Moirad ja fuuriad. Lauren Groff
enne kui hommikul riidesse saad. Sahtlites nööbivaru ja tühjad patareid. Kartuleid keedeti kuueks söögikorraks jutti. Ehkki tal oli täisstipendium Smithi tütarlastekolledžisse, ei suutnud ta rongist maha tulla. Kõrvalistmelt oli talle ajakirjas avanenud Florida: kuldsetest viljadest lookas puud, päike, luksus. Palavus. Kalasabadega undiinlikud naised rohelaigulisel taustal. See oli ettemääratus. Ta sõitis liini lõppu, rahade lõppu, pöidlaküüdiga Weeki Wachee veeparki. Kui ta astus seal kabinetti, piidles pargi direktor tema punakuldseid pihani juukseid, tema kumerusi, mis olid nagu Ameerika mäed, ning pomises: Jah.
Merineitsinduse paradoks: mida laisem näib merineitsi, seda rängemalt ta rügab. Antoinette naeratas raugelt ning sädeles. Teda müksasid manaatid; tema juukseid näksisid päikeseahvenad. Ent kahekümne kolme kraadine vesi oli jahe, hoovus tugev, õhk kopsudes täpselt mõõdetud, et reguleerida kerkimist või vajumist. Merineitsid ujusid-laskusid teatrisse läbi pika mustendava tunneli; vahetevahel takerdusid juuksed ja naelutasid su skalpipidi paigale. Publikut ta ei näinud, kuid tajus klaasi taga nende silmade raskust. Ta küttis nähtamatud pealtvaatajad üles, pani nad uskuma. Aga vahetevahel, kui ta ajas suu kõrvuni, mõtles ta sireenidele, keda teadis tema: mitte teeseldud läägele Väikesele Merineitsile, vaid tollele, kes loobus keelest ja laulust ja sabast ja kodust surematuse nimel. Kes laulaks karidele mehi tulvil laevu ning jälgiks julmal pilgul sügavikus lõtvujaid.
Muidugi külastas ta bangaloid, kui teda kutsuti. Ta kohtas telenäitlejaid ja koomikuid ja pesapallureid ja korra koguni kuulsat nõksakate puusadega lauljat – aastail, mil too oli kujundatud rohkem filmitäheks. Talle jagati lubadusi, pidamata ainsatki. Talle ei saadetud järele eralennukeid. Teda ei tutvustatud režissööridele. Ei seatud sisse villasse Beverly Hillsis. Täitus kolmekümnes eluaasta. Kolmekümne teine. Kolmekümne viies. Küünlaid surnuks puhudes taipas ta, et Hollywoodist on hilja unistada. Teda ei oodanud miski peale aeglase balleti külmas vees.
Siis aga jalutas veealusesse teatrisaali Sallie. Seitseteist ja päikesest parkunud. Oli minema jooksnud, tahtis elu! Midagi enamat vaikivast vennast, kes veetis kaheksateist tundi päevas oma villimistehases ja käis kodus magamas. Merineitsite direktor naeris tüdruku välja. Plika oli nii kõhn, et kõlbas pigem angerjaks kui näkiks. Käed rinnal risti, istus Sallie direktori põrandale. Selleks et teda püsti saada, pakkus direktor tüdrukule hot dog’i letti. Ning tüdruk kõndis pimendatud amfiteatrisse ja seisatas pahviks lööduna helkiva akvaariumi ees, kus esines parajasti Antoinette, üll punane bikiinitopp ja saba. Üleni valgusvihkudes.
Sallie tuline tähelepanu koondus naisele aknal nagu ahenev pupill – see lubadus kinnistus, jäi jäädavalt pidama.
Ta muutis enese asendamatuks. Õmbles poseerimiseks tsekiinidega sabasid, õppis respiraatorit kasutades kraapima vetikaid akvaariumiklaasi päikesepoolselt küljelt. Aasta pärast, kui Antoinette konutas ühel päeval suruõhukambris, rullides säärtelt sabasorgu, nihkus Sallie ligi. Ulatas Disney uue Orlando-pargi voldiku. „Sina oledki Tuhkatriinu,” sosistas Sallie.
Seesugust mõistmist polnud Antoinette elus kogenud. „Olen jah,” ütles ta.
Ja Tuhkatriinu ta oli. Talle sobitati ümber võruseelikuga satiinkleit ning pähe teemante imiteeriv tiaara. Korter asus tal apelsinisalus, uueks korterikaaslaseks Sallie. Kui Gawain tassis trepist üles perekondliku kiiktooli, päevitas Antoinette palkonil mustade bikiinide ja punase huulepulgavõõba väel.
Mees täitis ukseava: kuus jalga kaheksa tolli, nii karvane, et habe ei eristunud soengust, nii üksildane, et naisterahvad haistsid seda tema kiiluvees, kui ta mööda läks. Teda oli arvatud tobukeseks, ja ometi, kui ta vanemad hukkusid autoavariis, jättes ta kahekümneaastaselt kahekesi seitsmeaastase õega, oli tema ainus, kes taipas perekondliku maa väärtust. Nende sääste kasutas ta sissemaksena, et ehitada tehas perekonna puhta külma allikavee villimiseks. Floridalaste sünniõigust omanikele müütada oli moraali mõttes ehk piiripealne asi, aga ühtlasi ameerikalik rahategemise viis. Jõukust korjas ta sukasäärde ega kulutanud. Kui tema naisenälg kippus liig ägedaks, oli ta ehitanud härrastemaja, palistuseks jämedad valged korintose sambad. Ta oli kuulnud, et naised armastavat suuri sambaid. Ta ootas. Naisi ei tulnud.
