Hattie Hoffmani viimane vaatus. Mindy Mejia
Ta ei läinud kirikusse ka ja mul pole aimugi, kas ta öösel üldse magas.”
Mehe hääl kostis kuidagi kaugelt, nagu ei seisakski ma siinsamas ta kõrval, ning ma ei saanud aru, kas see kaugusetunne tuleb minust või temast.
Läksin elutuppa ja jäin seisma kamina kõrvale, mille kohal rippusid kullatud raamides Hattie ja Gregi koolilõpupildid. Hattie toetus puu najale, käed rinnal vaheliti. Ta kandis valget kleiti, millele oli nõelaga lilleõis kinnitatud, ja naeratas nõnda, et suunurgad vaevu kerkisid. Tüdruk paistis õnnelik. Ei, tegelikult polnud „õnnelik” õige sõna. Pigem rahulolev. Ta paistis tüdrukuna, kes teab, mida tahab ja kuidas seda saada. Tema oli sedasorti laps, kes kavatses saada edukaks, ehitada oma elu üles kusagil Pine Valleyst eemal, abielluda mõne karjääriredelil kõrgemale tuhiseva juristiga ja tulla kodulinna vaid pühade ajal, et eputada oma hiilgava karjääri ning ühe või kahe lapsega. Tema polnud sedasorti tüdruk, kes kavatses ära surra. Kiikasin vilksamisi Gregi foto poole, kus poiss poseeris koos Karu ja jahipüssiga. Tema käis siilisoenguga ringi juba ammu enne, kui sõjaväkke läks, ja ihkas innukalt Afganistani sõdima minna kohe, kui kool lõpetatud. Vaat tema oli see, kelle surmasaamist kardeti. Tema oli see laps, kes kasvatas Budi ja Mona naha paksuks, nii et nad suudaksid teate üle elada, kui see peaks tulema.
Bud istus diivanile Mona kõrvale, hoidis tal käest kinni ja ootas. Kui palju kordi olin ma selles elutoas käinud? Sadu kordi ja igal neist suutis Bud tekitada minus tunde, nagu oleks see minu elutuba ja nagu ripuksid seintel minu perekonna pildid. Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin talle otsa. Mehe juustes oli halli ja ta särk oli kõhu ümber rohkem pingul kui varem. Ta vaatas mulle otse silma ja ma ütlesin tõe välja.
„Hambaarst saatis Hattie hambakaardi Rochesteri, kus surnud tüdruk praegu asub, ja Hattie hambaid võrreldi ohvri omadega. Kõik klappis. See on Hattie.”
Mona tuikus ettepoole, nagu oleks keegi teda selja tagant tõuganud, ja Bud laskis ta käest lahti. Kumbki ei toonud kuuldavale ainsatki heli.
„Jumal küll, Bud, mul on nii kahju.” Pressisin sõnad oma pitsitavast kurgust välja. „Mona, ma ei suuda sulle kirjeldada, kui jubedalt ma end tunnen. Ma luban sulle, et leian selle tõpra üles.”
Mona vahtis üksisilmi kulunud rohelist vaipa. „Hambad?”
Budi pilk tungis minust läbi ja ta silmitses seinal rippuvaid pilte. „Mis õieti juhtus? Kuidas ta…?”
„Ta leiti järve äärest Ericksoni vanast küünist, ja paistab, et just seal see juhtuski. Keegi ründas teda noaga ja ta suri rinnahaava tõttu.”
Kirjelduse ajal istus Bud täiesti liikumatult paigal, Mona aga vabises vaikselt.
„Sa ütlesid, et ei tundnud teda näo järgi ära.”
Kurat mu suuvärki võtku! Olin püüdnud juhtunut kirjeldada nii peenetundeliselt kui võimalik, et neid vähemalt millestki säästa.
„Ründaja lõikus ta nägu noaga, aga see võis vabalt juhtuda pärast surma. Me ei saa seda enne lahanguaruande saabumist kindlalt öelda.”
Mona hakkas vaikselt halama. Bud ärkas seepeale tardumusest ja sirutas käe naise poole, kuid too tõukas ta eemale.
„Ära puutu mind!”
Naine ajas end püsti ja komberdas vastu seinu põrgates ja omaenese nuuksumisest hingetuna kööki tagasi. Mida kaugemale ta jõudis, seda valjemaks läks ta leinahala. Mona ei olnud kalk naine, aga talus eluraskusi stoilise rahuga. Ma polnud vist kõigi me tutvuseaastate jooksul näinud teda pisaratki poetamas. Mona-suguse naise südantlõhestav ulg oli vist kõige hullem asi, mis oli iial mu kõrvu jõudnud.
Kummardusin Budi poole, kes ikka veel tardunult diivanil konutas.
„Bud, mida Hattie reedel pärast etendust teha kavatses? Mul on vaja selle õhtu kohta teada kõike, mida sa mulle rääkida oskad.”
