.
poiss ja jooksis piki vahekäiku kahe poolega uksest välja. Häbilugu, mõtles Denton. Sunnitud põgenemine öösse, kui dramaatiline. Ta hakkab sellest paigast puudust tundma. Hakkab kahetsema, et ei saa näha Lanceloti sirgumist. Ta tõusis ja kummardas. „Ole õnnistatud,” ütles ta avarasse inimtühja teatrisaali ning kadus kostüümilattu pakkima.
Samuel Harris, kes oli sõudmistrenniks vara ärganud, vahtis parajasti aknast õue, kui nägi vaest Kanakabistajat jooksmas pisarsilmil üle ühikaesise pimeda platsi. Alates ilmumisest kooli keset sügissemestrit vaevles too poiss niisuguses maailmavalus, et lausa eritas kurbust. Kanakabistaja paadivanemana nühkis Samuel päevast päeva praktiliselt ta süles, ning hoolimata tõsiasjast, et teine nooruk oli üksjagu paaria, oli Samuel tema pärast ärevil: kuus jalga kolm tolli pikk, aga kõigest sada viiskümmend naela, külmavõetud moega, põsed kui äratümitatud rümbad. Kavatsus endale viga teha näis olevat selge. Kuuldes Lottot trepist üles tormamas, avas Samuel ukse ja vedas ta väevõimuga oma tuppa, söötis talle kaeraküpsiseid, mida ema kodust saatis, ning sai seeläbi teada kogu loo. Oh jumaluke, Moosipontšik! Lotto ütles, et kui politsei oli läinud, istus ta rahunemiseks mitu tundi teatrisaalis. Ta paistis tahtvat midagi lisada, kaalutles, loobus. Samuel oli imestunud. Mõtles, kuidas käituks senaatoriseisuses isa, ja manas näole range mehe maski. Sirutas käe ja patsutas Lotto õlga, kuni poiss rahuneski maha. Oli tunne, nagu ületanuks nad kahekesi silla sekund enne selle kokkuvarisemist.
Kuu aega jälgis Samuel Lotto tujutuid teekondi kooli territooriumil. Ja kui nad lasti kooliorjusest priiks, viis Samuel poisi kaasa Maine’i osariigis asuvasse suvemajja. Tutvunud senaatorist isa ja Samueli segaverelise ema, Atlanta mustanahaliste kõrgseltskonna staardebütandiga, olid Lotto elamusteks purjetamine, piknikud merekaldal, Lilly Pulitzeri ja Brooks Brothersi kampsuneid kandev sõpradering, šampanja, aknalaual jahtuvad pirukad ja labradori retriiverid. Samueli ema ostis talle näoseepi ja õiged riided, käskis süüa ning käia sirge seljaga. Ta kohanes tõesti, sirgus iseendaks. Tal oli edu ühe Samueli neljakümneaastase sugulase juures, kes piiras teda paadikuuris: pruun ihu, leidis Lotto oma heameeleks, maitseb samuti kui roosakas. Minnes kooli kümnendasse klassi, oli Lotto kuldseks päevitunud, nõnda et vistrikuarmidest põskedel oli hõlpus mööda vaadata. Ta oli blondim ja ladusam. Naeratas, heitis nalja, õppis mitmekülgsust nii laval kui elus. See, et ta ei ropendanud kunagi, näitas tema vankumatust. Jõulu eel muutus Samueli sõber populaarsemaks juba ka Samuelist, kel olid tuulispasa enesekindlus ja toredad pruunid särasilmad, kuid pahandada oli hilja. Tulevikus, vaadates sõpra nende paljude sõpruseaastate vältel, imetles Samuel iga kord oma kätetööd, kuna just tema oli võitnud Lotto jälle elule.
Siis, kümnendas klassis, vahetult enne tänupüha, tuli Lotto ühel päeval matemaatikat õppimast, kui avastas koridoris toaukse kõrval konutava haisva vahakarva Chollie. „Gwennie,” ägas Chollie ja kiskus kooku. Lotto tiris ta tuppa. Ta jutustas puterdades: Gwennie oli teinud üledoosi. See oli uskumatu, et Gwennie oli surnud, nii ohtlik ja elust pakatav. Aga see oli tõsi. Õe leidis Chollie. Kes oli ära jooksnud. Kel polnud kedagi peale Lotto. Beežist linoleumpõrandast sai ookean, mis uhtus Lotto sääremarju. Ta istus maha. Kui kärmelt teisenesid asjalood. Minut-kaks tagasi oli ta nooruk, mõtles oma Nintendo-konsoolist, kirus asümptoote ja siinuseid. Nüüd lasus temas täiskasvanu raskus. Hiljem, kui poisid rahunesid ja läksid linnakesse pitsat sööma, ütles Lotto Cholliele, mida oli tahtnud öelda Gwenniele tulekahjuõhtust saadik: „Mina hoolitsen su eest.” Ta tundis end vaprana. Ülejäänud semestri lubas Lotto Cholliel magada oma voodis, leppis ise põrandaga. [Edaspidi, terve Lotto kesk- ja ülikooliaja, võtab Chollie talt vastu rõõmsasti kingitud raha, seab sammud maailma ja naaseb nagu raudnael. Loengutes osaleb võimalust mööda vabakuulajana; jääb diplomita, ent õpib enam kui küll. Kui inimesed ei anna Lottot välja, siis seetõttu, et armastavad teda, mitte seetõttu, et hooliksid kübetki Cholliest, keda Lotto ainsana suudab kannatada.]
Lotto oli õppinud maailma suvalisust. Inimesi võidi miinusmärgistada eksliku nobeda lahutustehtega. Kui surm ähvardab iga hetk, ollakse kohustatud elama!
