Kus on kurja kodu. Robert Galbraith

      1

      Tal polnud õnnestunud naise verd endalt täielikult maha pesta. Vasaku käe keskmise sõrme küüne alla oli jäänud tume sulgu meenutav viirg. Ta asus seda välja urgitsema, kuigi talle päris meeldis seda vaadata – see meenutas talle eelmise päeva naudingut. Kulutanud minuti tulutule kraapimisele, pistis ta verise küüne suhu ja imes. Metalne mekk tõi uuesti meelde põrandaplaatidele paiskunud võimsa joa, selle lõhna ja kuidas see oli katnud seinad pritsmetega, leotanud läbi ta teksased ja muutnud virsikuvärvi vannilinad – kohevad, kuivad ja korralikult kokku pandud – ainsa hetkega verest läbi imbunud kaltsudeks.

      Värvid paistsid täna hommikul kirkamad, maailm näis meeldivam paik. Ta meel oli tüün ja ülev, justkui ta oleks selle naise endasse imenud, justkui see elu oleks tema sisse üle kandunud. Nad kõik saavad sinu omaks, kui sa oled nad ära tapnud – ja palju täielikumalt, kui seks oleks seda kunagi võimaldanud. Juba teadmine, mismoodi naine oma suremise hetkel välja näeb, oli sügavam intiimsusest, mida kaks elavat keha oleksid saanud kogeda.

      Ta mõtles erutusvärinaga, et mitte keegi ei tea, mida ta tegi, ega ka seda, mida ta kavatseb järgmiseks teha. Ta lutsutas keskmist sõrme, rõõmus ja rahul, toetumas vastu sooja seina aprillikuu kahkjas päikesepaistes, pilk naelutatud majale teisel pool teed.

      See polnud üldse mingi uhke maja. Tavaline. Tõsi küll, elamiseks meeldivam kui kitsuke korter, kus teda ootasid mustad prügikotid verest kõvaks kuivanud riietega, mis tuli ära põletada, ja läikivad, hoolikalt puhtaks pestud noad, peidus köögi valamu all toru kõveruse taga.

      Sellel majal seal oli väike eesaed, must võrktara ja muru, mis vajas niitmist. Kaks valget liiga lähestikku asetsevat välisust lasksid arvata, et kolmekorruseline maja on jagatud ülemisteks ja alumisteks korteriteks. Esimesel korrusel elas naisterahvas nimega Robin Ellacott. Ta oli küll võtnud vaevaks piiga õige nimi välja uurida, kuid nimetas teda mõttes ikkagi Sekretäriks. Nüüd oli ta just näinud neiut ärkliaknast möödumas, teda oli heledate juuste järgi kerge ära tunda.

      Sekretäri polnud tegelikult vaja jälgida, aga see tegevus meeldis talle. Tal oli paar tundi vaba aega ning ta oli otsustanud tulla siia piigat vaatama. Tänane päev oli puhkamiseks, pausiks eilse ja homse hiilguse vahel, et nautida rahulolu juba korda saadetust ja erutuda sellest, mis juhtub järgmiseks.

      Parempoolne uks avanes ootamatult ja Sekretär astus välja, temaga koos keegi mees.

      Endiselt soojale seinale toetudes pööras ta pilgu tänavale, nägu nende kahe poole profiilis, justkui ootaks sõpra. Kumbki ei paistnud teda tähele panevat. Nad astusid tänavat mööda edasi, külg külje kõrval. Neile minuti jagu edumaad andnud, asus ta neid jälitama.

      Näitsik kandis teksaseid, kerget jakki ja madala kontsaga saapaid. Päikesekiired andsid ta pikkadele lokkis juustele punaka varjundi. Jälitaja tajus paarikese vahel teatud jahedust – nad polnud veel sõnagi vahetanud.

      Ta oskas inimesi läbi näha. Ta oli näinud läbi ja võlunud ära selle tüdruku, kes oli surnud eile verest läbi imbunud virsikuvärvi rätikute keskel.

      Ta jälitas neid, käed taskus, mööda pikka elumajadevahelist tänavat, kõndides näiliselt sihitult, justkui kavatseks paarist poest läbi astuda; päikeseprillid mõjusid sel kirkal hommikul loomulikult. Kerge kevadine tuul sahistas malbelt puude võrestikes. Tänava lõpus keeras paarike vasakule, laiale elava liiklusega magistraalile, mida ääristasid kontorihooned. Kui nad Ealingi linnaosavalitsusest möödusid, kiiskasid kõrgel nende peade kohal poolt fassaadi täitvad aknaklaasid.

      Viimaks oli Sekretäri korterikaaslasel või kallimal või kes iganes ta talle oli – külje pealt vaadates korrapäraste näojoonte ja kandilise lõuaga mehel – talle midagi öelda. Neiu andis lühida vastuse, ilma et oleks sinna juurde naeratanud.