Mees poleks mu küsimust nagu kuulnudki, kuid minuti möödudes tõmbas ta kareda käega üle näo ja köhatas põrandat põrnitsedes kurgu puhtaks.
„Ta ütles, et läheb välja. Ta kavatses mõne kaaslasega esietendust tähistama minna.”
„Ta ei maininud, kellega täpsemalt?”
„Ei. Me arvasime, et terve trupiga. Nad käisid ka eelmisel nädalavahetusel pärast lavakujunduse valmimist kogu kambaga väljas.”
„Ta polnud siis kellegi kindlaga koos?”
„Ta oli koos meiega.” Mehe hääl murdus ja ta neelatas. „Ta oli seal meiega.”
Me mõlemad võpatasime mürtsatuse peale. Jooksin läbi köögi Budi ja Mona magamistuppa. Mona lamas külili väikese lauakese jäänustel. Paistis, nagu oleksid jalad loobunud teda kandmast. Naise selg vappus pidurdamatult laudlina, puutükkide ja raamatute otsas. Kui proovisin kindlaks teha, ega ta viga saanud, hakkas Mona mind hullunult peksma ja kaeblemisest sai peenehäälne, kile inin. Läksin elutuppa tagasi ja nägin, et Bud polnud kohalt liikunud. Ta istus diivanil, peopesad ülespoole pööratud ja sõrmed konksus nagu imikul.
„Bud.”
Ta ei vastanud. Tema pilk eksles sihitult ringi. Sealt, kuhu Mona oli talle äsanud, olid ta juuksed jahused.
„Bud.”
Mees tõusis kangelt ja läks magamistuppa. Ta kummardus Mona kohale ja varjas naise nuukseist vappuva keha enda omaga. Pühkisin silmad kuivaks ja jätsin nad omaette.
Pine Valley keskkool oli ühekorruseline telliskivihoone kesklinna lõunaosas, kohas, kus peatänava poed lõppesid ning algas elumajade ja bensiinijaamade piirkond. Koolihoone polnud muutunud kuuekümnendatest aastatest saati, kui sellele uus võimla juurde ehitati.
Auto sõidukeid poolenisti täis parklasse jätnud, sain Jake’iga peaukse juures kokku ning me läksime silte järgides uude võimlasse, kus käis parajasti etendus. Kolm nädalat ja terve inimiga tagasi olin Hattiele lubanud pühapäeva pärastlõunast etendust vaatama tulla. Siin ma nüüd olingi.
Jake libistas pilgu üle kavalehe. „Siin on kirjas, et leedi Macbethi mängib Hattie.”
Hiilisime sisse ja istusime tagarea tühjadele toolidele. Laval mingi lossi ees seisid kaks valgetes riietes last. Asiaadist tüdrukut Portia Nguyeni ma tundsin, aga poiss oli võõras. Esinejad rääkisid Shakespeare’i uhkeldavas keeles, mida ma polnud kunagi hinnata osanud, kuid lõpuks suutsin ikkagi nende jutule häälestuda. Tüdruk püüdis veenda poissi kedagi mõrvama ja poiss paistis asjaga päri olevat. Stseeni lõpus läks tüdruk poisi juurde kavandama, kuidas nad pärast mõrva käituvad.
„Kes söandaks muud, kui halame ja teeme kaebekisa ta surma pärast?”4
Poiss võttis tüdrukul käest kinni. „Minu meel on kindel. Mul iga kiud on pingul hirmsaks teoks.”
Ta talutas tüdruku lava taha ja ütles pimedusse: „Nüüd lahke nägu aega petma peab: võlts ilme katku, mis võlts süda teab.”
Pärast kutsusin korda pidanud õpetaja kõrvale ja ütlesin talle, et tahan vestelda kogu näitetrupi ja abipersonaliga. Mees läks näost kaameks, kuid ei esitanud ühtegi küsimust. Ta oli noor prillide ja puhaste küünealustega mees, kelle nimi oli Peter Lund.
Lund teatas kõigile, et tahab teha kiire kokkuvõtte, ja kutsus õpilased muusikaklassi. Kui uksed sulgusid, jäid ootavad lapsed hiirvait.
„Suurepärane etendus… ee… kõigilt. Portia, sina… sina said hästi hakkama. Me hakkame kohe dekoratsioone maha võtma, aga šerif Goodman tahab meie kõigiga kohe praegu rääkida.”
Õpetaja läks klassi tagumisse otsa, jättes minu ja Jake’i kahekesi õpilaste ette. Mõned tüdrukud juba nutsid. Pine Valley oli väike linnake ja ma teadsin, et kõik olid surnukeha leidmisest mõne tunni jooksul teada saanud.
Ma ei hakanud keerutama. Ütlesin neile tõe otse välja ja nemad käitusid just nii, nagu võis oodata teismelistelt, kui üks nende hulgast surnuks pussitatakse ja nad kõik saavad
Jaan Krossi tõlge, William Shakespeare, „Macbeth”, Eesti Raamat, 1968.