Sestap käivitus tema naistekütiperiood. Reisid suurde linna, ööklubides läbihigistatud polosärgid, kokaiinitriibud sajandi keskpaigast pärit modernsetel diivanilauakestel, vanemad parajasti reisil. Ära põe, mees, kõik on kombes, majapidajal on savi. Kolmekas kahe tüdrukuga võõras vannitoas. „Äkki tuled tänavu suveks koju?” küsis Antoinette. „Ah või nüüd olen ma oodatud,” ütles Lotto ja keeldus sapiselt. Koolidirektori tütar kahvpalliväljakul. Maasikad kaelal. Taas Maine, neljakümne ühe aastane sugulane halva mainega motellis, naabriplika võrkkiiges, turistiplika, kes ujus öösel purjepaadi pardale. Samueli kade silmapööritus. Lotto priske taskurahaga ostetud Volvo mahtuniversaal. Septembriks kolm tolli juures: kuus jalga kuus tolli. „Othello” nimiroll; Desdemona linnakesest, seitseteist, ja nagu Lotto tuvastas, raseeritud sealt kohast paljaks kui puberteedieelik. Kevad; Maine’i-suvi; sügisel kaheksapaadi medal sõudevõistluselt Charlesi jõel. Tänupüha Samueli kodus New Yorgis. Jõuluks viis Sallie tema ja Racheli Montreali. „Kas emmekest polegi?” küsis ta, püüdes solvumist peita. Sallie punastas. „Ta häbeneb oma välimust,” ütles tädi leebelt. „On nüüd paks, mu maisileivake. Ei lahku kunagi majast.” Eelkonkursiga pääs Vassarisse, ainukesse kõrgkooli, kuhu ta liigagi enesekindlana kandideeris ja kus peod olevat marud, pidude peod: tema valikukriteerium. Tähistamine invaliidide tualetis Samueli viieteistaastase õega, kes oli nädalavahetuseks külla sõitnud. Vaata, et sa Samuelile ei räägi. Teda jõllitati nördinult. Ega ma idioot ole! Üllatus! Ka Samuel läheb Vassarisse, oli sisse saanud igale poole, aga oleks pigem surnud kui jätnud lõbutsemata Lotto seltsis. Lõpuaktusel, kõhna Sallie käekõrval, klammerdus nelja-aastane Rachel kohe venna külge. Emmekest polnud. Korvates kurvastust, kujutles Lotto ema endise merineitsina – rasvunud naisterahva, ta ema allaneelaja asemel. Maine’i-minek: Samueli neljakümne kolme aastane sugulane paraku Šveitsis. Samueli oranžides bikiinides õe kannul tolknes, jumal tänatud, moppi meenutavate juustega poiss-sõber. Kogu selle suve oli tüdrukuid vaid üks, mürgihambuline baleriin: mis trikke oskas too jalgadega! Kroketimatšid. Ilutulestik. Õllevaat rannas. Purjeregatt.
Siis saabus suve viimane nädal. Uusimat labradorikutsikat laua ümbert lahti sidudes heldisid Samueli vanemad. „Meie poisid,” ütles Samueli ema merivähirestoranis. „Nad hakkavad suureks sirguma.” Poisid – kes arvasid, et ongi, ennäe, nelja aastaga juba suureks sirgunud! – hoidsid näoilmet heatahtlikult vaos.
Erapoistekooli umbselt territooriumilt ülikooli imedemaale. Segaühika duširuumis seebised rinnad. Söögisaalis limpsasid tüdrukukeeled masinajäätist. Kaks kuud hiljem oli Lotto hüüdnimeks Kõblajääger. Krokodillikunn. Mitte et tal oleksid puudunud standardid, ta nägi lihtsalt igas naises midagi rabavat. Luuvilja kujuga kõrvalestad. Oimusid palistavad pehmed kuldsed udemed. Detailid särasid üle vähehõrgutava terviku. Lotto unistas elust antipreestrina, kes pühendab elu seksile. Ta sureks muldvana saatürina, matuserongkäigus kepslemas majatäis siredaid nümfe. Võib-olla ongi tema ülim anne see, mida ta rakendab sängis? [Puhas miraaž! Kuna kõrget kasvu meestel venivad käed-jalad miilide kaupa, kurnab vere pumpamine alakehasse südant. Tema sarm veenis teisi, et ta on etem, kui tegelikult oli.]
Selline tüdrukute paraad tundus toakaaslastele üle mõistuse. Kirpudest puretud ja niburõngastega naisuuringute tudeng; kivipesuteksadest kummuvate rasvavoltidega kohalik; neuroteaduse tudeng, tutt trimmitud, prillid kanged, meelisasend „tagurpidi karjapiiga”. Toakaaslased jälgisid seda pendeldamist ühikaboksi ühistoast, ja kui Lotto haihtus tüdrukuga oma tuppa, krabasid alustatud taksonoomiaraamatu.
Australianopithecus: sorakil juustega austraallanna, tulevikus kuulus džässviiuldaja.
Virago stridentica: androgüünne punkarineiu, kelle Lotto oli korjanud üles linnakõrtsist.
Sirena ungulatica: oivik, sametise näoga kolmesajanaelase keha otsas.
Tüdrukud ei teadnud. Toakaaslaste õelus oli mõtlematu. Aga kui nad näitasid raamatut kahe kuu pärast Lottole, sattus ta raevu. Ta lõugas, nimetas neid naistevihkajaiks. Nad kehitasid õlgu. Ringiaelejad naised pälvivadki põlastust. Samas kui Lotto käitus normaalse mehena. Ega nemad reegleid leiutanud.
Meesterahvaid ei toonud Lotto endaga koju. Tema mehi ei märgitud raamatusse.