Kus on kurja kodu. Robert Galbraith
mida täidavad ülistavad kokkuvõtted tema kahest kõige kuulsamast ja edukamast juhtumist, vaid selle asemel saab sealt lugeda, et tegemist on mehega, kellele post tõi tundmatu ohvri maharaiutud kehaosa, mehega, kellel on vähemalt üks väga hirmuäratav vaenlane. Strike arvas end avalikku arvamust piisavalt hästi tundvat või vähemalt tundis ta seda osa avalikkusest, mis koosneb ebakindlatest, kahtlustavatest ja kurjadest indiviididest, kes ju moodustasid lõviosa eradetektiivi klientuurist – suure tõenäosusega peavad nad paremaks mitte pöörduda detektiivibüroo poole, millele adresseeritakse kehast eraldatud jalgu. Heal juhul leiab potentsiaalne klient, et tema ja Robin on niigi lookas oma isikliku murekoorma all; halval juhul aga kahtlustab, et nad on kas mõtlematu tegutsemisega või puhtast lollusest endale kaela tõmmanud jama, millest nad vaevalt enam välja rabelevad.
Ta kavatses juba arvuti sulgeda, kuid otsustas siiski ümber ja trükkis koguni veel suurema vastumeelsusega kui oma ema aktifotodele mõeldes sisse päringu: Brittany Brockbank.
Ta leidis mõned sellenimelised Facebookist ja Instagramist. Selfidelt naeratasid talle vastu naised, kes töötasid firmades, mille nime ta polnud varem kuulnud. Ta uuris nende nägusid. Peaaegu kõik olid kahekümnendates eluaastates, nii nagu ka tema peaks praegu olema. Mustanahalised võis kohe välja jätta, kuid Strike poleks osanud öelda, milline nendest teistest – brünett, blondiin või punapea, ilus või ilutu, laialt naeratav või tusane või ootamatult jäädvustatud – võiks olla see, keda ta otsib. Mitte ükski ei kandnud prille. Oli ta ehk liiga edev, et jääda pildile prillidega? Kas ta oli käinud laserlõikusel? Ta võis ka sotsiaalmeediat võõrastada. Tüdruk oli tahtnud oma nime muuta, nagu Strike’ile nüüd meenus. Või polnud lootust teda leida ühel väga lihtsal põhjusel: ta oli surnud.
Strike vaatas uuesti kella – aeg minna riideid vahetama.
See ei saa olla tema, mõtles ta ja lisas juurde: ära lase sel olla tema!
Sest kui see on tema, siis on see Cormoran Strike’i süü.
6
Is it any wonder that my mind’s on fire?13
Tol õhtul koju sõites oli Robin kõrgendatud valvelolekus: mõttes võrdles ta kõiki samas vagunis sõitvaid mehi oma mälupildiga tollest pikka kasvu, musta nahka riietatud tüübist, kes oli ulatanud talle võika postipaki. Kõhn noor asiaat odavas ülikonnas naeratas lootusrikkalt, kui Robin kolmandat korda ta pilgu tabas; pärast seda vaatas Robin pingsalt oma mobiili, sirvides, kui vaid levi seda lubas, BBC saiti ja mõistatades nagu Strike, millal jalg uudistesse jõuab.
Nelikümmend minutit pärast büroost lahkumist sisenes Robin oma kodu lähedasse Waitrose’i supermarketisse. Kodune külmkapp oli peaaegu tühi. Matthew’le ei meeldinud käia poes süüa ostmas ja Robin oli kindel, et Matthew arvates – mees oli seda nende eelviimase tüli ajal küll eitanud – pidigi seda tegema tema, kelle panus nende ühisesse eelarvesse moodustas vähem kui kolmandiku ning selle heastamiseks pidi ta tegema ära kõik need tänamatud toimetused, mida mees eelistas vältida.
Vallalised pintsaklipslased täitsid korvi või käru valmisroogadega. Tööl käivad naised kiirustasid mööda, haarates tee pealt kaasa makarontooteid, et perele kiire eine valmistada. Kurnatud noor ema, vankris kriiskav titt, tiirutas riiulite vahel ringi nagu uimane liblikas, suutmata keskenduda, korvis üksildane porgandipakk. Robin liikus aeglaselt riiulite vahel, meel imelikult ärev. Talle ei hakanud silma kedagi, kes oleks meenutanud mustas nahas mootorratturit, mitte kedagi, kes oleks võinud seal ringi luusides unistada sellest, kuidas ta raiub maha Robini jalad… cutting off my legs…14
„Kui tohiks paluda!” ütles turtsakas keskealine naine, kes küünitas kätt viinerite järele. Robin pomises vabanduse, astus kõrvale ja märkas hämmastusega, et hoiab käes kana reietükkide pakendit. Selle oma kärusse heitnud, tõttas ta supermarketi teise otsa ja seal, veini ja kange alkoholi pudelite vahel, leidis ta suhteliselt vaikse koha. Ta võttis välja mobiili ja helistas Strike’ile. Detektiiv vastas pärast teist helinat.
