Lihvi ja põgene. Carla Neggers
lähen umbes nädalaks ajaks Vermonti ärateenitud puhkusele ning siis tulen ma tagasi ja veedan järgmised paar kuud tööd tehes ja plaadistades. Mul pole kuni kevadeni ühtegi kontserti. Ma võtsin neid sellel aastal vähemaks. Shuji, sa tead seda kõike, nii et kuhu sa sihid?”
„Ära mine Vermonti,” lausus mees.
„Mida?”
„Sa kuulsid mind. Ära mine.”
„Shuji, mul on puhkust vaja. Kurat, ma olen puhkuse ära teeninud!”
„Sa pead töötama.”
„Ma töötan kogu aeg. Ma olen neli kuud teel olnud…”
„Pianistiks olemise tõeline töö on harjutamisruumis, mitte kontserdilaval. Juliana, sa oled viimase paari aasta jooksul tapvas tempos tegutsenud. Ma tean seda. Ja sa tead, et ma toetan mõtet võtta aastas ette vähem kui sada kontserti. Kuid ma pole Vermonti minemise poolt, vähemalt mitte kohe praegu. Sul on vaja uuesti harjutusruumi põnevust tunda ja nii ruttu kui võimalik.”
„Jumala pärast, Shuji, ma olen ainult ühe nädala ära!”
Shuji tõmbas oma sigaretist sügava mahvi, hoidis hetkeks suitsu kopsudes ja hingas siis välja. Juliana köhis ja jõi veidi oma piimakohvi, kuid mees ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Nagu tavaliselt, oli ta täielikult oma mõtetesse süüvinud. Abielus olles peaksime me vastu kaks nädalat, mõtles Juliana.
„Pianist ei oota puhkust, kus pole klaverit,” sõnas mees.
Neetud, mõtles Juliana, kuid hoidis end vaos. Talle kuulus pisike vana maja Edela-Vermontis, Cape Codis, Batten Killi jõe ääres. Talvel meeldis talle selle mantelkorstnaga kaminas tuld teha. Ta istus siis tule ääres, vana tekk sülle laotatud, ja luges raamatuid. Ning ei mõelnud muusika peale. Oli tõsi, et Vermontis pole klaverit. Tal polnud isegi muusikakeskust. Tal oli vaikus.
„Shuji,” ütles naine ettevaatlikult, taltsutades oma kannatamatust. „Mina pole sina. Mul on seda puhkust tarvis ning ma lähen sinna.”
„See oleks viga.”
„Miks see Vermonti minek äkki viga on? Ma ju ei tee seda esimest korda.”
„Juliana, ma olin Kopenhaagenis.”
„Pagan.”
„Jah.”
Kopenhaageni kontsert ei olnud just üks mälestusväärsemaid. Tegelikult oli see suisa unustusväärne. Kuid Shuji ei tunnistanud selliseid vabandusi nagu halb õhtu, ning Juliana oli piisavalt tark, et mitte ettekäändeid otsima hakata. „See oli kehv esinemine,” tõdes ta, „kuid Vermonti minemata jätmine ei muuda seda… Ja miks, pagana pärast, sa mu kontsertidele hiilid? Kas sul pole midagi paremat teha?”
„Ma olin ka Pariisis.”
„Noh, sellisel juhul sa tead, et Kopenhaagen oli erandlik.” Pariisis pälvis ta seisva publiku ning kiiduhuilged – ning ta oli need õigustatult ära teeninud.
Kuid Shuji raputas sigaretti tuhatoosi kustutades tõsiselt pead. „Mind ei huvita see, mis pinnal toimub, mind huvitab see, mis pinna all toimub.” Ta rääkis alati nõnda; see ajas Juliana hulluks. „Ma kuulsin midagi nii Kopenhaagenis kui Pariisis – „halval” õhtul ja „heal” õhtul, kui sa neid nii tahad nimetada. Ma arvan, et see oli ebamugavus, ennustamatus. Loomulikult ei märganud seda keegi teine, kuid kui sa lased sel endast välja murda, siis märkavad varsti ka teised. Ole selles suhtes valvel. Valitse seda. Uuri välja, mis see on, Juliana, ning kasuta seda oma eelisena ära. Ja ainus koht, kus sa seda teha saad, on harjutusruum.”
Mees oli kuulnud tema töösse sisse hiilivat J. J. Pepperit, kuid Juliana ei tahtnud seda Eric Shuji Shizumiga arutada. „Olgu. Ma tegelen sellega pärast Vermontit.”
„Juliana, sa hiilid asjast kõrvale.”
„Ei hiili.”
Mehe mustad silmad uurisid ta nägu. „Kas sa kardad läbi põleda?”
„Ei.”
