Terendus 38. Kjell Westö
ei ole oluline. Aga ta teadis, kui tähtis ta kolmapäevaklubile on.
Vaene Bertel Ringwald oli langenud juba kolmekümne esimese aasta suvel Turu saarestiku kapriisse Vidskäri väina ohvriks, ta püüdis tormisel merel taltsutada suurt purjekat, kuid kukkus vette ja uppus. Aasta hiljem abiellus Hugo Ekblad-Schmidt pariislannaga ja sai oma äia agentuuris, Marais’ kõrvaltänava kontoris direktori asetäitja koha.
Klubi asutajaliikmetest olid alles psühhiaater Robert Lindemark, ajakirjanik Guido Röman, poeet ja näitleja Joachim „Jogi” Jary ja Thune.
Ärimees Leopold Grönroos ja arst Lorens „Zorro” Arelius olid võetud klubisse vastu hiljem, Arelius alles 1936. aastal.
Kirju seltskond. Aga neid ühendasid tugevad sidemed.
Seegi kord ei olnud kõiki kohal.
Küll aga oli Robi Lindemark, esimest korda pärast seda Gabi lugu. Lindemarki oli pro forma kutsutud eelminegi kord, aga ta oli ära ütelnud. Ei teatud, kas ta oli keeldunud taktitundest Thune vastu, hirmust või häbist. Ei olnud aga kahtlustki, et see oli Gabiga seotud.
Gabi ja Robi. Gabi ja Robi ning armas pime tobu Klabben. Thune tundis ikka veel vähemalt kord nädalas enda sees armukadeduse sähvatusi, see torkis nagu haljas terasnuga. Aga ta oli otsuse teinud. Oli aeg ilmutada suuremeelsust. Ta oli helistanud Lindemarkile ja teda isiklikult kutsunud. Jutt eriti ei edenenud, kuid Thune jäi endale kindlaks, ja kohmetu Robi oli nõustunud.
Kui mõni liige klubisse naasis, siis jäi mõni teine ära. Joachim Jary oli teatanud takistusest. Või õigemini öelda: peaarst Lindemark oli rääkinud Jary takistusest Thunele. Jary oli saanud uue närvivapustuse ja ta oli jälle viidud Kopparbäcki haiglasse, mis asus linnast põhja pool.
Thune ei saanud muidu, kui pidi mõtlema oma sõprusele Robi Lindemarkiga.
Kuidas nad olid gümnaasiumi ajal teinud jalutuskäike läbi Brunnsparkeni ja mööda Meresadama randa Sandvikeni poole, kõndinud eredas kevadvalguses ja pikkadel pimedatel sügisõhtutel ning vestelnud filosoofiast ja kirjandusest. Bergsonist ja Barbusse’ist, Kiplingist ja Tolstoist, Ahost ja Schildtist. Thune pikk, kõhetu ja blond ning Lindemark jässakas, tugeva kondiga ja tume. Uljad kutid, kes talvel hüppasid hüppemäel ja suvel ujusid kuni Rönnskärini, kutsusid neid küll Pataks ja Patassoniks, Põieks ja Õlekõrreks, Maksiks ja Mooritsaks. Aga Robi ja Klabben ei teinud pilkamisest välja. Nad olid lapsepõlvesõbrad, elasid mõlemad Parkgatanil ja olid kõik aastad rootsi normaallütseumis pinginaabrid. Nad olid parimad sõbrad, jah, enamgi veel, verevennad. Suvel, kui nad olid kaksteist, olid nad piduliku rituaaliga lõiganud taskunoaga pöidlasse ja vahetanud verd.
Sõlminud liidu.
Aga sellest oli palju aega möödas.
Thunele meenus tuuline reede poolteist aastat tagasi, kui kõik oli tundunud nagu operetis.
Kolmekümne kuuenda aasta oktoober. Mõni kuu pärast Thune ja Gabi naasmist Stockholmist, paar nädalat enne Thune kolimist Moskvasse. Gabi oli juba öelnud, et tahab jääda Helsingisse, tal ei olevat enam jaksu välismaal elada. Ja ta ei usaldanud bolševikke, eriti selliseid nagu Stalin.
Aasta varem oli Thune juhuslikult avastanud peidukoha, kus Gabi hoidis oma päevikut. Ja novelle, mida ta oli hakanud kirjutama Thune teadmata.
Nende lugemine vapustas teda, kuid algul ei olnud ta nõus midagi kahtlustama.
Kohe pärast Helsingisse tagasitulekut ja Högbergsgatani korterisse kolimist oli ta kindlaks teinud, et naine hoiab päevikut ja vihikuid samas kohas. Ja ta oli jätkanud lugemist, kui võimalus avanes.
Ühel oktoobrikuu neljapäeval oli ta teatanud kantseleiametnikule, et järgmisel päeval ta ministeeriumisse ei tule: ta töötab kodus ega soovi, et teda telefonikõnedega häiritaks.
Reede ennelõunal pool üksteist oli ta kohtunud Lindemarkiga Brobergi kooli juures. Thune oli istunud närviarsti metallhalli Opel Olympiasse ja nad sõitsid uude ja moodsasse Kopparbäcki vaimuhaiglasse, mille üle Lindemark oli nii uhke.
