Hattie Hoffmani viimane vaatus. Mindy Mejia
korjasid kokku kõik, mis polnud kinni naelutatud, ja kammisid läbi küünipõrandat katva veekihi iga ruutsentimeetri. Nad said saagiks tühja veinipudeli, petrooleumilambi, viis tühja sigaretipakki, mõned tikud ja kolm kasutatud kondoomi.
Jälgisin, kuidas nad ukse ja akna kinni pitseerisid.
Jake tuli minu juurde. „Mõrvarelva polnud.”
„Ei olnud.” Ootasime, millal meeskond töö lõpetab ja end lahkuma asutab. Nad olid leidnud mõned juuksekarvad ja kavatsesid ka uurida, kas kondoomidel on DNA-d säilinud. Kõik ülejäänu pidid nad alles hoidma, kuni me täpsustame, mida meil vaja on, või teatame juurdluse lõpetamisest.
Kui nende mikrobussid silmist kadusid, jäi kõrvu vaid üle põldude tuhiseva tuule mühin ja aeg-ajalt järve poolt kostev varblase säutsatus. Niiviisi oli kergem mõelda.
„Ta oli ukse juurest vaadates kõige kaugemas nurgas.”
„Järelikult ta kas taganes kellegi eest sinna nurka või leidis keegi ta sealt.” Jake’i mõtted liikusid täpselt sama loogika järgi kui minu omad. Seepärast ma ta asešerifiks valisingi.
„Kätel pole haavu ega muid jälgi, nii et võitlust eriti polnud.” Läksin küüni ukse juurde ja vaatasin välja, nagu hakkaksin lahkuma. Põllud ja rohumaad laiusid madalate seljandikena igas suunas kuni silmapiirini ja tühjad väljad sulatasid viimast, mis oli lumest alles jäänud. Küünist vaadates ei paistnud ainsatki maja. „Mees tapab tüdruku ja läheb välja. Nuga ta maha ei jäta. Ta peab siit minema pääsema ning relva ja oma riided kuhugi ära sokutama.”
Jake osutas jalgrajale, mis viis tiiruga ümber järve, supelranna ja paadisilla juurde. „Parim oletus, mis meil praegu on. Mees parkis oma auto sinna ja läks sama teed mööda tagasi.”
„Kas seda või siis läks jalgsi siit kiirteele või läks Ericksoni majast mööda Seitsmendale maanteele. Mõlemani on umbes poolteist kilomeetrit.”
„Miks ta oleks pidanud auto nii kaugele jätma? Ei tundu loogiline.”
„Ei olegi loogiline. Enamik mõrtsukaid on rumalad. Ja nad ei plaani tavaliselt tapmist ette ega mõtle seetõttu ka sellistele pisiasjadele nagu parim põgenemismarsruut.”
Jake ühmas midagi, andes mõista, et maastikumatka asjus pole ta minuga päri.
„Meil on vaja koeri, et põllud läbi uurida. Poolteist kilomeetrit igas suunas. Helista Rochesteri Mickile. Ja saada järvele metallidetektoriga paat. Mõrtsukas võis tagasiteel auto juurde noa vette visata.”
„Sellega olen nõus. Ma lasen järve ja kalda sentimeeterhaaval läbi kammida.”
Lahkusime kuriteopaigalt ja loksusime üle põldude Winifred Ericksoni maja juurde. Jake sõitis edasi linna poole, kuid mina koputasin kõigepealt taluomaniku uksele. Ei mingit vastust. Ega see muidugi tähendanud, et naist pole kodus. Siitkandirahvas tegi enamasti ukse lahti juba siis, kui silmapiiril esimest tolmusaba märkas, kuid Winifred oli teistsugune. Mõnikord ei näidanud ta oma nägu linnas nädalate kaupa ja mind oli rohkem kui üks kord saadetud kontrollima, ega ta pole näiteks oma köögi põrandale ära surnud. See naine ei tulnud kunagi ust avama enne, kui ma olin valmis seda hingedelt maha lööma, ja siis ilmus ta lävele, lokirullid hõredates juustes ja Larsi vana piip suunurgas tolknemas, et minult küsida, kas ma tean, kui palju uksed maksavad ja kas olen ikka kuradima kindel, et tahan talle uut ust osta. Mõni päev pärast seda ilmus ta tavaliselt jälle peatänavale ja oli väga sõbralikult meelestatud. Pärast seda, kui ta oma abikaasa ära tappis, muutuski ta niisuguseks veidrikuks.
Jätsin naisele teate, et piirkonda hakatakse koertega uurima, ja sõitsin linna tagasi.
