Kadunud naine. Sheila O'Flanagan
oli pigem pahane kui mures, et Imogen polnud talle sõnumit saatnud, kuigi ta oli seda palunud. Mees uuris oma nutitelefonist lennujaama äpi abil, kas naise lend oli äkki edasi lükatud ja ta maandus seepärast Dublinis alles pärast südaööd. Vince oletas, et naine oli sõitnud koju, pannud pikemalt mõtlemata – komme, millest mees oli asjatult püüdnud teda võõrutada – telefoni allkorrusel laadima ja läinud seejärel kohe magama. Ta oli Imogenile helistanud, ehkki kell oli siis juba üks öösel, aga kõne suunati otsejoones kõneposti. Kuuldud vastus oli teda omakorda vihastanud: „Tere. Te räägite Imogeniga. Viibin praegu ametilähetusel. Jätke teade ja ma võtan pärast naasmist teiega ühendust.” Jäi mulje, et naine polegi Conor Foley käsualune, vaid mingi kõrge ametnik. Ega pesumasinates ja külmutusagregaatides midagi jumal teab kui kõrgelennulist olnudki. Aga Vince teadis, et Imogenile meeldib pidada end Chandon Leclerci masinavärgi tähtsaks hammasrattaks, ning ta oli olnud Pariisi sõidu pärast nii elevil, hoolimata Vince’i kinnitustest, et sedasorti lähetused pole pooltki nii huvitavad, kui räägitakse. Mees oli hoiatanud, et naine ei saa messihallist sammugi välja ning oma kunagisi lemmikpaiku külastada ei jää tal aega. Imogen polnud pööranud tema jutule vähimatki tähelepanu. Naine oli lausa pakatanud ootusärevusest, ehkki jah, ärasõidu lähenedes näis tema ind märgatavalt raugevat ning lennujaamas autost väljudes paistis ta olevat lausa närviline. Ehk on ta nüüd oma õppetunni kätte saanud ega kipu tulevikus enam nii kangesti ülemusega kaasa.
Helistades Corkis asuvast hotellist hommikul kell seitse enne peatset konverentsiistungit, pidi ta kuulama sedasama ärritavat vastust. Teadet ei vaevunud Vince jätma: naine näeb tema vastamata kõnet. Kummatigi polnud Imogen sellele vastanud. Kui mees Dublinisse tagasi sõites uuesti helistas, suunati ta taas kõneposti. Selles polnud õigupoolest midagi üllatavat, sest Chandon Leclerci bürooruumid ja laohoone paiknesid leviaugus. Imogen oli sageli kurtnud, kui kahjulikult mõjub ärile asukoht, kus kliendid ei saa kasutada mobiiltelefoni.
Keeranud kiirteele ja sättinud auto kiirusepiiraja 110 kilomeetrile tunnis, proovis Vince nüüd uuesti helistada. Klappides kõlas tuttav marru ajav vastus ja ta katkestas selle vihaselt. Imogen kõnnib tõepoolest noateral, mõtles mees. Paneb mu kannatuse proovile. Ta on hooletu ja hoolimatu. Nagu alati.
Vince pigistas kõvemini rooliratast. See on naise põhiline viga, raevutses ta endamisi. Ta on hooletu ja hoolimatu. Võin näha lõputult vaeva, proovides talle väheke mõistust pähe panna, õpetada teda järgima mingeid reegleid ja rutiini, aga varem või hiljem keerab ta ikka kõik pea peale.
Jah, hiljem palub Imogen küll alati andeks, oli mees sunnitud endale möönma. Ütleb, et andis endast parima. Hakkab talle seletama, et põhjus, miks ta sääraseid lollusi teeb, ei peitu hooletuses ega hoolimatuses, vaid kaasasündinud tuulepäisuses.
Muidugi oli Vince seda juba algusest peale aimanud. Kokkugi oli ta naisega saanud tolle hooletuse ja põhjendamatu optimismi tõttu – kesklinna pubis, mis, nagu selgus, oli neile mõlemale ebatavaline koht, sest kumbki polnud teab mis napsitaja ega sagedane baaris istuja. Imogen oli vihma eest varju astunud, sest väljas kallas nagu oavarrest. Trüginud teiste samal põhjusel tulnute kannul uksest sisse, seisis ta seal ja raputas läikivatelt mustadelt juustelt vihmapiisku maha.
„Väljas on pisut niiske või mis?” oli Vince tähendanud ja naine oli talle üllatunult otsa vaadanud.
„Pisut niiske väljas?” oli mees korranud ja voltinud käes oleva ajalehe kokku.
„Natuke.” Naine oli naeratanud. „Kui tõele au anda, siis lausa paduniiske.”
