Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline. Atul Gawande
lõpuga. Järsku leidub paremaid käsitlusviise ja tõlgendusi, mis on otse meie silme all ning mis on tarvis üksnes ära tunda?
1
Sõltumatu mina
Üles kasvades ei puutunud ma kordagi kokku ei tõsise haigusega ega ka vana eaga kaasnevate raskustega. Mu vanemad, mõlemad arstid, olid terved ja tugevad. Nad olid immigrandid Indiast, kes kasvatasid minu ja mu õe üles Ohio osariigis väikeses ülikoolilinnas nimega Athens. Mu vanavanemad olid niisiis kaugel. Ainus eakas inimene, kellega kohtusin regulaarselt, oli samal tänaval elav naine, kes andis mulle põhikooli ajal klaveritunde. Hiljem ta jäi haigeks ja pidi ära kolima, aga mul ei tulnud kordagi pähe mõelda sellele, kuhu ta läks ja mis temaga juhtus. Sellega, kuidas on olla tänapäeva maailmas eakas inimene, ei puutunud ma üldse kokku.
Ülikooli ajal hakkasin käima samas ühiselamus elava tüdruku Kathleeniga. Aastal 1985 sõitsin talle jõulude ajal Virginiasse Alexandriasse külla ning kohtusin seal tema vanaema Alice Hobsoniga. Alice oli tollal 77-aastane ning rabas mind oma tarmukuse ja originaalse mõtlemisega. Ta ei püüdnud kunagi oma vanust varjata. Tema värvimata valged juuksed olid Bette Davise stiilis sirgelt ühele poole kammitud. Tema käed olid vanusega kaasnevatest laikudest kirjud ja nahk kortsuline. Ta kandis lihtsaid, korralikult triigitud pluuse ja kleite, kasutas pisut huulepulka ning käis palju kõrgema kontsaga kingadega kui teised mõistlikuks pidasid.
Sain aastate jooksul teada – ma nimelt abiellusin hiljem Kathleeniga –, et Alice kasvas üles Pennsylvania väikelinnakeses, mis on tuntud oma lille- ja seenefarmide poolest. Tema isa oli lillefarmer, kellel oli hektarite kaupa kasvuhooneid, kus ta kasvatas nelke, saialilli ja daaliaid. Alice ja tema õed-vennad olid nende suguvõsas esimesed, kes ülikooli läksid. Delaware’i ülikoolis tutvus Alice tsiviilehituse tudengi Richmond Hobsoniga. Suure depressiooni tõttu said nad endale pulmi lubada alles kuus aastat pärast ülikooli lõpetamist. Kooselu algaastatel kolisid Alice ja Rich mehe töö tõttu sageli. Neil sündis kaks last – minu tulevane äi Jim ja seejärel Chuck. Rich leidis töökoha inseneride armeekorpuses ning temast sai suurte tammide ja sildade ekspert. Kümmekond aasta hiljem edutati ta korpuse peainseneriks ning ta asus tööle peakorterisse, mis asus Washingtoni lähedal. Seal töötas ta oma elupäevade lõpuni. Nad rajasid Alice’iga kodu Arlingtoni, ostsid auto, tegid pikki autoreise ja panid raha ka kõrvale. Neil õnnestus vahetada maja suurema vastu ja saata oma nutikad lapsed ülikooli laenusid võtmata.
Ühel ärireisil Seattle’isse tabas Richi ootamatu südameatakk.
Richil oli küll olnud mitu angiini ning ta võttis puhutiste rinnavaluhoogude leevendamiseks nitroglütseriinitablette, kuid aasta oli 1965 ja tol ajal ei osanud arstid südamehaigusega suurt midagi teha. Ta suri haiglas enne, kui Alice kohale jõudis. Ta oli kõigest 60-aastane. Alice oli 56-aastane.
Tänu inseneride armeekorpuse pensionile ei pidanud Alice oma Arlingtoni-kodust loobuma. Selleks ajaks, kui ma temaga kohtusin, oli ta elanud oma majas Greencastle’i tänaval juba 20 aastat päris üksi. Minu äi ja ämm, Jim ja Nan, elasid läheduses, aga Alice elas täiesti iseseisvalt. Ta niitis ise muru ja teadis, kuidas torusid parandada. Ta käis koos oma sõbra Pollyga spordisaalis. Talle meeldis õmmelda ja tikkida ning ta valmistas kõigile lähisugulastele riideid, salle ja filigraanseid puna-rohelisekirjusid jõulusokke – ikka selliseid korralikke, kuhu olid tikitud nööbist ninaga jõuluvana ja saaja nimi. Ta pani kokku sõpradegrupi, kes tellis endale aastase pääsme Kennedy näitekunstikeskuse etendustele. Ta sõitis suure Chevrolet Impalaga (millel oli V8 mootor), pannes istumise alla padja, et paremini välja vaadata. Ta mängis tuttavatele jooksupoissi, käis sugulastel külas, sõidutas sõpru ja toimetas sooja sööki koju kätte neile, kes olid temast väetimad.
Aja möödudes tekkis tahes-tahtmata mõte, kui kaua ta veel niimoodi jaksab. Ta oli pisike naine, napilt meeter viiskümmend, ning kuigi ta sai pahaseks, kui keegi sellest juttu tegi, oli see tõsi, et ta jäi iga aastaga pisut lühemaks ja nõrgemaks. Kui ma tema lapselapsega abiellusin, siis Alice säras ja rääkis mulle, kui õnnelik ta meie abielu üle on, kuid artriit ei lubanud tal minuga tantsupõrandale minna. Ent ikka elas ta edasi oma kodus ja sai ise hakkama.