„Kui mina kolmekümnene olin, siis mina kartsin. Sina seda ei mäleta. Sa olid alles laps ega mõistnud selliseid asju. Kuid hoolimata kõigist kiiduavaldustest, lindistustest ja tellimustest, juurdlesin ma selle üle, kas ma ka veel kolmekümne viiesena pildil olen. On loendamatult noori pianiste, kes on kõigest leegikesed – paar aastat suurepärased, kuid siis – põmm – läinud. Mõnikord on see nende valik, mõnikord mitte.”
„Ma ei tee „põmm”, ma lähen Vermonti.”
„Jumal teab, et publik on heitlik ja otsib alati uut staari. Ning meie konkurentsil põhinev süsteem heidab pianistid uskumatult noores eas avalikkuse silma alla. Virtuoosiks olemise koorem on tohutu. Sa oled nii paljaks kistud, nii haavatav. Kolmekümneselt on kogu uudsus kulunud. Sa oled suure hulga raha teeninud ning pead otsustama, kas soovid selle asjaga pikemas plaanis tegelda või mitte.”
„Ma pole kunagi kaalunud võimalust mitte pianist olla.”
„Kas pole?”
Mees naeratas talle mõistatuslikult, teades, et Juliana valetab. Loomulikult oli naine selle peale mõelnud. Viimasel ajal veel sagedamini kui tavaliselt. Kuid Juliana ei suutnud Shujiga kõneleda neist hommikuist, mil ta voodis lamades mõtiskles selle üle, milline oleks tema elu siis, kui ta poleks kunagi klaverimänguga alustanud… kui ta enam kunagi klaverit ei mängiks. Mida ta siis teeks? Mida ta üldse teha oskaks? Naine ei suutnud talle rääkida oma kuhjuvast kurnatusest, mis turnee kestes üha süvenes; oma uitmõtetest Mozarti sonaadi keskele džässimprovisatsiooni pista; oma väsitavatest vaidlustest mänedžeriga, kes soovis, et ta jääks sajakontserdilise graafiku juurde, aga samal ajal ka repertuaari laiendaks ja rohkem lindistaks. Juliana ei suutnud Shujile rääkida sellest tüdimusest, mida arvustused, pidev reisimine, peened õhtusöögid ja kohatud mehed temas tekitasid. Ta ei suutnud talle rääkida, kui monotoonne see kogu aeg on. Ei suutnud sõnastada hirmu, et see monotoonsus järgneb talle ka harjutusruumi, kus seda enne polnud. J. J. oli sellele monotoonsusele vastukaaluks olnud, kuid J. J. ei saa ju igavesti eksisteerida… ning Shuji ei tohi temast üldse teada saada.
Mehel oli õigus. Juliana hiilib asjast kõrvale. Kuid üheksateistkümne aasta jooksul ei olnud ta Eric Shuji Shizumile kordagi öelnud, et tollel on õigus. Nad vaidlesid ja kaklesid ning arutasid, kuid naine ei andnud talle kunagi järele, ei lubanud mehe legendistaatusel end kunagi hirmutada. Kui see kord juhtuks, kaotaks ta oma kunstniku- ja arvatavasti ka isikliku iseseisvuse.
„Ma ei muretse selle pärast, kas ma olen veel kolmekümne viiesena pildil, ega hiili teemast kõrvale.” Juliana lükkas oma piimakohvi kõrvale ning ajas end sirgu, tundes end väsinuna ja hirmul ja nii raevununa, et ta isegi ei näinud selgelt. Miks, põrgu päralt, ei võiks Shuji teda lihtsalt rahule jätta! Miks ta peab alati susima ja tagant suruma! „Ma loodan kuradi moodi, et sa oled õnnelik, Shuji. Sa rikkusid Vermonti minu jaoks ära.”
„Hästi,” lausus mees.
„Värdjas. Mine põrgusse.”
Naine sammus väärikalt minema, jättes mehele arve ning tema kenale näole enesega rahuloleva ilme.
Hendrik de Geer helistas oma Broadwayl asuvast nigelast hotellitoast Ameerika Ühendriikide senaatorile Samuel Ryderile. Hollandlasele oli antud senaatori Georgtowni maja number ning teda ei üllatanud, et Ryder esimese kutsungi peale toru võttis. Kell oli täpselt üheksa, mil Hendrik oli helistada lubanudki.
„Oled sa oma kõhklustele vastused leidnud?” päris Ryder.
Hollandlane kuulis noore senaatori üleolevas hääletoonis pinget, kuid ta ei tundnud sellest mingit rõõmu. „Kohtume laupäeva õhtul Lincolni keskuses.” Tema inglise keel oli suurepärane – vaid kerge aktsendiga. Flaami keelt rääkis ta ainult siis, kui muud võimalust ei olnud. See oli tema mineviku keel. „Pärast kontserti. On sul auto?”
„Loomulikult.”
„Kohtume seal.”
„Olgu pealegi. Kuid vaata ette, et see Steini naine sind ei näeks.”
Hendrik