Kus on kurja kodu. Robert Galbraith
CULT, „ASTRONOMY”
„Sa tunned nelja meest, kes võisid saata sulle maharaiutud jala? Tervelt nelja?!”
Strike nägi Robini vapustatud ilmet ümmarguses peeglis valamu kõrval, kus ta habet ajas. Politsei oli jala viimaks ära viinud, Strike oli tööpäeva lõppenuks kuulutanud ja Robin istus endiselt väikese plastmasslaua taga tema kööktoas, teine tass teed pihkude vahel.
„Kui nüüd aus olla,” tunnistas Strike lõuga puhtaks kraapides, „siis on neid siiski vist ainult kolm. Kardan, et oli viga Wardle’ile Malleyt mainida.”
„Mispärast?”
Strike rääkis Robinile loo oma põgusast kokkupuutest paadunud kriminaaliga, kelle viimane vanglakaristus oli vähemalt osaliselt tema tunnistuse tagajärg.
„ … ja nüüd siis on Wardle veendunud, et Harringay kuritegelik rühmitus sai teada, et tunnistaja olin mina, aga ma läksin varsti pärast tunnistuse andmist Iraaki ja üldse pole ma veel kuulnud, et mõne meie osakonna uurija nimi oleks pärast kohtus esinemist välja lekkinud. Ja veel, laulusõnad pole Kopa stiil. Ta ei ole mees, kes viitsiks niimoodi jännata.”
„Aga ta on ennegi oma ohvritelt kehaosi ära lõiganud?” imestas Robin.
„Ühel mulle teadaoleval juhul. Samas ei maksa siiski unustada, et kes iganes seda ka ei teinud, ei ole ta tingimata ka mõrvar,” manitses Strike. „See jalg võib pärineda varasemalt laibalt. Näiteks haigla kirurgiline ülejääk. Wardle lubas kõik võimalused läbi uurida. Me saame midagi täpsemat teada alles siis, kui kriminalistid on oma sõna öelnud.”
Õõvastava võimaluse, et jalg võidi maha lõigata elusa inimese küljest, jättis ta targu mainimata.
Tekkinud vaikuses loputas Strike kraani all pardlit ja Robin vahtis mõttesse vajunult aknast välja.
„Nojah, aga sa lihtsalt pidid Wardle’ile Malleyst rääkima,” leidis Robin ja vaatas jälle Strike’i poole, kes peeglis ta pilgu tabas. „Sest kui ta tõesti kord juba saatis kellelegi… Mis asja ta saatis?” Küsimus kõlas pisut närviliselt.
„Peenise,” vastas Strike. Ta loputas näo puhtaks ja kuivatas rätikusse, enne kui jätkas. „Noh, sul võib ka õigus olla. Kuigi mida enam ma asja kaalun, seda kindlamalt mulle tundub, et see pole tema. Tulen kohe tagasi, pean ainult särki vahetama. Tõmbasin kaks nööpi eest ära, kui sa karjuma hakkasid.”
„Vabandust,” ütles Robin hajameelselt, kui Strike magamistuppa kadus.
Ta rüüpas teed ja laskis pilgul ringi käia. Ta polnud varem kunagi üle Strike’i katusekambri läve astunud. Seni oli ta piirdunud uksele koputamisega, kui oli vaja mingi teade edasi anda või boss üles ajada, kui olid kiired päevad ja uneaega kippus nappima. Kööktuba oli küll ahtake, kuid puhas ja korras. Sisustuses puudus igasugune isikupära: juhuslik valik tasse, odav köögirätik kokkupandult gaasipliidi kõrval; mitte ainsatki fotot ega nipsasja, ainult üks lapse joonistus sõdurist kapiukse peal.
„Kes selle joonistas?” küsis Robin, kui Strike naasis, puhas särk seljas.
„Minu õepoeg Jack. Ma millegipärast meeldin talle.”
„Ära nori komplimenti.”
„Ma ei nori. Ma ausalt ei oska lastega vestelda.”
„Sa niisiis oled puutunud kokku kolme mehega, kes oleksid võimelised…?” alustas Robin uuesti.
„Ma tahan midagi juua,” ütles Strike. „Lähme Tottenhami.”
Tee peal oli võimatu juttu ajada, üles songitud tänaval mürisevad asfaldipuurid oleksid kõne summutanud. Helendavates jakkides töömehed hoidusid vilistamast ja häbematusi hõikamast, kui Robin neist Strike’i saatel möödus. Viimaks jõudsid nad Strike’i lemmikpubisse, kus atmosfääri kujundasid nikerdatud kullatud raamiga peeglid, tumedad seinapaneelid, vaadiõlle kiiskavast messingist pumbad, värvilisest klaasist kuppel laes ja seintel Felix de Jongi maalitud pildid kepslevatest kaunitaridest.