Kui mu isa Alice’iga kohtus, oli ta üllatunud, et naine elab omaette. Mu isa oli uroloog, seega nägi ta palju eakaid patsiente. Ta oli alati murelik, kui sai teada, et patsient elab üksinda. Ta oli seisukohal, et kui neil ka veel ei ole erivajadusi, siis kindlasti need peatselt tekivad. Indiast tulnuna tundus talle, et pere kohus on võtta eakad enda juurde elama, pakkuda neile seltsi ja nende eest hoolitseda. Aastaks 1963, kui mu isa New Yorki residentuuri tuli, oli ta praktiliselt kõik Ameerika kultuurile omased asjad omaks võtnud. Ta loobus taimetoitlusest ja avastas enda jaoks kohtingud. Tal tekkis sõbratar, pediaatria resident, kes oli pärit teist keelt kõnelevast India piirkonnast. Kui ta abiellus enda väljavalitud tüdrukuga ega lasknudki minu vanaisal abielu sobitada, oli perekonnas suur skandaal. Temast sai suur tennisesõber ja kohaliku Rotary klubi president ning ta armastas rääkida roppe nalju. Üks uhkemaid päevi tema elus oli 4. juuli 1976 – riigi 200. aastapäev –, mil talle anti Athensi maakonna aastalaada pealaval sadade juubeldavate inimeste ees Ameerika kodakondsus. Tseremoonia toimus pärast sigade oksjonit ja enne romurallit. Ent üks asi, millega ta kunagi ei harjunud, oli see, kuidas me kohtlesime oma vanasid ja väeteid, jättes nad üksinda hüljatuna anonüümsetesse asutustesse, kus nad veetsid oma viimased teadvusel hetked õdede ja arstide seltsis, kes vaevalt teadsid nende nimesid. See oli kardinaalselt erinev sellest, mida ta oli kogenud maailmas, kus oli üles kasvanud.
MINU ISAISA VEETIS oma vanaduspõlve traditsiooniliselt – lääne vaatevinklist idülliliselt. Sitaram Gawande oli põlluharija Uti külas, mis jäi Mumbaist umbes 500 kilomeetrit sisemaa poole. Tema esivanemad olid seal juba sajandeid põldu harinud. Külastasin teda koos oma vanemate ja õega umbes samal ajal, kui ma Alice’iga kohtusin. Ta oli sel ajal üle 100 aasta vana. Ta oli kõige vanem inimene, keda olin tundnud. Ta kõndis kepiga, küürus nagu lamandunud viljakõrs. Tal oli nii kõva kuulmine, et inimesed pidid talle läbi kummitoru kõrva karjuma. Ta oli nõrk ja vajas aeg-ajalt abi, et toolilt püsti tõusta. Ent ta oli väärikas mees, kes kandis tihedalt mässitud valget turbanit, triigitud pruuni tikanditega kampsunit ja vanamoelisi paksude klaasidega Malcolm Xi stiilis prille. Pere ja lähisugulased olid pidevalt tema ümber ja aitasid teda. Teda austati – mitte vanusest hoolimata, vaid just vanuse tõttu. Temaga peeti nõu kõigis olulistes küsimustes – abielud, maavaidlused, äriotsused – ja ta oli peres suure au sees. Sööma hakates serveeriti talle esimesena. Kui noored tema majja astusid, kummardasid nad tema ees ja puudutasid aupaklikkuse märgiks tema jalgu.
Ameerikas oleks ta peaaegu kindlasti vanadekodusse saadetud. Tervishoiutöötajatel on inimese toimetulekutaseme määramiseks ametlik klassifikatsioon. Kui inimene ei suuda kõrvalise abita WCs käia, süüa, riietuda, pesta, välimuse eest hoolitseda, voodist üles tõusta, toolilt püsti tõusta ja kõndida – need on kaheksa „igapäevaelu põhitegevust” –, siis pole ta üldse võimeline sõltumatult elama. Kui inimene ei suuda ise poes käia, koristada, pesu pesta, ravimite võtmist jälgida, telefoniga helistada, reisida ja oma rahaasjade eest hoolt kanda – need on kaheksa „teistest sõltumatu igapäevaelu põhitegevust” –, siis pole omaette elamine enam ohutu.
Minu vanaisa sai hakkama ainult mõnede sõltumatuks eluks vajalike põhitegevustega ja ainult paari keerukama tegevusega. Ent Indias ei kaasnenud sellega mingeid tõsiseid tagajärgi. Tema seisukord ei sundinud perekonda kriisikoosolekut kokku kutsuma ega põhjustanud mingeid pingsaid arutelusid teemal, mida temaga peale hakata. Oli selge, et suguvõsa võimaldab vanaisal elada sellist elu, nagu ta ise soovib. Üks minu onudest elas koos oma perega vanaisa juures ning kuna läheduses elas terve hulk lapsi, lapselapsi ja nõbusid, ei tulnud abikätest kunagi puudust.
Selline elukorraldus võimaldas vanaisal säilitada eluviisi, mida kaasaja ühiskonnas saavad endale lubada väga vähesed eakad. Nii näiteks võimaldas perekond tal oma farmi edasi pidada. Ta oli selle farmi üles ehitanud eimillestki – isegi veel vähemast kui eimillestki, sest tema isa oli ühel aastal, kui viljasaak ikaldus, kaotanud võlausaldajale kogu oma varanduse peale panti antud kahe aakri ja kahe kidura härja. Seejärel vaarisa suri, jättes võlad Sitaramile, oma vanimale pojale. Kõigest 18-aastane ja äsja abiellunud Sitaram