Kadunud naine. Sheila O'Flanagan
niimoodi läheks, nagu vaja.
Sellepärast pööraski ta Corki hotelli parklasse täpselt endale seatud kümneminutise varuga – nood kümme minutit olid ette nähtud kõikvõimalike ootamatuste tarvis. Vince oli seda meelt, et ootamatustega tuleb arvestada. Sellepärast oligi ta firmas nii hinnatud. Tal oli kõik üksipulgi läbi mõeldud. Harva tuli ette midagi, mis suutis teda üllatada. Vince arvestas oma plaanides alati kõige hullemaga, ent lootis kõige paremat. See oli teda elus alati edasi aidanud.
Vince parkis auto, meldis end valvelauas ja läks oma tuppa. Ta oli täpsustanud, et tahab võimaluse korral esimese korruse tuba, ning täheldas rahulolevalt, et konverentsi korraldajad olid seda soovi arvestanud, ehkki aknad olid parkla, mitte jõe poole, nagu ta oleks eelistanud. Kõik muu oli siiski tipp-topp: WiFi töötas, võimalik oli teha endale teed ja kohvi ning seinal oli moodne lameekraaniga televiisor.
Ta istus voodile ja saatis sõnumi.
Jõudsin õigel ajal kohale. Tuba OK. Teata, kui kodus oled.
Seejärel jättis Vince telefoni voodile ning läks vannituppa, et käia duši all.
Bussiplaani järgi pidi sõit kestma üle üheteistkümne tunni. Muidugi leidus ka märksa kiiremaid võimalusi jõuda Pariisist Lõuna-Prantsusmaale kui mööda maanteed (Imogen muidugi teadis, et ise roolis istudes läbiks ta selle vahemaa samuti poole lühema ajaga). Lennureis oleks kestnud veidi alla poolteise tunni, aga sel juhul pidanuks Imogen teatama oma nime ja krediitkaardiandmed ning seda ei tahtnud ta teha. Rong olnuks kõige parem variant, arvestades, kui oivaline oli Prantsuse raudteesüsteem, ning viinuks ta kõigele lisaks veel täpselt sellesse kohta, kuhu ta soovis välja jõuda. Ent ehkki pileti saanuks ehk osta ka broneerimata, oli Imogen üsna kindel, et ülimoodsa Montparnasse’i raudteejaama pikale marmorperroonile on paigutatud hulk valvekaameraid, ning ta ei tahtnud sattuda nende vaatevälja. Ta oli nii paljude uudiste udustes kaadrites näinud pahaaimamatuid inimesi oma argiasju ajamas, et teadis suurepäraselt: avalikes kohtades jälgib sind kõikjal kaamerasilm. Imogen andis endale aru, et võis ka bussipiletit ostes mõne säärase vaatevälja jääda. Aga see tõenäosus oli tema arvates väike. Pealegi ei oska ju keegi arvata, et ta sõidab bussiga. Just nõnda oligi tal plaanitud.
Kui nad nelja tunni pärast esimesse peatusse jõudsid, hakkas sadama. Raskeid laisku vihmapiisku trotsides tõttas Imogen puhvetisse ja kõndis otsejoones tualettruumi. Kabiini astunud, võttis ta telefonist aku välja ja viskas punasest plastist prügikasti. Neli tundi hiljem, järgmises peatuses maandus bussiparkla juures olevasse sinisesse prügikasti telefon ise. Esimest korda viieteistkümne aasta jooksul polnud Imogenil mobiiltelefoni ja see oli imelik tunne. Mis siis, et SIM-kaardi ja hiljem juba ka akuta kasutu, oli telefon ikkagi olnud tema osa. Nüüd oli see läinud. Ta oleks tahtnud tunda, et ühes aparaadiga on läinud kõik, mida see kehastas, aga ei tundnud tõele au andes midagi. Võib-olla üksnes ärevust. Või ehk lihtsalt hirmu.
Kui ta bussi tagasi läks, mängis tudeng oma telefonis mingit mängu, toksides kibekiiresti sõrmedega ekraanile. Noormees vaatas vilksamisi Imogeni, kes end tema kõrval sisse seadis, ja naeratas põgusalt, enne kui uuesti mängule keskendus.
Naine oli täiesti kindel, et on saanud juba mitu sõnumit.
Kas oled juba kodus?
Kus sa oled?
Ja siis võib-olla juba häälsõnum.
„Pagan, kas sa pole ikka veel telefoni laadinud? Helista mulle!”
Aga Imogen ei helista. Seegi kuulus plaani. Nüüd, kui telefon oli hävitatud, ei jäänud tal üle muud kui plaanist kinni pidada.
Naine sirutas käed ette. Need värisesid.