      Naised on väiklased, alatud, räpased ja närused. Turtsakad tulehargid – kõik nad on sellised, kujutavad ette, nagu mehe asi oleks neil tuju üleval hoida. Alles siis, kui naine lamab su ees surnult ja tühjaks kaabitult, on ta muutunud puhtaks ja salapäraseks ja väärib ehk isegi imetlust. Siis on ta täielikult sinu, võimetu vastu vaidlema, vastu hakkama või ära minema, ning sa võid teha temaga, mida ise tahad. Eile pärast seda, kui ta oli vere välja lasknud, muutus tolle tüdruku laip raskeks ja lõdvaks, tema elusuuruseks mängukanniks, tema leluks.

      Ta järgnes Sekretärile ja tolle kallimale läbi supermarketis tungleva rahvamurru, liugles märkamatult nende järel nagu vaim või jumalolend. Kas need laupäevased poodlejad üldse nägid teda või oli temaga toimunud mingi muutus – ta oli nüüd otsekui kahekordselt elus, õnnistatud nähtamatuks muutumise andega?

      Nad olid jõudnud bussipeatusse. Ta jäi veidi maad eemale passima, teeseldes, et uurib karriroogade restorani vaateakent, puuviljaletti toidupoe ukse kõrval ning prints Williami ja Kate Middletoni papist maske ajaleheputkas; samal ajal ei lasknud ta silmist paarikese peegeldust aknaklaasil.

      Nad ootasid bussi number 83. Tal polnud taskus kuigi palju raha, kuid Sekretäri vaatlemine oli nii nauditav tegevus, et ta ei raatsinud sellest loobuda. Kui ta nende järel bussi läks, kuulis ta meest nimetamas Wembley Centrali peatust. Ta ostis pileti ja järgnes neile ülemisele korrusele.

      Paarike pääses kõrvuti istuma päris bussi etteotsa. Ta istus samasse lähedale ühe torssis naisterahva kõrvale, kes pidi tema pärast oma poekotid sülle tõstma. Aeg-ajalt kuulis ta nende hääli üle teiste sõitjate jutusumina. Kui ta parajasti ei rääkinud, vahtis Sekretär mornilt aknast välja. Ilmselt poleks ta tahtnud minna sinna, kuhu nad parajasti teel olid, jälitaja oli selles kindel. Kui neiu juuksesalgu näolt kõrvale lükkas, märkas jälitaja ta sõrmes kihlasõrmust. Hakkad ilmselt abielluma… enda arvates. Ta muigas ülestõstetud jakikrae varjus.

      Läbi mustusest tähnilise aknaklaasi tungis bussi keskpäevane palavus. Peale tuli terve kari mehi, kes täitsid kõik vabad kohad. Mõned neist kandsid puna-musti ragbisärke.

      Järsku tundus talle, nagu oleks päev oma sära kaotanud. Need särgid oma poolkuu ja tähe kujutisega tekitasid ta peas ebameeldivaid seoseid. Meenutasid talle aega, kui ta polnud veel kogenud jumalolendi tunnet. Ta ei kavatsenud lasta vanadel, halbadel meenutustel oma rõõmurohket päeva rikkuda, ära määrida, kuid ülev meeleolu kippus siiski teda maha jätma. Nüüd juba tige – teismeline poiss ragbimängijate seltskonnast tabas ta pilgu ja vaatas kähku ehmunult mujale –, tõusis ta püsti ja läks trepist alla.

      Üks isa ja tema väike poeg hoidsid otse bussi uste kõrval kõvasti torust kinni. Ta kõhuõõnes plahvatas vihapomm: hoopis temal oleks pidanud poeg olema! Või õigemini: tal oleks veel praegugi pidanud poeg olema. Ta kujutles, kuidas poiss seisab seal ta kõrval, vaatab üles ta poole, pilgus imetlus – aga poega polnud enam ammu ja selles oli täielikult süüdi mees nimega Cormoran Strike.

      Ta kavatses Cormoran Strike’ile kätte maksta. Kavatses ta elu põrguks muuta.

      Kõnniteele astunud, vaatas ta üles bussiaknasse, et Sekretäri kuldsele peale veel viimane pilk heita. Vähem kui kahekümne nelja tunni pärast näeb ta teda jälle. See mõte aitas vaigistada raevupuhangut, mille olid esile kutsunud need saratseeni särgid. Buss jätkas mürinal sõitu ja tema lonkis vastassuunas minema, ennast käigu pealt maha rahustades.

      Tal oli suurepärane plaan. Mitte keegi ei tea. Mitte keegi ei oska kahtlustada. Ja kodus külmkapis ootab teda midagi väga erilist.

      2