Terendus 38. Kjell Westö
hakanud sadama ja korraga tekkisid igale poole järjekorrad, poeskäik võttis loodetust rohkem aega, ja kui ta kontorisse tagasi jõudis, ei olnud Thune ja Grönroos enam üksi. Kolmapäevaklubi oli kohale jõudnud, ta kuulis juba trepikotta läbi naeru meeste hääli, jutuvada oli elav. Maja oli pärit sajandi algusest ja seal ei olnud lifti, ta ronis vaevaliselt trepist üles, ühes käes proua Leimu laastkorv ja teises pudelitega võrkkott. Nüüd kuulis ta hääli selgelt, ilmselt seisid mehed esikus kobaras ja välisuks oli lahti. Ta kuulis Thune ja Grönroosi häält ning teisi tundmatuid hääli: nad vestlesid valjusti ja liialdatud joviaalsusega nagu meestel kombeks, kui nad ei ole üksteist mõnda aega näinud.
Ta kangestus.
Tundmatute häälte hulgast tundis ta ühe ära. Ta ei osanud seda kohe määratleda, aga see võttis tal tuju ära, ja peagi ta juba aimas, kelle hääl see on. Ja kui ta kuulis meest lausuvat midagi lõbusat – Matilda ei saanud aru, mille kohta see käis ja kellele see oli mõeldud – ja naermas omaenese sõnade üle, siis ta juba teadis. Hääl oli ehk veidi madalamaks muutunud, aga naer oli täpselt seesama.
Meeste hääled kajasid trepikojas, valgusid talle pidurdamatu hooga vastu. Mõttes liikus ta teise aega. Lahtine aken. Suvi. Akna taga liivaväli, avar, päikeseline, tolmune harjutusväljak. Väljaku üksluisust rikkus üksnes üksik kõrge mänd, vana pedajas. Ta oli kuulnud, et seda kohta kutsutakse Saharaks. Tal oli halb olla ja ta tahtis välja. Kuigi teadis, et iga päev sureb seal keegi tööd tehes näljast või kurnatusest. Ta kuulis hääli, need olid sealsamas toas ja kõlasid eri keeltes. Pilk kangekaelselt aknast välja suunatud, iste kintsude külge kleepumas, paljad jalad külmetasid.
Ta seisatas trepijalamil. Kuulis kiireid samme ja siis suleti ülal uks. Hääled sumbusid tasaseks üminaks ja jäid veel nõrgemaks, kui mehed liikusid esikust edasi Thune kabinetti. Matilda seisis liikumatult, vaikus oli kume ja kõmisev. Kogu ta keha külmetas, jalad värisesid ja läksid nõrgaks, nagu ei jaksaks teda enam kanda.
Siis võttis ta end kokku, haaras võrkkoti ja laastkorvi juustude ja muu kraamiga kindlamalt pihku ja sammus trepist üles.
3
PAARI LÜHIKESE HETKE jooksul, enne kui ta oli proua Wiiki kõnetanud või end talle näidanud, kui ta oli pisut ust paotanud ja näinud teda kõhklevalt seismas eestoas kirjutuslaua ees, kui ta ise seisis veel toahämaruses, meenusid Thunele tööintervjuu reserveeritud laused. Ta leidis, et proua Matilda Wiik on intelligentne, aga ka mõistatuslik. Tema masinal kirjutatud avaldus ei rääkinud palju. Ta oli kolmekümne kuue aastane ja Thune, kes hiljuti oli saanud nelikümmend, oleks tegelikult tahtnud palgata kedagi nooremat. Ja ilusamat, aga tal oli raske seda endale tunnistada: see ei puudutanud ju kontoritööd.
Proua Wiik ei olnud kaugeltki ebameeldiv. Tal olid selged näojooned, riietus oli lihtne, kuid stiilne, ta oli ilusa kehaga ja nägi oma aastate kohta noorem välja. Ja tema teenistuskäik oli laitmatu: ta oli lõpetanud kaubandustehnikumi, oskas masinakirja ja stenograafiat, valdas suurepäraselt rootsi ja soome keelt, oli töötanud tükk aega mainekas ekspediitorfirmas Hoffman & Laurén. Aga temas oli midagi nurgelist, mingi jäisus, mis tegi Thune töövestlusel ettevaatlikuks ja tähelepanelikuks.
Thune: Teie nimi on Milja Matilda Aleksandra Wiik?
Proua Wiik: Jah.
Aga te eelistate kasutada nime Matilda?
Jah, seda küll.
Miks?
Ma ei tea. Lihtsalt nii on jäänud. Matilda on ilusam.
Ja te olete rootsikeelne?
Minu isa oli. Ema rääkis üksnes soome ja vene keelt.
Kas teie oskate vene keelt?
Kahjuks ei oska. Tean ehk sadakond sõna. Aga nendest aru saada ei ole sama mis rääkida.
Thune oli naisele naeratanud ja öelnud: Ja mingil teemal rääkimine ei tähenda veel sellest arusaamist.
Proua Wiiki suunurgad värelesid pisut, kui ta vastas: Jah, seda küll.
