralt ust. Nad on paigutanud tee äärde mehed. Turvamehed.”
Naine vaatas Fredrikule otsa. „Turvamehed koguduse juures …”
Fredrikut lubati väljas Wetre musta vihmavarju alla. Nad kõndisid mööda Keskkonnaministeeriumi krohvitud fassaadist Nedre Slottsgatel. Nende ümber ladises suvevihm. Andreas sõitis autoga tagasi jaoskonda.
„Mida sa sellest kogudusest tead? Jumala Valgusest?” küsis Fredrik.
„Kas sa mäletad Bjørn Alfsen juuniori?”
Fredrik raputas pead.
Bjørn Alfsen oli kaotanud autoõnnetuses oma vanemad ja vanema venna ning perekonnakontserni Alvseni Metsatööstus ainupärijana oli ta miljonitega kindlustatud. Kui ta oleks oma kaardid targalt mänginud, oleks ta endiselt üks Norra rikkaimaid mehi. Aga vaid veidi aega pärast vanaisa surma seitsmekümnendate keskel müüs ta kõik maha. Mõne aasta jooksul õnnestus tal kogu perekonna varandus ära raisata. Pidutsemine ja halvad investeeringud. Suured rahasummad kadusid ühte Lõuna-Aafrika teemandikaevandusse. Ta tegi koostööd apartheidimeelse valitsusega, aga kohalikud ärimehed tõmbasid tal naha üle kõrvade. Kaheksakümnendate algusaastad veetis ta kohtus. Pankrotid ja vihased äripartnerid.
See on rikkuse needus, mõtles Fredrik. Esimene põlvkond teenib raha, teine põlvkond hoiab seda ja kolmas kulutab. Tegelikult pole ka ime. Raske on hinnata midagi, mille eest sa kunagi pole pidanud võitlema.
„Ta oli palju aastaid avalikkuse eest varjul. Aga üheksakümnendate keskel ilmus ta järsku välja, olles nelipühilaste koguduse mõjuvõimas sponsor,” rääkis Wetre.
„Seega ta oli uuesti rikkaks saanud?”
„Ma ei tea. Sellistel rikkurivõsukestel on vist alati mõned kroonid kusagile peidetud. Tema väärtushinnangud olid muutunud väga konservatiivseks. Ta hakkas esitama igasuguseid nõudmisi kogudustele, mida toetas. Nõudmisi, millele paljud reageerisid. Tekkis konflikt ja ta ütles neist lahti. Ning lõi oma sekti.”
„Jumala Valguse,” konstateeris Fredrik.
„Ta kutsub ennast isegi pastoriks.”
Fredrik vaatas üles puitraamistikuga majade poole, mis Christiania turgu ääristasid. Siin kõrgusid mõned linna vanimad ehitised. Neid olid ehitanud rikkad inimesed. Täna ei mäletanud enam keegi nende nimesid. Asfalt värises jalge all, kui üks tramm raskelt mööda veeres.
„Ma mäletan Jumala Valgust. Sellest peab olema oma üksteist-kaksteist aastat. Nad korraldasid ägedaid meeleavaldusi, kas pole?”
„Jah. Nad protesteerisid ühiskonna vastu, mis oli nende arvates moraalselt alla käinud,” vastas Wetre. „Nad protesteerisid mošeede ehitamise vastu. Vehkisid haiglate ees, kus tehti aborte. Nad ilmusid kohale geilaulatustele ja solkisid meeleolu ning avaldasid meelt naispreestritega kirikute ees. Nende arust pidi Jumal meid karistama. Nad arvasid, et viimne kohtumõistmine on vältimatu … Aga siis rahunesid nad ju maha. Kadusid. Ma arvasin tegelikult, et sekt on lagunenud.”
Nad peatusid, et Stortingi ees hüvasti jätta. Kari Lise Wetre oli seal veetnud suure osa oma täiskasvanuelust. Alati avaliku elu tegelane. Fredrik mõtles, kuidas oleks omada ema, kes kuulub kõigile. Kas selles asi oligi? Poliitiku lapse hilinenud noorusajamäss?
„Miks sa seda sektiks kutsud?”
„Sest seda see on. Nad usuvad, et kuulutavad absoluutset tõde. Neil on tugev juht. Nad on teistest isoleeritud viimsepäevaprohvetid.”
Iga punkti juures tõstis Wetre ühe sõrme õhku. „See on ehtne õpikunäide. Kas sulle tundub see hea kohana, kus üles kasvada?”
Naine ei oodanud vastust, ulatas selle asemel käe. „Niisiis. Mul on vaja valimised võita. Suur tänu abi eest. Me hindame seda tõesti, mina ja mu mees.” Wetre naeratas, nagu oleks ta teleriekraanil.
5
Kõduneva mulla lõhn segunes läbiküpsenud peekoni lõhnaga. Fredrik lükkas rõduakna kõrvale. Vaatas kitsale õuele. Külm suveõhk haaras ta endasse. Rinnanibud läksid kõvaks. Ta kummardus üle rõduserva ja tõstis õõtsuvad lillekastid mõlema käega betoonpõrandale. Pruun haisev vedelik voolas ta varvaste vahele. Lilled, mis oleksid pidanud suvepäikeses lillakassiniselt ja punaselt leekima, rippusid limastena üle kastiserva. Oli varajane juuli.
Fredrik nägi klaasist rõduuksel oma peegeldust. Tal olid jalas vaid heledad teksapüksid. Põlv tuikas pärast tõusmist ja ta taipas, et ta lonkab. Tema nägu oli kitsas ja kõrgete põsesarnadega. Peenikesed vuntsid, mille otsad olid suunurkade poole kaardus, olid noorusaja jäänuk. Ta oli need paar korda maha ajanud, aga polnud kunagi vaatepildiga harjunud. Kulmud kitsaste silmade kohal olid paksud. „Sul on vana labradori pilk,” oli naine talle öelnud, kui Fredrik uuesti tema peale heitis. „Sulle on võimatu ära öelda.” Ta teadis, et naisele meeldivad koerad. Aga talle ei meeldinud, kui teda koeraga võrreldi.
Fredrik jäi köögiuksel seisma. Niimoodi polnud ta ammu seisnud. Nagu külaline. Ta elas üksi, aga ta kodu polnud just eriline poissmehepesa. Köögi tööpind oli puhas, mustad nõud seisid nõudepesumasinas ja tühjad pudelid olid enamjaolt kilekottidesse ära pandud. Seinad olid valged ja pliiditagune plaaditud. Plaadid olid vaheldumisi punased ja oranžid. Eredad. See oli olnud naise idee. Kui naine ära kolis, võttis Fredrik maha plakatid, mis kujutasid Eiffeli torni ja suitsetavat monokliga kassi. Fredrik tahtis enda