Moirad ja fuuriad. Lauren Groff
tütred olid muhkus metslased, ema aga teadis, kuhu säherdune sõprus viiks – ei, aitäh. Majateenijad ümmardasid teda hääletult: viskas ta põrandale rätiku, tõstis keegi selle üles; tahtis ta öösel kell kaks süüa, toodi toit nagu nõiaväel. Kõik püüdsid olla meele järele, ja Lotto, kel polnud muid eeskujusid, püüdis seda samuti. Ta harjas Antoinette’i juukseid; lubas Salliel tassida end süles isegi siis, kui oli tädiga varsti ühte kasvu; istus terve pärastlõuna vaikselt Gawaini kõrval kabinetis, trööstiks isa leplik headus, millest ajuti loitis läbi naljasoon justkui päikesepurse, pannes inimesed silmi pilgutama. Selleks et tema isa õnnestada, piisas tühipaljast Lotto olemasolu meenutusest.
Ühel ööl, kui ta oli neljane, võttis Antoinette ta voodist. Köögis puistas ema tassi kakaopulbri, kuid unustas lisada piima või vett. Ta kastis pulbrisse kahvli, sõi limpsimisi. Nad istusid pimedas. Kaugõpingud oli Antoinette juba aastaks unarusse jätnud, eelistades üht telejutlustajat, sellise välimusega, nagu oleks mõni laps nikerdanud vahtplastist büsti ja vesivärvidega üle maalinud. Jutlustaja naisel oli püsiripsmetušš, juuksed sätitud keerukaks katedraaliks, mida Antoinette jäljendas. Antoinette palus posti teel jumalasõna kuulutavaid kassette ja kuulas basseini ääres kassetimängijast tohutute kõrvaklappidega. Kirjutas hiljem üüratuid tšekke; need põletas Sallie valamus. „Kullake,” sosistas Antoinette Lottole tol ööl. „Me oleme siin, et päästa su hing. Tead sa, mis juhtub su isa ja tädi taoliste uskmatutega, kui tuleb viimne kohtupäev?” Ema ei jäänud vastust ootama. Oo, ta oli proovinud näidata Gawainile ja Salliele valgust. Ihkas jagada nendega paradiisi, kuid nemad ainult naeratasid areldi ja taganesid. Ta on sunnitud pojaga pilveistmelt vaatama ja kurvastama, mismoodi teised kaks pereliiget põlevad sügavuses kogu igaviku. Aga Lotto päästab ta ilmtingimata. Ema läitis tiku, asus väreleval summutatud häälel lugema Ilmutuseraamatut. Tiku kustumisel süütas ema järgmise ja jätkas lugemist. Lotto jälgis tuld õgimas peenikesi puupirde. Sedamööda, kuidas leek ligines ema sõrmedele, tundsid kuumust ka tema sõrmed, otsekui põletataks tedagi. [Pimedus, pasunad, mereelukad, lohed ja inglid, ratsanikud ja hulksilmsed koletised täidavad ta unesid aastakümneid.] Ta jälgis liikumas ema kauneid huuli, ema silmi, mis olid silmakoobastesse eksinud. Hommikul ärkas ta veendumusega, et teda jälgitakse kõikjal kohtumõistmiseks. Päevad nagu kirikus. Halbu mõtteid mõeldes tegi ta süütut nägu. Esines isegi üksi olles.
Veerenuks tema aastad sel kombel, oleks Lotto olnud terane, kuid tavaline. Veel üks privilegeeritud nooruk oma tüüpiliste noorukimuredega.
Ent saabus päev, kui Gawain katkestas argiselt kell pool neli töö ning jalutas piklikku rohelist muruplatsi pidi majani. Abikaasa magas basseini sügavama otsa juures, suu lahti ja peopesad tervitamas päikest. Selleks et naine põletust ei saaks, kattis mees ta keha hellalt linaga, suudles tukslevat pulssi naise randmel. Köögis võttis Sallie parajasti küpsiseid ahjust. Gawain läks ümber maja, noppis nispero, muigutas mõru vilja suus ja istus veepumbale rooshibiskide kõrvale, vahtides roobasteerada, kuni sealt tuli viimaks ta poeg, jalgratta sadulas kui sääsk, kärbes, palvetajaritsikas. Seitsmenda klassi lõputunnistus käes. Suvi laius Lotto ees nagu aeglase vooluga jõgi. Kooli tõttu nägemata telesarjade korduste orgia: „Hazzardi kihutajad”, „Õnnepäevad”. Kesköine konnajaht järvedest. Poisi rõõm täitis teeraja valgusega. Juba isaksolemise tõik liigutas Gawaini, aga poeg oma ehtsuses oli ime, ilus ja lõbus ja sihvakas, etem nendest, kes olid ta teinud.
Äkki tõmbus maailm poisi ümber kokku. Hämmastav. Gawainil oli mulje, justkui oleks kõiksusse imbunud seesugune söövitav selgus, et pilk küündis aatomiteni välja.
Märgates vanal veepumbal näiliselt tukastavat isa, hüppas Lotto sadulast. Veider. Gawain ei maganud iial päevaajal. Poiss tardus paigale. Vastu magnooliatüve toksis rähn. Üle isa varvaste vilksas anoolis. Lotto laskis jalgratta kukkuda, jooksis, surus käed Gawaini põskedele ja korrutas isa nime nii valjusti, et kui ta tõstis silmad, nägi ta jooksmas ka ema, kes muidu kunagi ei jooksnud: kiljuv-valge välgatusena, nagu pikeerib lind.
