Kus on kurja kodu. Robert Galbraith
piisavalt kaua, et teada: inimene, kes kasutab valenime, elab tänaval, peatub ebaseaduslikult vallatud majades või üürib eluaset ega registreeri ennast valijaks, võib vabalt elanike registri hõredast võrgust läbi lipsata.
Veel mitu minutit mõttesse vajunult niisama istunud ja ebamäärase tundega, et see on sama hea kui bossi reetmine, trükkis Robin otsingulahtrisse Leda Strike ja lisas võimendunud süütundega: alasti.
Foto oli mustvalge. Noor Leda poseeris üle pea tõstetud kätega, pikad voogavad tumedad juuksed üle rindade. Isegi pisendatud pildil nägi Robin ilukirjas kaart häbemekarvade tumeda kolmnurga kohal. Pisut silmi kissitades, justkui võiks hägus pilk ta teguviisi lubamatust lahjendada, tegi Robin foto suuremaks. Ta ei soovinud teatud kohta suumida ja seda polnudki tarvis. Sõnad Mistress of … olid niigi loetavad.
Seina taga lülitus sisse vannitoa ventilaator. Robin sulges süüdlaslikult võpatades lehekülje, mida oli uurinud. Viimasel ajal oli Matthew’l tekkinud komme tema sülearvutit laenata ja paari nädala eest oli ta tabanud kallima lugemas Strike’ile saadetud meile. Sellele mõeldes avas Robin uuesti arvuti, kustutas oma otsinguseire maha, läks kodulehele ja hetke kaalunud, muutis ära salasõna, märkides uueks: Ära Karda Vikatimeest. See peaks talle ometi üle jõu käima.
Tõusnud voodist, et kakaotass köögi kraanikaussi tühjaks kallata, meenus Robinile Terence Malley ehk Kopp, keda puudutavaid üksikasju ta polnud viitsinud guugeldada. Muidugi oli politseil palju lihtsam kui temal või Strike’il tuntud Londoni gangster üles otsida.
Kuigi mis tähtsust sel on, arutles ta uniselt magamistuppa naastes. See pole Malley.
7
Muidugi, oleks tal olnud mõistus, millega ta sündis – see oli ta ema, va õela litsi lemmikütlus (Sul pole isegi mõistust, millega sa sündisid, sa väike loll tatt!) –, oleks tal olnud mõistus, millega ta sündis, poleks ta hakanud jälitama Sekretäri juba järgmisel päeval pärast jala üleandmist. Aga nii raske on kiusatusele vastu panna, kui sa ei tea, millal avaneb järgmine võimalus. Kihk teda uuesti jälitada oli öö jooksul kasvanud, ta tahtis näha, milline näeb Sekretär välja nüüd, pärast seda, kui ta oli avanud tema kingikarbi.
Homsest alates on tema vabadus oluliselt piiratud, sest siis tuleb See jälle koju ja See nõuab tähelepanu, kui ta platsis on. Selle rahulolu tagamine oli väga oluline, kas või juba põhjusel, et See oli leivateenija. Loll ja inetu ja tänulik talle tähelepanu pööramise eest, ei paistnud See õieti arugi saavat, et peab teda ülal.
Selle hommikul tööle saatnud, oli ta tõtanud majast välja, et oodata Sekretäri tema kodulähedases jaamas, mis osutus targaks otsuseks, sest tüdruk ei läinudki büroosse. Ta oli aimanud, et jalasaadetis võib Sekretäri rutiini segi paisata, ja tal oli õigus. Tal oli peaaegu alati õigus.
Ta teadis, kuidas inimesi jälitada. Päeva jooksul oli ta kord kandnud peas väljaveninud kootud mütsi, siis jälle käinud ringi palja peaga. Ta oli liikunud T-särgi väel, tõmmanud vahepeal jaki peale, siis keeranud jaki tagurpidi, kõndinud kord, päikeseprillid ees, kord taskus.
Sekretäri väärtus tema silmis – lisaks väärtusele, mida omas ükskõik milline naine eeldusel, et ta saab temaga segamatult omavahel olla – seisnes eelkõige selles, mida ta kavatses teha Strike’ile Sekretäri kaudu. Soov Strike’ile kätte maksta – lõplikult, elajalikult kätte maksta – oli ta sees ajaga kasvanud, kuni sellest oli saanud ta elu põhieesmärk. Ta oli alati selline olnud. Kui keegi oli ta välja vihastanud, sai see keegi märgi külge ja niipea kui võimalus avanes, olgu kas või aastate pärast, sai märgistatu oma karistuse kätte. Cormoran Strike oli teinud talle rohkem halba kui keegi teine üldse kunagi, ja nüüd tuli tal selle eest õiglast hinda maksta.