Strike tellis pindi Doom Bari. Robin, kes poleks praegu alkoholi kurgust alla saanud, palus endale tassi kohvi.
„No nii?” ütles Robin, kui detektiiv oli naasnud nende kõrge laua äärde kupli all. „Kes on need kolm meest?”
„Ära ainult unusta, et ma võin praegu pika puuga mööda panna,” manitses Strike õlut rüübates.
„Hästi,” lubas Robin. „Kes nad on?”
„Väärastunud isiksused ja kõigil neil on hea põhjus mind südamepõhjast vihata.”
Strike ei saanud silme eest mälupilti kõhnast hirmunud kaheteistaastasest tüdrukust, jala ümber armidest võru, kes oli põrnitsenud teda läbi ninal viltu vajunud prillide. On see tema parem jalg? Ta ei suutnud meenutada. Suur jumal, see ei tohi olla tema…
„Kes?” kordas Robin kannatust kaotades.
„Armees oli kaks tüüpi,” alustas Strike oma karedat lõuga hõõrudes. „Mõlemad on piisavalt ogarad ja piisavalt vägivaldsed, et… Et…”
Võimas tahtmatu haigutus lõikas ta sõnad katki. Robin ootas, millal mees jälle rääkida suudab, ja mõistatas, kas boss oli eelmisel õhtul oma uue pruudiga väljas käinud. Elin oli endine professionaalne viiuldaja, kes nüüd töötas Radio 3-s teadustajana – jalustrabav põhjamaist tüüpi kaunitar, kes meenutas Robinile natuke Sarah Shadlocki, kuigi Sarah polnud pooltki nii ilus. Robin oletas, et see oligi põhjus, miks Elin oli talle esimesest pilgust ebasümpaatne tundunud. Teine mõjuv põhjus oli Elini jultumus teda ta enda kuuldes Strike’i sekretäriks nimetada.
„Vabandust,” sõnas Strike. „Olin poole ööni üleval, tegin märkmeid Khani juhtumi kohta. Uni tahab maha murda.”
Ta vaatas kella.
„Kui läheks õige alumisele korrusele sööma? Ma olen näljane kui hunt.”
„Hetke pärast. Kell pole veel kaksteistki. Ma tahan kuulda midagi nende meeste kohta.”
Strike ohkas.
„Olgu,” ütles ta ja madaldas häält, kui nende lauast möödus tualeti poole suunduv mees. „Donald Laing, Royal Borderers.” Jälle nägi ta vaimusilmas tuhkrusilmi, neisse koondunud vihkamist, ja tätoveeritud roosi. „Ma panin ta istuma, sai eluaegse.”
„Aga siis ju… ”
„Istus ära ainult kümme aastat,” jätkas Strike. „Kondab vabalt ringi alates 2007-st. Laing pole mingi tavaline maniakk, ta on loom, kurikaval loom, ehtne sotsiopaat; ütleksin, et klassikaline juhtum.
Minu juurdlus, mida ma tegelikult poleks üldse pidanud toimetama, tõigi talle eluaegse. Ta oleks muidu hoopis kergemalt pääsenud. Laingil on kuradima hea põhjus mu peale viha kanda.”
Strike ei hakanud täpsustama, mida Laing oli teinud ja miks tema oli ta tegemised luubi alla võtnud. Mõnikord ja eriti siis, kui juttu tuli Strike’i tööst kuritegude uurimise eriosakonnas, taipas Robin juba bossi hääletoonist, millal ta oli öelnud piisavalt palju ega kavatsenud teemat enam lähemalt valgustada. Robin polnud siis kordagi peale käinud. Ta loobus vastumeelselt ka Donald Laingi kohta lähemalt pärimast.
„Kes on see teine sõjaväelane?”
„Noel Brockbank. Kõrberott.”
„Kõrbe misasi?”
„Seitsmes soomusbrigaad.”
Strike muutus järjest napisõnalisemaks, ta ilme üha mornimaks. Robin kahtlustas, et põhjuseks võis olla nälg – Strike oli mees, kes vajas tuju ülalhoidmiseks regulaarset kehakinnitust –, või siis oli selle taga midagi hullemat.
„Läheks siis sööma?” pani ta ette.
„Nõus,” ütles Strike, tegi pindile põhja peale ja tõusis püsti.
Alakorruse hubases söögisaalis leidus ka baarilett, põrandat kattis punane vaip, lauad olid puust ja seintel rippusid raamitud reprod. Nad olid esimesed, kes lauda istusid ja