Thune: Ja kus teie vanemad praegu on?
Proua Wiik: Nad on surnud.
Ta oli oodanud jätku, aga seda ei tulnud. Uudishimu sai võitu:
Mis nendega juhtus? Kui tohib küsida?
Nad surid varakult. Haigusse. Ma kasvasin üles … sugulaste juures. Kas see on oluline?
Naise otsekohene vastuküsimus oli Thunet jahmatanud. Ta tahtis oma taktitust heaks teha ja küsis:
Miks te Hoffmani & Lauréni juurest lahkusite?
Sellest ma ei tahaks eriti rääkida.
Kuid teile on antud hiilgav soovitus. Kui teid nii väga hinnati, siis miks …?
Naine vaatas teda niisuguse näoga, millega mõni inimene kuulab kiuslikku ja rumalat last.
Ja vastas: Kas te ei taha siis uskuda, et kõik, mis seisab soovituses, on tõsi?
Thune oli ära näinud: naist ümbritseb üksindus. Aga tema nappides ja täpsetes vastustes oli ka mingi võlu. Ta oli riskinud ja võtnud naise tööle ning too ei olnud talle pettumust valmistanud. Ta tegi oma tööd laitmatult ja möödunud seitsme nädala jooksul ei olnud Thune pidanud naise oskusi kordagi kahtluse alla seadma.
Tol kolmapäeval võttis Thune kolm klienti vastu juba enne lõunat. Ta palus proua Wiikil tellida paar välismaakõnet, üks neist oli Soome Moskva saatkonda Stankevitši tänaval ja teine ühte Stockholmi panka. Ta dikteeris kaks kirja. Need olid karmi tooniga, ja ühe eriti terava sõnastuse puhul märkas ta, kuidas proua Wiiki vasak kulm pisut kerkis. Muidu oli kõik tavaline. Ta kasutas proua Wiiki teeneid, vaevamata pead selle üle, kes ta on ja mis tema sees toimub.
Proua Wiik oli kiire taibuga.
Ja tubli.
Aga ta oli palgaline. Oli käepärast, tegi seda, mis Thunel oli vaja, ja kogu lugu.
Kui Thune uksel seisis ja sajamargase rahatähe välja tõmbas ning proua Wiiki toidu- ja viinapoodi saatis, ei mõelnud ta enam ka oma tööülesannetele. Nende lihtsate harjumuspäraste asjadega oleks ta ka unes hakkama saanud.
Ta mõtles sellele, et juba paari tunni pärast koguneb kolmapäevaklubi tema kabinetti.
Ja sellele, et enne seda tuleb tal taas rahustada Polle Grönroosi, kes nii kohutavalt muretseb, et varandus enam ei kasva. Kui Thune ei oleks Robert Lindemarki peale nii hirmus vihane olnud, oleks ta Grönroosi juba ammu Robi juurde saatnud. Grönroos vajas närviarsti, mitte majandusnõunikku.
Õhtu vestlusteemaks kujuneb Saksa vägede sissemarss juubeldavasse Austriasse, selles oli ta kindel. Sellest oli möödunud nüüd paar päeva, aga keegi muust ei rääkinudki. Thune oli seisnud oma üksildase magamistoa akna all ja mõelnud Gabile ning kuulnud, kuidas kirikukellad kutsusid pühapäevasele jumalateenistusele, kui Soome uudisteagentuuri esindaja edastas raadios Hitleri võidukõnet. Suur-Saksamaa, Rooma keisririigi pärija, Maailmariik, mida ootas tuhat kuldset aastat. Selline kõne esindas aja vaimu: Thunel oli kolleege, kes pärast advokaatide liidu lõunasööki purju jäädes maalisid pilte Suur-Soomest, mille idapiir ulatub Uurali taha.
Thunel oli käsil oma elu ümberhindamine. Mõnikord, nagu nüüd, mõtles ta neile kuuele noorele mehele, kes asutasid kolmapäevaklubi, ja neile kuuele keskealisele mehele, kes nad olid praegu. Esimesed kuus ei olnud samad mis hilisemad, aastate jooksul oli kaks ära kukkunud ja kaks tulnud asemele.
Nad olid klubi asutanud kahekümne seitsmenda aasta sügisel, vaevalt paar kuud pärast Thune ja Gabi abiellumist, kõrgkonjunktuuri ajal, kui linn kubises vast avatud džässikõrtsidest ja Fabiansgatani Lidos esines tantsijanna Ida Bedrich sama hästi kui alasti. Nad olid tudengielu selja taha jätnud – kõik peale laisa Guido Römani – ja saanud koha soliidsetes firmades ja asutustes. Kolmapäevaklubi põhikirjas seisis punkt, et selle tegevuse siht on „toetada rootsikeelse poliitilise ja kultuurilise keskustelu jätkamist ja süvendamist Helsingi linnas”, kuid tegelik eesmärk oli pakkuda oma liikmetele napsitamise võimalust. Klubi tegevus oli olnud vilgas kuni 1933. aasta alguseni, jäänud