„Kas kõik on korras?”
„Jah, muidugi… ”
„Kus sa oled?”
„Waitrose’is.”
Lühikest kasvu kiilanev mees uuris šerrivalikut Robini selja taga, ta pilk püsis naise rindade kõrgusel. Kui Robin kõrvale astus, nihkus mees koos temaga edasi. Robin põrnitses teda tigedalt, mees punastas ja tegi minekut.
„Noh, Waitrose’is peaks turvaline olema.”
„Mh-mh,” ütles Robin, pilk kiilaspea eemalduval seljal. „Kuule, võib-olla see ei tähenda midagi, aga mulle tuli just praegu meelde, et meile saadeti viimastel kuudel mõned veidrad kirjad.”
„Hullukirjad?”
„Ära hakka jälle peale.”
Robin keeldus seda üldistavat nimetust aktsepteerimast. Pärast seda, kui Strike oli lahendanud juba teise laialdast tähelepanu äratanud mõrvamüsteeriumi, oli nende büroole läkitatud napakavõitu kirjade hulk järsult kasvanud. Kõige lihtsam oli saada sotti neist, kes nurusid raha, ilmselt arvates, et Strike on nüüd püstirikas. Edasi tulid need, kes mingil ainult neile mõistetaval põhjusel kaasinimeste peale viha kandsid ja soovisid, et Strike aitaks neil kätte maksta; siis veel mõned, kes paistsid kulutavat kogu ärkvel oldud aja oma jaburate teooriate tõestamisele; samuti tegelased, kelle vajadused ja soovid olid nii segased ja ebamääraselt väljendatud, et kirjast võis lugeda välja ainult vaimse puude diagnoosi; ja lõpuks veel mõned (vaat nemad on vist tõesti hullud, oli Robin naljatanud), nii mehed kui naised, kelle arvates Strike oli vastupandamatult kütkestav.
„Kas need kirjad olid adresseeritud sulle?” küsis Strike järsku tõsinedes.
„Ei, sulle.”
Robin kuulis, kuidas mees temaga rääkides oma korteris ringi liigub. Võib-olla kavatses ta õhtul Eliniga välja minna. Boss polnud sellest suhtest kunagi juttu teinud. Poleks Elin ühel päeval büroost läbi astunud, oleks tema olemasolu Robinile teadmata jäänud, vähemalt nii talle tundus – ehk koguni kuni hetkeni, mil Strike oleks lihtsalt ilmunud tööle, abielusõrmus sõrmes.
„Mis seal seisis?” nõudis Strike.
„Noh, ühe oli saatnud tüdruk, kes tahtis endal jala maha lõigata. Ta küsis sinult nõu.”
„Ütle uuesti!”
„Ta tahtis endal jala maha lõigata,” kordas Robin võimalikult selgelt ja naine, kes tema lähedal roosat veini valis, heitis talle hirmunud pilgu.
„Püha müristus!” pomises Strike. „Ja mina ei tohi neid hulludeks nimetada! Sa vist arvad, et ta sai selle tööga hakkama ja tahtis mulle oma saavutusest teada anda?”
„Ma arvan, et sedasorti kirjale tasuks tähelepanu pöörata,” vastas Robin häält madaldades. „Tõepoolest leidub inimesi, kes tahavad endal midagi küljest lõigata, see on üks teatud sündroom, mille nimi on… Igatahes neid ei nimetata lihtsalt hulludeks,” lisas ta Strike’i kommentaari ennetades, mis mehe naerma ajas. „Ja siis oli veel kiri mingilt tegelaselt, kes pani kirja alla vaid oma initsiaalid – pikk kiri, lõputu heietamine sinu jala teemal ja kuidas ta tahab selle kaotust sulle heastada.”
„Oleks ta tõesti tahtnud mu kaotust heastada, pidanuks ta saatma mulle meesterahva jala. Ma näeksin ikka päris narr välja, kui… ”
„Jäta,” katkestas Robin. „Ära pööra seda naljaks. Ma ei mõista, kuidas sa saad.”
„Mina ei mõista, kuidas sina seda ei saa,” lausus Strike, kuid ta hääl kõlas pehmelt.
Robin kuulis talle tuttavat kraapivat häält, millele järgnes kolksatus.
„Sa avasid hullusahtli!”
„Minu meelest sa ei tohiks nimetada seda hullusahtliks, Robin. See võib solvata meie mentaalsete probleemidega…
On see mõni ime, et mu peas on põleng?
… raiub maha mu jalad…