Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline. Atul Gawande

      Meditsiini ja rahvatervise progress on olnud uskumatu õnnistus – inimesed elavad kauem, tervemalt ja tootlikumalt kui eales varem. Ent ometi, neid uudse trajektooriga teid mööda rännates peame allamäge kulgevaid elulõike kuidagi piinlikuks. Vajame abi, sageli päris pika aja vältel, ning peame seda nõrkuseks, mitte täiesti normaalseks ja etteaimatavaks asjade käiguks. Meile meeldib rääkida 97-aastastest maratonijooksjatest, kuid me peame neid lugusid mitte imelisteks bioloogilisteks loteriivõitudeks, vaid arvame, et iga inimene võib sellisele saatusele loota. Kui meie keha meid seejärel alt veab ja kõik ei lähegi nii nagu fantaasiates, tekib meil tunne, nagu peaksime millegi eest vabandust paluma. Arstidest ei ole abi, sest arstid peavad patsienti, kelle tervis läheb allamäge, ebahuvitavaks, välja arvatud juhul, kui tal on mõni konkreetne probleem, mida saab parandada. Teatud mõttes on tänapäeva meditsiini edusammud toonud endaga kaasa kaks revolutsiooni: ühest küljest on meie elutrajektoor bioloogilises tähenduses muutunud ning teisest küljest on meie ettekujutus elutrajektoorist kultuurilises mõttes muutunud.

      Vananemise lugu on meie kehaosade lugu. Võtame näiteks hambad. Valge hambaemail on inimkeha kõige kõvem aine. Ent vanemas eas see ikkagi kulub ning nähtavale tulevad alumised pehmemad ja tumedamad kihid. Hamba säsiosa ja juuri varustavad veresooned hakkavad atrofeeruma, süljevool väheneb ning igemed kipuvad muutuma põletikuliseks ja tõmbuma hammastest eemale, paljastades nende alumise osa ning muutes need ebastabiilseks ja visuaalselt pikemaks – eriti puudutab see alumisi hambaid. Eksperdid väidavad, et suudavad ühtainsat hammast uurides inimese vanuse viie aasta täpsusega kindlaks määrata – juhul kui inimesel on veel mõni hammas, mida uurida.

      Hammaste hoolikas hooldamine aitab neid kauem alles hoida, ent vananemine teeb ikkagi oma töö. Näiteks artriit, värinad ja väikesed insuldid raskendavad hammaste harjamist ja hambavahede niidiga puhastamist ning kuna närvid muutuvad vanas eas tundetumaks, ei pruugi inimene hambaauke ja igemeprobleeme märgata enne, kui on juba hilja. Inimene kaotab eluea jooksul keskmiselt umbes 40 % lõualihaste massist ja umbes 20 % alalõualuu massist, mistõttu need muutuvad urbseks ja nõrgaks. Mälumisvõime väheneb ja inimesed peavad minema üle pehmematele toitudele, mis sisaldavad tavaliselt rohkem fermenteeritavaid süsivesikuid ja põhjustavad suurema tõenäosusega hambaauke. Kuuekümnendaks eluaastaks on USAs ja teistes industrialiseeritud riikides elavad inimesed kaotanud keskmiselt kolmandiku oma hammastest. Peaaegu 40 % üle 85-aastastest on kaotanud kõik oma hambad.

      Kuigi meie luud ja hambad pehmenevad, muutub meie ülejäänud keha kõvemaks. Veresoontesse, liigestesse, lihastesse ja südameklappidesse ning isegi kopsudesse ladestub olulistes kogustes kaltsiumi, mistõttu need muutuvad jäigemaks. Mikroskoobis on näha, et veresoontes ja pehmetes kudedes leidub samal kujul kaltsiumi mis luudes. Eakale patsiendile operatsiooni tehes on sageli tunda, kuidas aort ja teised suured veresooned sõrmede all krudisevad. Uuringud on näidanud, et luutiheduse vähenemine võib ennustada aterosklerootilistesse haigustesse suremise tõenäosust isegi paremini kui kolesteroolitase. Vanemaks jäädes kaltsium otsekui immitseb meie luustikust välja ja ladestub kudedesse.

      Selleks, et sama verekogus saaks läbi kitsamaks ja jäigemaks muutunud veresoonte voolata, peab süda rakendama suuremat rõhku. Selle tulemusena tekib enam kui pooltel meist 65. eluaastaks hüpertensioon. Kuna süda peab pumbates pidevalt veresoonte tekitatavat rõhku ületama, siis südame seinad paksenevad ega kannata enam nii suurt pingutust kui varem. Seepärast hakkab südame maksimumvõimsus pärast 30. eluaastat pidevalt vähenema. Ajapikku ei suuda inimesed enam joosta nii kaugele või kiiresti kui varem ega ronida trepist üles, ilma et nad hingeldama hakkaksid.