Maailm avaldas oma olemuse. Pimedus ähvardas sügavusest.
Kord oli Lotto juhtunud jälgima, kuidas avanes karstikurk ja neelas perekonna vana õuekemmergu. Kõiksus oligi karstikurk.
Kiirustades mööda liivaradu hikkoripuude vahel, tundis ta ühtaegu õudu selle ees, et maapind murdub ta jalge all ja ta pudeneb pimedusse, ning selle ees, et maa ei murdugi. Vanad naudingud minetasid värvi. Kuueteistkümnejalane alligaator, kelle söötmiseks oli ta jääkapist varastanud terveid külmutatud kanu, oli nüüd tühipaljas sisalik. Villimistehas pelk suur masin.
Linnake jälgis lese öökimist asaleapeenras ja võluvat poega patsutamas ema turjale. Needsamad kõrged põsesarnad, punakuldne juus. Ilu lisab leinale peenust, lennutab südamesse vääramatu noole. Hamlin nuttis lese ja poisi, mitte hiiglase Gawaini pärast, kuigi too oli kohalik mitmendat põlve.
Ent see polnud vaid lein, mis ajas Antoinette’i oksendama. Ta oli uuesti rase, talle määrati voodirežiim. Vaadeldes kuude kaupa, kuidas käisid nooblite autodega kosilased, mustad ülikonnad seljas ja portfellid näpus, arutles linnake, kelle ta küll valib. Kes ei tahaks abielluda rikka ja nägusa lesknaisega?
Lotto oli uppumas. Katsus vedada koolis seanahka, kuid õpetajad, harjunud pidama teda priimuseks, ei tulnud mänguga kaasa. Katsus istuda ja kuulata ema seltsis ususaateid, hoida ema tursunud käsi, kuid Jumal oli tema jaoks hapuks läinud. Temas säilisid ainult jädemed: lood ise, moraalne paindumatus, puhtusemaania.
Antoinette, voodis tüüne nagu merilehm, suudles ta peopesa ja lubas tal minna. Ema emotsioonid olid redus. Antoinette jälgis kõiksust mõõtmatust kaugusest. Paisus, ümardus üha. Lõhenes viimaks otsekui vägev puuvili. Seemnena kukkus välja lapsuke Rachel.
Öösiti, kui Rachel ärkas, ruttas Lotto ette, seadis enese toolil sisse, kiigutas õde ja toitis seguga. Just see aitaski tal üle elada esimese aasta – näljane õde, keda oli võimalik toita.
Tema palgele oli tekkinud põletikuline akne, naha sees kuum ja tukslev; ta ei olnud enam ilus poiss. Aga see polnud tähtis. Tüdrukud trügisid ummisjalu teda suudlema, kas haletsusest või kuna ta oli rikas. Keskendumine tüdrukute mudapehmetele suudele, milles oli kuumal keelel viinamarjanäts, suutis hajutada kaela sadanud jubedustunnet. Amelemispeod kooli puhketubades, õhtuti parkides. Ta pedaalis koju läbi Florida pimeduse, väntas rattaga mis jaksas, otsekui põgeneks kurbuse küüsist, ent kurbus, alati kärmem, jõudis talle vaevata taas kannule.
Aasta ja üks päev pärast Gawaini surma astus Lotto, neliteist, varahommikul söögituppa. Kavatses võtta kehakinnituseks käputäie kõvakskeedetud mune kaasa rattasõidule linnakesse, kus ootas Trixie Dean, vanemad nädalalõpuks ära sõitnud. Taskus oli tal lubrikandipudel. Seda et libesti on oluline, pajatasid poisid koolis.
Pimedusest ütles tema ema hääl: „Kullake. Mul on uudiseid.” Võpatusega süütas ta tule ja nägi ema taamal laua otsas, seljas must kostüüm, juuksed kuhjatud pealaele leegitseva kroonina.
Vaene emmeke, mõtles ta. Nii liimist lahti. Nii paks. Racheli sünni järel tarvitas Antoinette tänini valuvaigisteid, arvates, et need on saladus. Aga need polnud.
Mõni tund hiljem seisis silmi pilgutav Lotto rannal. Portfellidega mehed ei olnudki kosilased, vaid advokaadid. Tema elu oli läinud. Teenijad õhku haihtunud. Kes teeb siis töö? Härrastemaja, tema lapsepõlv, villimistehas, bassein, esivanemate põliskodu Hamlin – läinud. Tema isa vaim – läinud. Vahetatud röögatu rahasumma vastu. Crescent Beach oli kena kant, kuid nende uus maja, tilluke ja roosa, toetus luidete kohal vaiadele nagu postamendile tõstetud betoonist Lego-kast. Jalamil lokkas kääbuspalmitihnik, palav-soolases tuules plagistasid nokka pelikanid. Sellises rannas sai autoga sõita. Ehkki pikapveokeid varjasid luitevallid, kostis thrash-metal’i raiumine majja.
„See ongi või?” küsis ta. „Emmeke, sa jaksanuks osta miilide viisi randa. Miks me kolime viletsasse väikesesse karpi? Miks just siia?”
„Hind oli odav. Sundmüük. Raha ei kuulu mulle, kullake,” ütles ema. „Vaid sulle ja su õele. On teie jaoks fondis hoiul.” Märtrinaeratus.
Kuid mis hoolis ta rahast? Ta vihkas raha. [Kogu tulevase elu väldib ta rahale