„Ilmateade kuulutas seda ette,” sõnas mees. „Päiksepaiste vaheldub tugevate vihmahoogudega. Oleksite pidanud vihmavarju kaasa võtma.”
Naine naeratas kahetsevalt ja tema põskedesse tekkis kaks lohukest.
„Ma ei vaata Iirimaal kunagi ilmateadet. See lubab kas vihmavõimalusega päikesepaistet või vihma, mille puhul pole aeg-ajalt välistatud päike.”
„Sellisel juhul peaks teil ju vihmavari kindlasti kaasas olema.”
„Ma olen optimist.” Sedapuhku naeratas naine juba säravalt. „Eelistan mõelda, et kui mina väljas viibin, paistab alati päike.”
„Loodate kogemuste kiuste?” vastas Vince. „Minu põhimõte on teistsugune.”
„Mõnikord veab optimism mind tõepoolest alt,” tunnistas naine.
„Valmistu alati kõige hullemaks, aga looda kõige paremat,” ütles Vince ja küsis siis, kas võib tuua talle midagi juua.
„Oh ei, tänan. Tulin ainult nii kauaks, kui sadu üle läheb.”
„Äkki siis tass kohvi, et soojem hakkaks?”
Naine kõhkles.
„Ilma igasuguse tagamõtteta,” veenis Vince teda. „Lihtsalt kohv.”
„Ma ei tohiks …”
„Pidin just endale ka tooma.”
„Ma tõesti ei …”
„Kõigest üks kohv. Kas cappuccino sobib?” Ta tellis mööduvalt kelnerilt kaks tassi ja tegi naisele laua ääres ruumi, nihutades kokkuvolditud ajalehe kõrvale.
„Ma ei istu just sageli üksipäini kõrtsis ega lahenda ristsõna,” ütles Vince naisele. „Aga mu küttesüsteem pani kõrvad pea alla ja tehakse korda alles homme, seepärast mõtlesin, et targem on täna õhtul siia tulla.”
„Nojah.”
Kelner asetas nende ette kohvitassid ja Vince tasus kohe.
„Vince Naughton,” tutvustas ta end.
„Imogen Weir.”
„Meeldiv tutvuda, Imogen.” Vince oli uut tuttavat sundimatult kohe eesnimega nimetanud.
„Samad sõnad. Aitäh kohvi eest.”
„Pole tänu väärt.”
Vince leidis, et Imogen on väga ilus. Talle meeldis naise vahemereline väljanägemine: pisut tõmmukas nahk, tumedad silmad, tumedad juuksed ja roosinupuna täidlased huuled.
„Millega sa tegeled, Imogen?” küsis ta.
„Praegu olen tööta,” vastas naine, võttes kohvitassi pihkude vahele ja lastes end natuke lõdvemaks. „Aitasin ühel Euroopa ajaloo professoril uurimistöö tarvis andmeid koguda, aga mu leping lõppes eelmisel kuul. Ehk leian varsti midagi, aga tead ju ise, kuidas sellega praegu on. Majanduses on paras kaos. Loodan siiski kõige paremat.”
„Euroopa ajalugu.” Vince’i hääl reetis huvi. „Kas tegeled ise ka teadustööga?”
„Taevake, ei.” Naine raputas pead. „Ma … mul pole tegelikult millegagi hoobelda. Nagu ma juba ütlesin, otsin tööd. Käisin just täna vestlusel.”
„Loodan, et koht on huvitav.”
„Mitte eriti,” tunnistas naine. „Ühe Prantsuse firma hulgimüügikeskus otsib kontoritöötajaid. Pole just see hiilgav karjäär, millest olen unistanud, aga häda ei anna häbeneda ja need teised sõnad.”
„Sul on õigus,” lausus Vince. „Ega see eriti põnev ei tundu. Aga kes võib teada.”
„Vähemasti nälga pole tarvis karta,” ütles naine. „Aga mis ametit sa ise pead?”
„Töötan elukindlustuses,” vastas mees.
„Keegi peab seda ka tegema,” naljatas naine.
„Elukindlustus on väga tähtis,” lausus Vince. „Inimesed peaksid mõtlema oma lähedastele.”
„Sul on õigus.” Imogeni põskedesse ilmusid uuesti lohukesed ja Vince kahtlustas korraks, et äkki naine naerab tema üle. Aga see ei läinud talle korda. Elukindlustus tegigi inimestele nalja. Niikaua kui neil seda vaja ei läinud.
„Soovid ehk veel ühe kohvi?”
„Tänan, ei. Tundub, et vihm on hõredamaks jäänud. Peaksin nüüd minema.”
„Kui