Ta oli mitmeks aastaks Strike’i silmist kaotanud, kuni avalikkuse orbiiti sattumine lurjuse paljastas – detektiiv oli kuulutatud suureks kangelaseks. Ometi oli hoopis tema seda endale tahtnud, selle järele janunenud. Tema jaoks oli ränk katsumus, umbes nagu jooks hapet, ahmida ülistavaid artikleid tollest värdjast, aga ta oli imenud endasse kõik, mis kätte sai, sest sa pead oma ohvrit tundma, kui tahad talle maksimaalselt kahju teha. Ja Cormoran Strike’ile tahtis ta põhjustada midagi enamat kui valu, mida oskab põhjustada üks inimene teisele – ta ju teadis, et tema pole mingi tavaline lihtsurelik –, tõepoolest, ta lootis tekitada valu, mida võib tekitada vaid üliinimene. See pidi olema midagi palju hullemat noahoobist ribidesse pimeduse varjus.
Oh ei, Strike’i karistamine saab olema aeglasem ja jahmatavam – hirmuäratav, piinav ja lõpuks hävitav.
Ja keegi ei saa kunagi teada, et seda tegi tema – miks peakski saama? Juba kolmel korral oli ta puhtalt pääsenud: kolm tapetud naist ja mitte kellelgi polnud õrna aimugi, kes on mõrvar. See teadmine lubas tal lugeda värsket Metrot vähimagi hirmuvärinata – kogu see hüsteeritsemine maharaiutud jala teemal tekitas temas vaid uhkust ja rahulolu – ning hingata naudiskledes sisse artiklitest õhkuvaid paanika- ja peataolekuaroome; avalikkus oli nagu loll lambakari, kes on haistnud hunti.
Nüüd ei vajanud ta enam muud, kui et Sekretär keeraks kas või korraks mõnele inimtühjale kõrvaltänavale… Aga Londoni tänavatel kees ja kihas elu terve see päev ja siin ta nüüd oli, ärritunud ja pinevil, tilbendamas Londoni Majanduskolledži ees, et Sekretäri mitte silmist lasta.
Sekretär ise jälitas samuti kedagi ja tal polnud raske ära arvata, keda. Sihtmärgil olid räiged plaatinablondid juuksepikendused ja pärastlõunal pidi Sekretär tema kannul tagasi Tottenham Courtile kõmpima.
Sekretär kadus pubisse, mis asus sületantsuklubi vastas, kuhu tema sihtmärk oli sisenenud. Ta kaalus, kas mitte talle sinna järgneda, aga tüdruk paistis täna eriti valvas olevat ja nii läks ta hoopis odavasse peegliklaasist akendega Jaapani restorani pubi vastas, istus aknaalusesse lauda ja jäi ootama Sekretäri väljumist.
Ma teen selle ära, lubas ta endale päikeseprillide tagant vilgast tänavat põrnitsedes. Ma saan ta kätte. Ta klammerdus kindlust andva mõtte külge, sest õhtul pidi ta minema tagasi Selle juurde, oma pooliku elu, oma valeelu juurde, mis võimaldab õigel Temal saladuse katte all liikuda ja hingata.
Määrdunud, tolmuses Londoni aknas peegeldus talle vastu ta alasti nägu – maha oli libisenud tsiviliseeritud mask, mida ta kandis selleks, et võluda ära naisi, kes langesid tema sarmi ja nugade ohvriks. Peidust oli välja tulnud olend, kes elas ta sisemuses, see olend, kelle ainus eesmärk oli kehtestada oma loomulik ülemvõim.
8
I seem to see a rose,
I reach out, then it goes.16
Nagu Strike oli oodanud sellest hetkest peale, kui uudis maharaiutud jalast meediale teatavaks sai, võttis teisipäeva varahommikul temaga ühendust vana tuttav Dominic Culpepper News of the Worldi juurest, tige nagu herilane. Ajakirjanik keeldus uskumast, et Strike’il võiks olla arvestatav põhjus teha pärast tema büroosse saabunud postipaki avamist midagi muud, kui viivitamatult Culpepperile oma leiust teatada ja siis tegi Strike asja veel hullemaks, kui keeldus talle lubamast, et hoiab Culpepperit kursis kõigi oma edusammudega mõistatuse lahendamisel, kuigi detektiivile oleks selle kursis hoidmise eest heldelt tasutud. Varem oli Culpepper aidanud Strike’il kliente leida, aga kõne lõpuks oli selge, et nüüdsest on sellega lõpp. Culpepper oli sügavalt nördinud.
Strike ja Robin vahetasid esimesed sõnad alles õhtupoolikul.
Strike, seljakott seljas, helistas Robinile Heathrow ekspressrongist, mis oli rahvast puupüsti täis.
„Kus sa oled?” küsis ta.
„Pubis Spearmint Rhino vastas,” teatas Robin. „Pubi nimi on Court. Kus sina oled?”
„Tagasiteel lennujaamast. Hull Issi läks lennuki peale, jumalale tänu.”
Hull Issi oli rikas rahvusvahelise haardega pankur, keda Strike jälitas tema
Hea tunda nälga.
Ma roosi olen näinud, kuid juba on ta läinud.