Sõidu ajal vestlesid nad vähe. Raevukad tuulehood raputasid väikest terasautot ja sundisid Lindemarki rooli kindlamalt pihku haarama ja juhtimisele keskenduma. Aga see vähene, mida räägiti, oli kaalukas. Kui nad olid Tusbyst möödas ja lähenesid lõuna poolt juba Kopparbäckile, ohkas Thune alistunult ning lausus pead pööramata ja sõbra poole pilku heitmata:
Gabi kavatseb mu maha jätta. Näib nii, et tal on tõsine armulugu.
Lindemarki näole ilmus osavõtlik grimass, kuid tema pilk püsis teel. Mis seal ikka, mõtles Thune, sest Olympia vappus tuule käes.
See kõlab dramaatiliselt, Klabben. Ja ebausutavalt. Kellega?
Sinuga, Robi, oli Thune rahuliku häälega vastanud. Ta imestas isegi, miks ta ei olnud end samal hetkel vasakule pööranud ja tugevasti roolist haaranud, see ei oleks olnud raske ja tagajärjed oleksid kindlasti olnud rängad, sest kiirus oli 75‒80 kilomeetrit tunnis.
Aga ta oli üksnes lausunud: Kas mitte sellest ei tahtnudki sa minuga lõuna ajal rääkida?
Kõrvalisele inimesele oleks kindlasti tundunud koomiline, et nad ikkagi koos lõunat sõid. Koos lõunatamise mõte oli neil tekkinud siis, kui elu oli hakanud neid eri suunda kandma, ja neil oli kujunenud traditsiooniks, et korra aastas tegi kumbki teisele lõuna välja. Kui Lindemark sai Kopparbäcki peaarstiks, hakkas ta Thunet sinna kutsuma. Kui oli Thune kord, pani ta laua kinni mõnes Helsingi südalinna restoranis, Kämpis või Royalis või Monte Carlos.
Olukord tegi lõuna mõlemale mõistagi piinarikkaks. Nad ei leidnud ühtki sobivat viisi, kuidas päevateemale konstruktiivselt läheneda. Istusid ja vaikisid. Toit oli suurepärane – kukeseenesupp, keedetud koha, vaniljepuding ja kohv konjakiga –, kuid seda saatis üksnes söögiriistade klõbin ja kahe ettekandja diskreetsed, kuid nobedad sammud ametikorteri serveerimisruumi ja salongi vahel, kus mehed istusid.
Hetkel, kui nad just olid asunud supi kallale, tõstis Robi klaasi ja kuulutas: „Terviseks! Kõigest hoolimata tere tulemast!” Thune kergitas vastuseks ka oma klaasi. Seejärel tühjendas ta selle ühe sõõmuga, hoidis seda siis kolmanda pintsakunööbi kõrgusel ja pahvas valjusti: „Ahhh!” Samal ajal mõtles ta endamisi, miks nad käituvad nagu kaks Munksnäsi kadetikooli aspiranti. Nad ei olnud kumbki sõjamehelikud, isegi siis mitte, kui nad olid olnud kahekümneaastased ja riik oli muudetud põrguks, kus kõik kahtlustasid kõiki.
Söögisaali akna taga paistis päike, kuid põhjatuul oli endiselt tugev ja toostile järgnenud vaikuses oli selgelt kuulda selle vihinat. Thune kuulatas ja unistas vanaaegsest püstolitega duellist. Siis taipas ta, kui naeruväärne see mõte on. Ta ei osanud ju lasta, ei püstoli ega püssiga, ta ei kuulunud isegi kaitseliitu, ja tema teada ei kuulunud sinna ka Robi.
Aga hiljem, kui nad sõid juba pudingit, mis oli heledat värvi ja paks, tungis Thunele pähe mõte, kuidas Robi karvane tagumik liigub nagu kolb Gabi kohal, naise harali reite vahel, Gabi oli ilmselt alasti või siis oli ta tõmmanud öösärgi lihtsalt tuharate alla ja kõhu peale, nagu ta tegi siis, kui oli Thunega. Haaranud magustoidulusika tugevamalt pihku, nägi ta vaimusilmas, kuidas ta tohutu lihanoaga ühtesoodu endise sõbra paljasse tagumikku virutab. Aga kui Lindemark Thunele silma vaatas ja väikese magusa veini klaasi kolmanda pintsakunööbi kõrgusele tõstis, manas Thune naeratuse näole, tänas lõuna eest ning kinnitas kindla häälega, et koha oli väga õnnestunud. Ta tahtis Lindemarkilt küsida, millele too mõtleb – a penny for your thoughts4 –, sest talle tundus, et võõrustaja mõtleb Gabile ka seal ja praegu, sel näiliselt rahulikul ja tähtsusetul hetkel. Ei tea, kas Gabi oli seal käinud, kas ta oli koos Lindemarkiga olnud ka ametikorteris? Kindlasti oli. Aga Thune ei esitanud küsimusi, ja Lindemark eelistas pudingit süües hoopis aknast välja vaadata – tema pilk oli naelutatud suurele haiglavahtrale, mis juba leegitses punakuldsetes toonides, ja tema näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda.
Ja nüüd oli udune ja hall märtsikuu kolmapäev, poolteist aastat oli mööda läinud, Gabi oli üürinud kahetoalise korteri Albertsgatani tagumises otsas, kuid veetis enamiku ajast Robi avaras korteris Villagatanil,
Millest te unistate? (Ingl.)