Tants lohedega II osa. George R. R. Martin
paremini. Kas võin küsida keldris olevate laipade kohta? Need muudavad mehed rahutuks. Ja nende valvamine? Neile kahele mehele leiab kindlasti parema rakenduse, kui te muidugi ei pelga, et nad…”
„…ellu ärkavad? Ma loodan, et nad teevad seda.”
Seitsmik Cellador kahvatus. „Päästku meid Seitse.” Mööda tema lõuga nirises punast veini. „Ülempealik, kooljad on peletised, ebaloomulikud elajad. Jumalate silmis jälestusväärsed olendid. Te… te ei kavatse ju nendega rääkida?”
„Kas nad suudavad rääkida?” päris Jon Snow. „Ma ei usu seda, aga ma ei väida, et tean seda kindlalt. Peletised võivad nad olla, aga enne surma olid nad inimesed. Kui palju inimlikkust nendes veel alles on? Too, kelle tapsin, kavatses tappa ülempealik Mormonti. Oli ilmselge, et ta mäletas, kes ta on ja kust teda leida.” Jon ei kahelnud, et meister Aemon oleks võimalusest kinni haaranud; Sam Tarly oleks hirmust võdisenud, aga oleks teda samuti mõistnud. „Mu isandast isa tavatses mulle öelda, et mees peab oma vaenlaseid tundma. Me teame kooljatest vähe ja ebalastest veelgi vähem. Me peame õppima.”
See vastus ei meeldinud neile. Seitsmik Cellador näppis kaelas rippuvat kristalli ja lausus: „See on väga mõtlematu tegu, isand Snow. Ma palun Vanaeidelt, et ta tõstaks oma põleva laterna ja näitaks teile teed mõistuse juurde.”
Jon Snow kannatus katkes. „Olen veendunud, et vajame kõik rohkem mõistust.” Sa ei tea midagi, Jon Snow. „Kas räägime nüüd ka Valist?”
„Kas see vastab siis tõele?” päris Marsh. „Te vabastasite ta.”
„Lasin ta teisele poole Müüri lahti.”
Seitsmik Cellador ahmis õhku. „Kuninga sõjasaagi. Tema Hiilgus satub sellest kuuldes kindlasti raevu.”
„Val naaseb.” Kui jumalad on armulised, siis enne Stannist.
„Kuidas te seda teate?” nõudis Bowen Marsh.
„Ta ise ütles seda mulle.”
„Ja kui ta luiskas? Või juhtub temaga mingi äpardus?”
„Noh, siis saate endale valida meelepärasema ülempealiku. Seni aga, kardan, et peate minuga leppima.” Jon võttis sõõmu kesvamärga. „Saatsin ta Tormund Hiidudeturma otsima ja talle minu pakkumist edastama.”
„Mis pakkumine see on, kui tohib küsida?”
„Sama, mille Mutilinnas esitasin. Toitu ja peavarju ja rahu, kui ta oma jõu meie omaga liidab, tapleb meie ühise vaenlasega, aitab meil Müüri hoida.”
Bowen Marsh ei näinud olevat üllatunud. „Kavatsete ta läbi Müüri lubada.” Tema toon vihjas, et ta teadis seda juba eelnevalt. „Avada tema ja tema järgijate ees väravad. Sadadele, tuhandetele.”
„Kui tal neid nii palju alles on.”
Seitsmik Cellador tegi tähe märgi. Othell Yarwyck ühmas. Bowen Marsh ütles: „Mõni võib seda äraandmiseks pidada. Nad on metslased. Halastamatud retklejad, vägistajad, pigem elajad kui inimesed.”
„Tormund pole säärane,” kostis Jon, „mitte rohkem kui Mance Rayder. Aga isegi, kui kõik teie lausutu tõele vastab, on nad ikkagi inimesed, Bowen. Elavad inimesed, nagu mina ja teie. Tali on saabumas, mu isandad, ja kui see kohale jõuab, peame meie, elavad inimesed üheskoos surnutele vastu seisma.”
„Lumi,” kraaksatas isand Mormonti kaaren. „Lumi, lumi.”
Jon eiras teda. „Oleme hiiest kaasa võetud metslasi küsitlenud. Mitu neist rääkisid huvi pakkuvat lugu laante nõiast, keda kutsutakse Ema Mutiks.”
„Ema Mutt?” kostis Bowen Marsh. „Väga kummaline nimi.”
„Väidetavalt rajas ta omale elamise õõnsa puu alla urgu. Mis iganes tõde ka pole, nägi ta nägemust laevastikust, mis vaba rahva üle Kitsa mere ohutusse kohta kannab. Tuhanded taplusest põgenejad olid piisavalt meeleheitel, et teda uskuda. Ema Mutt on nad kõik Karmikanti viinud, et seal palvetada ja teiselt poolt merd päästmist oodata.”
Othell Yarwyck kortsutas kulmu. „Ma pole küll maakuulaja, aga… kuulu järgi on Karmikandi õudne paik. Neetud. Isegi teie onu tavatses seda väita, isand Snow. Miks nad sinna suundusid?”
Joni ees laual oli kaart. Ta keeras seda nii, et ka teised näeksid. „Karmikandi asub varjulise lahe ääres ja selle looduslik sadam on ka suurima süvisega laeva jaoks piisavalt sügav. Puitu ja kive on seal läheduses palju. Veed on täis kalu ning läheduses pesitsevad ka hülged ja meriveised.”
„Ma ei kahtlegi, et see kõik tõele vastab,” lausus Yarwyck, „aga see pole koht, kus ma sooviksin öö veeta. Te teate seda lugu.”
Ta teadis. Karmikandi oli peaaegu linnaks saamas, ainsaks tõeliseks linnaks Müürist põhjas, kuni ühel ööl kuussada aastat tagasi vallandus linnas põrgu. Selle rahvas orjastati või tõurastati lihaks, olenevalt sellest, millist versiooni loost uskusid, nende kodud ja kojad hävisid sellises tulelõõmas, et Müürist kaugel lõunas olevad nägijad arvasid, et päike tõuseb põhjast. Hiljem sadas tuhka Kummitusmetsas ja Väriseval merel tervelt pool aastat. Kaupmehed teatasid vaid põrgulikust hävingust seal, kus oli seisnud Karmikandi – söestunud puude ja põlenud kontidega kaetud maastikust, pundunud korjuseid täis veest, verdtarretavatest karjetest, mis kajasid asunduse kohal kõrguva suure rünka koopasuudest.
Sellest ööst oli möödunud kuus sajandit, aga Karmikanti välditi ikka veel. Loodus oli sinna tagasi tulnud, oli Jonile räägitud, aga maakuulajad väitsid, et kinnikasvanud varemetes kummitasid koolnud ja deemonid ja haiglaselt vere järele janunevad põlevad vaimud. „Ka mina ei valiks säärast pelgupaika,” vastas Jon, „aga Ema Mutti kuuldi kuulutamas, et vaba rahvas leiab pääsetee seal, kus kunagi ootas neid häving.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.