Tudeng oli mängu lõpetanud ja võttis klapid kõrvast. Ta pöördus Imogeni poole ja küsis, kas tohib temast mööda minna, et võtta ülevalt riiulilt oma seljakott. Naine tõusis ja ootas, kuni noormees seljakoti alla tõstis ja selles tuhnis. Siis puges naaber oma kohale tagasi ja Imogen sai uuesti istuda. Lasknud plastklapi alla, asetas tudeng sellele pudeli vett ja toidukilesse pakitud kolmekihilise võileiva. Tal oli muudki söögipoolist: KitKat, šokolaadimuffin ja paar banaani. Noormees pakkus üht banaani Imogenile.
„Tänan, ei.” Nad rääkisid ikka prantsuse keeles.
„Kindel või?” küsis poiss. „Maman pakkis selle kõik mulle kaasa. Olen küll hea isuga, aga üks banaan on ikkagi ülearu.”
„Aitäh pakkumast,” sõnas Imogen. „Aga mul ei ole kõht tühi.”
„Olgu peale.” Noormees pakkis võileiva lahti ja haukas sellest suure suutäie.
Imogen püüdis hoiduda tema poole vaatamast; tal polnud telefoni ega isegi ajakirja ning otse enda ette vahtida oli raske.
„Kas tohib küsida, miks te oma SIM-kaardi katki tegite?” küsis tudeng, kui oli võileivaga ühele poole saanud.
Naine kõhkles viivu ja vastas siis: „Tahtsin kõigest eemale pääseda.”
„Oleksite võinud lihtsalt telefoni välja lülitada.”
„See poleks olnud see.”
„Tsipa äärmuslik ikkagi.” Noormees silmitses teda naeratades.
„Vähemasti tean nüüd, et see ei saa mind enam ahvatleda,” vastas Imogen.
Tudeng noogutas ja keskendus muffinile. See kadus kahe ampsuga ning noormees hakkas uuesti rääkima.
„Kas teil on puhkus?” küsis ta.
„Ee … midagi selletaolist,” vastas naine. „Tegin tööd ja olen nüüd natuke aega vaba.”
„Lahe,” lausus noormees. „Mina töötan suvel viinamarjaistanduses.”
„Vaat kui mõnus.” Imogen polnud plaaninud kellegagi vestelda, sest ei oodanud, et mõni juhuslik võõras hakkab temaga heast peast juttu ajama. Ta polnud sellega harjunud. Pealegi oli ta tahtnud jääda anonüümseks, märkamatuks. Ometi oli see vestlus üllatavalt teretulnud ajaviide. Rääkis ju niikuinii peamiselt tudeng. Imogenil endal polnud tarvis teha muud kui aeg-ajalt noogutada.
„Mis teie nimi on?” küsis noormees pärast lühikest pausi.
„Imo … gen,” pomises naine.
„Meeldiv tutvuda, Jen,” lausus tudeng, laskmata end ilmselt häirida tema lihtsale küsimusele järgnenud kõhklusest. „Mina olen Henri.”
Naine ei parandanud teda.
Noormees rääkis palju. Ta oli kahekümneaastane, õppis Orléansi ülikoolis keskkonnateadust ning oli huvitatud veinivalmistamisest ja viinamarjakasvatusest. Läinud aastal oli ta käinud Californias, et õppida tundma sealseid viinamarjaistandusi, ning see oli olnud põnev, rääkis Henri, aga nüüd huvitab teda Bayonne. Kas naine ei tahaks seal temaga kohvi juua?
Imogen ei suutnud meenutada, millal miski teda viimati naerma oli ajanud, aga nüüd tegi asi talle tõesti nalja. Henri oli temast vähemalt kümme aastat noorem, kuid lõi talle silma pilgutamata külge. See oli küll üdini prantslaslik, ent ikkagi omamoodi meelitav.
„Kahju küll,” vastas ta. „Ma ei lähe Bayonne’is maha. Sõidan edasi.”
„Dommage,” lausus noormees. „Oleks olnud kena teiega kohvi juua. Võib-olla siis mõni teine kord? Kust te pärit olete?”
„Provence’ist.” Väikese lapsena oli Imogen elanud Marseille’ lähedal.
„Meie pere käis ükskord Cannes’is puhkusereisil,” ütles Henri. „Paraku ei mäleta ma sellest suurt midagi.”
„Kena linn,” sõnas Imogen. „Ainult et väga bling-bling.”1
Noormees hakkas selle ingliskeelse väljendi peale naerma. Ja Imogen naeratas jälle.
Oli juba kesköö, kui nad lõpuks Akvitaanias Bayonne’i raudteejaama lähedal asuva bussipaviljoni juures peatusid. Vihm oli tund aega tagasi lõppenud ja taevas oli täiesti selge.
Toretsev, kassikullane.