Lihvi ja põgene. Carla Neggers
luider keha vastu boksi kõrget puidust seina pea ära kadumas. „Kurat, Sam, on sul ka huumorisoon, ah? Mina ei hoia Blochi tagasi… kurat, keegi ei hoia seda idikat tagasi. Kui ma seda prooviksin, oleksin ma surnud mees.”
„Taevas, millesse ma end seganud olen?”
Ryder polnud tahtnud, et Otis teda kuuleks, kuid kõhn sõjaveteran noogutas tõsiselt. „Sa tead küll, Sam, kas pole? Lase ma aitan sind, eks? Usu mind, ma tunnen Blochi. Semu, ma ei lase sul kukkuda.”
Jeerum, mõtles Ryder, olen ma tõesti nii lootuse kaotanud, et mul on Otise kaitset tarvis? „Tänan, Otis, kuid ma saan Blochiga hakkama. Kõik laheneb.”
„Seda räägid sa alati.”
„Laheneb küll. Usu mind.”
„Ma pean Blochile midagi rääkima.”
„Muidugi. Ma mõistan. Ütle talle, et Hendrik de Geer ja mina kohtume homme õhtul Lincolni keskuses, et arutada plaani, kuidas Blochile nende talle vajaminevate relvade äraostmiseks piisavalt raha saada ning ta püsilaagrisse saada – ja ta mu elust lõplikult kaoks. See tuleb kasuks nii talle kui mulle. Praegune asjade korraldus on meie mõlema jaoks liiga ohtlik.”
Otis noogutas Ryderi taldriku poole ja Ryder raputas pead, lükates selle teisele poole lauda. „Ma pole teab mis ajast korralikku taldrikutäit praemune saanud. Sa peaksid nägema seda sitta, millega seersant meid toidab. Graanulitega, isver. Niisiis, millisest plaanist on jutt?”
„Ma parem ei räägiks.”
„Kuule, sa pead.”
„Kuule…”
„Kui sa tahad ka Blochi Lincolni keskuses näha, siis võid tõesti kohe suu kinni panna.”
„See on viimane asi, mida ma tahan!”
Otis kaevus Ryderi külmadesse munadesse. „Siis räägi minuga, Sam.”
„Ma ajan ühte teemanti taga.” Ryder mõõtis oma sõnu hoolikalt ja üritas mitte välja teha kõhusopis närivast valust. Ta kartis nii väga. Armas taevas, kuidas ta kartis. Kuid kõik laheneb. „See on maailma kõige suurem, kõige mõistatuslikum teemant.”
„Ah?”
„Ja kui ma selle kätte saan… Kui ma saan… Siis kavatsen ma selle seersant Phillip Blochile üle anda.”
Kolmas peatükk
Noor puhta valge põllega naine naeratas Catharina pagaripoes üle leti väikesele tumedapäisele daamile. „Kas ma saan teid aidata?”
„Jah,” lausus Rachel Stein, teadvustades endale vaid ähmaselt, et selles paigas tundus ta hääbunud hollandi aktsent täiesti kohasena. „Ma tulin, et kohtuda Catharina Peperkampiga… tähendab Falliga.” Oli võimatu mõelda, et Catharina on abielus… Et tal on laps. „Catharina Falliga.”
„Ja kellest ma talle teatan?”
„Öelge talle, et Rachel on siin.”
Ta uskus, et sellest piisab.
Ettekandja läks tagasi kööki ning Rachel võttis letil asuvast proovikorvist murdunud võiküpsise tükikese. Kui ta noor oli, peeti teda kaua aastaid lapseks, kuid nüüd, kus tema laubale ning tõsise suu ja väikese sirge nina ümber olid söövitatud sügavad vaod, pidasid kõik teda vanaks naiseks, kuigi ta oli kõigest kuuskümmend viis. Tütarlapsest, kes nägi liiga noor välja, oli ta muutunud naiseks, kes nägi välja liiga vana. Taksojuht oli pakkunud, et aitab ta taksost välja! Naine oli loomulikult keeldunud, kuid meest tänanud, et too järgmisel korral ei jätaks kellelegi seda tõsiselt vajavale oma abi pakkumata. Rachel arvas, et iluoperatsioon oleks ilmselt abiks, kuid olgugi, et ta suudaks seda endale vabalt lubada, keeldus ta isegi selle protseduuri kohta rohkem teada saamast. Tema meelest oli inimestel tema näost ja kortsudest vaja näha, mida elu temaga teinud oli. Ta vähemalt uskus nii. Kuid ta hoolitses enda eest hästi – tema küüned olid alati maniküüritud, juuksed täiuslikult soengusse seatud… ning ta kandis kalleid, moekaid rõivaid. Selles mõttes oli elu tema vastu heatahtlik olnud.