Siis helistas tema õde ja käskis toimetada uude korterisse perekondlikku kribukrabu, ja siin ta nüüd oli, unustas hingamise, kui nägi Antoinette’i, kurvikat ja kahvatut. Mõistmatuse, mida ilmutas vaatepildi vastu temake, võis andeks anda. Vaene Gawain, juuksed pulstis, tööriided räpased. Naeratav Antoinette heitis uuesti pikali, et lasta end kummardada päikesel.
Sallie vahtis sõbrannat ja venda; tajus, kuidas tükid klõpsatasid paika. Ütles: „Gawain, see on Antoinette. Antoinette, see on mu vend. Tal on pangas paar miljonit.” Antoinette tõusis, heljus üle toa, lükkas päikeseprillid laubale. Gawain oli küllalt lähedal, et näha pupilli neelamas iirist, millele järgnes tema peegeldus mustal taustal.
Pulmad toimusid ülepeakaela. Antoinette’i merineitsid istusid kirikutrepil, sabad helkimas, ja loopisid pruutpaari poole kamaluga kalatoitu. Jänkid talusid kuumust mõrult. Sallie oli voolinud tordile venna martsipankujukese, kelle õlal lesiskles Antoinette – adaadžo, merineitsietenduste uhke kulminatsioon. Nädalaga oli majja tellitud mööbel, värvatud koduabilised, buldooserid koukisid basseini jaoks mulda välja. Kindlustanud mugavused, ei olnud Antoinette’il raha kulutamiseks rohkem kujutlusvõimet; kõige muu puhul piisas ju kataloogikvaliteedist.
Mugavustesse suhtus Antoinette kui oma pärisosasse, aga ta polnud arvestanud armumisega. Teda üllatas Gawaini hellus ja selgus. Ta võttis mehe käsile. Kui ta ajas maha karvatuustid, avastas ta tundliku näo, lahke suujoone. Rätsepaülikondades ja naise ostetud sarvraamidega prillides oli abikaasa väärikas, ehkki mitte võluv. Mees-muundatu läkitas talle üle toa naeratuse. Sel hetkel lahvatas veiklemine temas leegiks.
Kümme kuud hiljem tulid orkaan ja lapsuke.
Täiskasvanute trio meelest oli Lotto enesestmõistetavalt eriline. Kuldne.
Gawain kallas pojasse kogu armastuse, mida oli nii kaua alla neelanud. Laps kui lihakssaanud lootuse tombuke. Poega hällitades tundis eluaeg tohmaniks hüütud Gawain süles geniaalsuse raskust.
Sallie panus oli ohjata majapidamist. Ta palkas lapsehoidjaid ja vallandas selle eest, et nad polnud tema. Kui lapsuke hakkas sööma päristoitu, mälus Sallie pudiks banaane ja avokaadosid, poetas maimukesele suhu nagu linnupojale.
Ja niipea kui Antoinette oli pälvinud suhestuva naeratuse, pööras temagi energia Lotto suunas. Ta mängitas Beethovenit, kõlarid põhja keeratud, hõikudes raamatuist loetud muusikatermineid. Tudeeris kaugõppes varajast Ameerika mööblikunsti, Kreeka mütoloogiat, lingvistikat, ning luges oma koolitööd täispikkuses ette. See titetoolis püreeplekiline laps püüab ehk kinni vaid kaheteistkümnendiku mu ideedest, mõtles ta, kuid kes teab, mis lapseajusse tegelikult salvestub. Juhul kui sirgumas oli suurmees, milles Antoinette ei kahelnud, kavatses ta poja suurusele viivitamatult aluse panna.
Antoinette’i tasu oli Lotto aukartustäratava mälu avaldumine kahe aasta vanuses. [Tumedavõitu and; muudab asjad tulevikus lihtsamaks, aga poisi laisemaks.] Ühel hommikul tuli pojuke allkorruse söögituppa, ronis toolile ja lõugas lasteluuletuse, mille Sallie oli õhtul ette lugenud. Gawain aplodeeris hämmastusega ja Sallie pühkis kardinasse silmi. „Braavo,” ütles Antoinette kõigutamatult ja kergitas tassi, et kohvi juurde valataks, varjates kätevärina. Sallie luges õhtuti pikemaid luuletusi; needki olid poisil hommikul sõna-sõnalt peas. Menu kasvatas enesekindlust: poiss tajus, et vallutab nähtamatut treppi. Käisid paadimehed istanduses riigipühi veetmas, hiilis Lotto õue ja puges pimedas külaliste peolaua alla. Nagu koopast nägi ta sealt jalgu, mis pungusid meeste mokassiinidest, nägi naiste püksikute niiskeid pastelseid merikarpe. Mürisevate kiiduhõisete saatel kargas ta lagedale, karjudes Kiplingi poeemi „Kui …” Naudingu, milleks oli nende võõraste aplaus, torkas katki Antoinette’i kitsi naeratus, ema tasane „Mine magama, Lancelot” tema ülistamise asemel. Ema oli märganud, et kui ta poissi ülistab, ei pinguta too enam. Puritaanid taipavad ka tasu edasilükkamise väärtust.
Lotto sirgus Kesk-Florida troopilistes aurudes, metsikute pikakoivaliste lindude ja otse puust nopitavate viljade seas. Kõndima õppimisest peale veetis ta hommikud Antoinette’iga ning pärastlõunad uidates