Kui ma kabinetti jõudsin, tegid telefonid põrgulärmi, kuid Nancyt polnud laua taga. Leidsin ta puhketoast kohvi keetmast. Jake kugistas võileiba, telefon pihus.
„Ma ootan, et Rochesteri liinile pääseda,” mõmises ta kahe suutäie vahel. Mul oli hea meel näha, et moonutatud laip polnud poisi söögiisu mõjutanud.
„Kalla mulle ka kohvi, Nance.”
„Del, nad ei jäta järele. Umbes kakskümmend minutit pärast seda, kui teid välja kutsuti, hakkasid nad siia sisse trügima nagu tulvavesi.”
„Kes?” küsis Jake.
„Kõik, keda ma kunagi kohanud olen, ja neil käskisin ma oma asjadega tegelda. Aga ajakirjandus trügib niisamuti ning Shel helistas ja küsis, kas sa tahad, et ta kohale tuleks.”
Shel oli üks meie neljast täiskohaga asešerifist. Mõrvajuurdluse jaoks oli meil jõudu üsna napilt, arvestades, et kogu kontori peale oli meid kokku ainult kaksteist inimest.
„Kuidas kuradi moodi ta sellest nii kähku kuulis?”
„Ta on Sandersi sugulane. Nad helistasid talle kohe, kui poiss koju jõudis.”
„Ei, ütle talle, et me saame hakkama. Jake tegeleb kõigi operatiivsete väljakutsetega ise.”
„Aga mina pean juurdlust alustama,” protestis Jake.
„Ma alustan ise juurdlust.”
„Del, uurimisrühma juht olen mina.”
„Ja mina olen selle maakonna šerif.”
Ma ei tuletanud talle just tihti käsuliini meelde ning Jake ei paistnud eriti rõõmustavat, et seda praegu tegin. Ükskõik. See oli minu juurdlus. Nancy tuli mulle kohviga kabinetti järele.
„Järgmise kahekümne minuti jooksul ei võta ma ühtegi kõnet vastu. Ja see juhtum nõuab vaikimist. Mitte ühtegi sõna ega noogutust enne, kui mina selleks loa annan. Me võime kinnitada vaid seda, et üks naissoost isik pussitati surnuks. See on kõik.”
„Del, sa ju tunned mind. Ma vaikin kui haud.”
Nancy hakkas juba ära minema, kuid pöördus veel korraks. „Kas asi oli väga hull?”
Vaatasin oma telefoni ekraanile ilmunud numbrit ja ohkasin. „Läheb aina hullemaks.”
„Kahju kuulda, Del. Valmistan pressiteate ette ajaks, kui ohvri isik on kindlaks tehtud.”
Nancy tõmbas ukse enda järel kinni. Ohkasin ja silmitsesin seinal rippuvat pilti, millel ma poseerisin kolmeteistkümne ja poole kilose maskinongiga, kõige suurema minu püütud mageveekalaga. Bud nimetas selle kala minu koletiseks ja juba järgmisel päeval püüdis ise ligi kolmeteistkilose. Jumal küll. Vajutasin helistamisnuppu enne, kui jõudsin midagi rohkemat mõelda.
Mees vastas pärast esimest kutsungit. „On see tema?”
Surusin hambad kokku ja hingasin sisse. „Sa juba kuulsid.”
„Mona on murest hulluks minemas. Mida sa tead?”
„Ei saa praegu veel öelda, kes see on.”
„Ei saa öelda või ei ütle?” Bud ei tõstnud häält ega muutnud tooni, kuid ma polnud meie kahekümne viie aastase sõpruse jooksul kordagi kuulnud teda niiviisi küsimas.
„Ei saa, Bud. Nägu oli… vigastatud… ja me ei saanud isikut kohe kindlaks teha.” Selle peale ei kostnud ta midagi, ehkki ma teadsin, et ta võttis kuuldut ikkagi südamesse ja tema kujutlus surnud tüdrukust, kes võis olla tema tütar, muutus palju jubedamaks.
Budi sõnul nähti Hattiet viimast korda reede õhtul pärast koolinäidendi lõppu. Bud ja Mona käisid seda samuti vaatamas, kallistasid pärast etendust oma tütart ja manitsesid, et ta hilja peale ei jääks, kuid Hattie ei tulnudki koju.
„Bud, kas sa mäletad, mis Hattiel eile õhtul seljas oli?”
„Ta lavakostüüm. Kleit.”
„Suvekleit?”
„Ei, verega määritud valge kleit. Kunstvereplekkidega. Ja tal oli kroon peas.”
„Kas ta vahetas enne lahkumist riided ära?”
„Vist küll.”
„Kas tal on mingi kollane satsidega suvekleit?”
„Kust