Kolmekümne sekundi pärast kiirustas köögist välja Catharina Fall, pühkides käsi oma põlle sisse, näol paanikasse sattunu ebakindel ilme. Rachel soovis, et võiks rahustavalt naeratada, kuid ei suutnud. Naeratus oleks praegu vale. Ometi ei üllatanud see impulss teda; kõik olid alati tahtnud Catharinat kaitsta.
„Mu sõber,” lausus Rachel vaikselt ja tundeid endale hoides, „sa näed võrratu välja.”
„Rachel.” Catharina tõstis rusika suu juurde ning surus nuuksatuse maha. „Ma ei suuda uskuda, et see oled tõesti sina.”
Ta viskab mu välja, mõtles Rachel. Ta ei suuda minu nägemist taluda. Ma olen mälestus. Vari. Ning tema minu jaoks ka.
Selle asemel kiirustas Catharina leti tagant välja ning heitis käed ümber Racheli, ise nuttes: „Taevas küll, Rachel, oh, Rachel,” ning Rachel avastas, et tema enda silmad täituvad samuti pisaratega ja käed embavad tugevat, head sõpra. Ta oli Catharinast puudust tundnud. Ta oli temast, seda ise mõistmata, puudust tundnud.
Oli möödunud enam kui nelikümmend aastat.
Catharina nuuksus avalikult ning inimesed nende ümber teesklesid, et ei märka seda. „Ma ei suuda uskuda… Ma ei arvanud, et ma sind veel kunagi näen.” Ta astus tahapoole ning pühkis ilma häbita pisaraid. Tema nina külge jäi pisut jahu ja ta üritas naeratada. „Oh, Rachel.”
Racheli kurk oli nii klompis, et see tegi haiget. Nuuksatus leevendaks seda pinget, kuid ta pilgutas oma pisarad ära ja keeldus nutmast. Ta oli enesekontrolli alal meister. Rachel polnud oodanud, et Catharinal talle säärane mõju on. „Mu armas sõber,” sõnas ta Catharina kätt pigistades ja seda seejärel lahti lastes. Ma pean tugev olema. „Nii hea on sind näha. Ma kuulsin su poest ja arvasin, et nüüd, kus ma New Yorgis olen, pean ma siit läbi astuma ja sind nägema.”
Catharina lõpetas nutmise ja raputas pead. „Sa tead, et see pole tõsi.”
Rachel lihtsalt pidi selle peale naeratama ning pinge ta kurgus leevenes pisut. „Ah, ma pole sind kunagi lollitada osanud. See on meie vahel alati nii olnud, kas pole? Sa tead alati, kui ma valetan. Isegi pärast kõiki neid aastaid. Aga kuule, teeskleme natuke aega.”
„Rachel…”
Tema sügavrohelistes silmades oli hirm. Rachel soovis, et ta poleks seda näinud. „Palun, Catharina.”
„Olgu pealegi.” Catharina noogutas, kuid hirm ei kadunud. „Joome teed.”
„Suurepärane.”
Catharina osutas kaugeimas nurgas asuva väikese laua poole. „Mine istu sinna. Ma toon kandiku.”
Rachel võttis kiiresti sõbra käest. „Ära karda, Catharina.”
„Kõik on korras. Mine nüüd, istu lauda. Ma toon tee.”
„Kuidas soovid. Ma ootan sind.”
Washington Gazette’i suur, avar uudisteruum kajas askeldavate reporterite, arvutite, kirjutusmasinate ja telefonide häältesuminast. Alice Feldon oli kaks tundi oma laua juures olnud ega olnud veel jõudnud maha istuda. Ta ei pahandanud selle üle. See tähendas, et asjad liiguvad. See, mis teda pahandas – mis teda põrgulikult närvi ajas – oli fakt, et ta ei leidnud Matthew Starki üles. Jälle. Naine ignoreeris Starkiga rääkida soovivat kondist, haletsusväärse väljanägemisega meest ning vaatas uudisteruumis ringi. Alice pidi silmi kissitama, kuna ta prillid olid liiga silmatorkava nina juurel olemise asemel hoopis ta pealael. Ta oli suur, pontsakate rasvavoltide ja tugeva kondiga naine, kellel puudusid illusioonid enda või selle sinikraede tabloidi kohta, mille heaks ta töötas. Eelmisel ööl oli ta unetushoos arstikapist tütre riiulilt leitud lakiga oma küüned lavendlikarva värvinud.
„Kus see neetud Stark on?” nõudis ta kellegi poole konkreetselt pöördumata.
Kolm lauda edasi vaatas üks noor ajakirjanik närviliselt oma arvutiekraanilt üles. See oli nii Posti sobiv tüüp, kui naine