Tants lohedega II osa. George R. R. Martin
seda, kuhu nad võivad suunduda. Räägiti elevantidest.”
„Mitte lohedest?”
„Elevantidest. Noort lohe on aga suure koge trümmis lihtne varjata.
Daenerys on kõige haavatavam merel. Mina tema asemel varjaksin end ja oma kavatsusi viimase hetkeni, et Kuningalinn ootamatult vallutada.”
„Kas arvad, et Quentyn on nendega?”
„Võib olla. Või siis mitte. Saame seda teada selle järgi, kus nad maabuvad, kui Westeros tõesti nende sihtmärk on. Kui võimalik, toob Quentyn ta mööda Roheverd üles. Aga sellest rääkimine ei too mingit tulu. Suudle mind. Lahkume Veteaeda ao hakul.”
Ilmselt keskpäeval asume siis teele, mõtles Hotah.
Hiljem, kui Arianne oli lahkunud, asetas ta oma pikk-kirve kõrvale ja kandis prints Dorani voodisse. „Kuni Mägi minu venna kolba purustas, polnud ükski dornlane selles Viie Kuninga Sõjas surma saanud,” pomises prints vaikselt, kui Hotah talle teki peale tõmbas. „Ütle mulle, pealik, kas see on minu häbi või hiilgus?”
„Pole minu asi arvamust avaldada, mu prints.” Teeni. Kaitse. Kuuletu. Lihtsad vanded lihtsatele inimestele. See oli kõik, mida ta teadis.
JON
Val ootas värava juures koidueelses külmas nii suurde karunahka mähkununa, et see oleks ka Samile selga mahtunud. Tema kõrval seisis sadulas ja valjastes, hatune ja hall ning ühe valge silmaga setukas. Mully ja Kaeblik Edd seisid seal koos temaga, paar väheusutavat vahimeest. Nende hingeõhk jäätus külmas mustas õhus.
„Kas andsid talle pimeda hobuse?” küsis Jon oma silmi uskumata.
„Ta on kõigest poolenisti pime, käskija,” täpsustas Mully. „Muidu kärab ta küll.” Ta patsutas setuka kaela.
„Hobune võib ju olla pooleldi pime, aga mina seda ei ole,” sõnas Val. „Tean, kuhu suunduma pean.”
„Mu emand, sa ei pea seda tegema. Risk…”
„…on minu otsustada, isand Snow. Ma pole mingi lõunamaine emand, vaid naine vaba rahva seast. Tunnen metsa paremini kui ükski sinu musta riietatud maakuulajatest. Minu jaoks pole seal ühtki kummitust.”
Ma loodan seda. Jon arvestas sellega, usaldas, et Vali saadab edu seal, kus Must Jack Bulwer ja tema kaaslased hukka said. Ta lootis, et naine ei pea vaba rahvast pelgama… aga nad mõlemad teadsid liigagi hästi, et laantes ei oota teda ainult vaba rahvas. „Kas sul on piisavalt moona?”
„Kõva leiba, kõva juustu, kaerakaraskeid, soolaturska, soolaveist, soolalammast ja lähker magusat veini, et kogu see sool suust välja loputada. Nälga ma ei koole.”
„Siis on aeg teele asuda.”
„Ma luban sulle, isand Snow. Ma naasen kas Tormundiga või ilma temata.” Val heitis pilgu taevasse. Kuu oli poolenisti täis. „Oodake mind täiskuu esimesel päeval.”
„Teen seda.” Ära vea mind alt, mõtles ta, või Stannis võtab mult pea. „Kas annate mulle sõna, et hoiate meie printsessi?” oli kuningas küsinud ja Jon oli seda talle lubanud. Aga Val ei ole kellegi printsess. Ütlesin seda talle poolsada korda. See oli väeti põiklemine, närune kalts murtud sõna ümber. Tema isa poleks seda iial heaks kiitnud. Olen mõõk, mis kaitseb inimeste valdusi, tuletas Jon endale meelde, ja lõpuks peab see olema rohkem väärt kui ühe mehe au.
Müüri all olev tee oli pime ja külm kui härmalohe magu ja väänlev kui siug. Kaeblik Edd juhatas, tõrvik käes, teed. Mullyl olid võtmed kolme värava jaoks, mille teed sulgevad mustast rauast varvad olid jämedad kui mehe käsivars. Iga värava juures seisid odamehed, kes Jon Snow’d nähes kulpi viskasid, aga Vali ja tema setukat märgates avalikult jõllitama jäid.
Kui nad Müürist põhjas läbi äsja raiutud toorest puust paksu ukse jälle välja astusid, peatus metslasprintsess hetkeks, et heita pilk üle lumise välja, kus kuningas Stannis lahingu oli võitnud. Teisel pool välja ootas tume ja vaikne Kummitusmets. Poolkuu valgus muutis Vali meekarva kiharad kahvatuhõbedaseks ja tema põsed lumivalgeks. Naine tõmbas sügavalt hinge. „Õhk maitseb nii magusalt.”
„Mu keel on liiga tuim, et üldse maitset tunda. Mina tunnen vaid külma.”
„Külma?” Val naeris kergendatult. „Ei. Külma käes on hingamine valus. Kui ebalased tulevad…”
See mõte tegi rahutuks. Kuus Joni välja saadetud maakuulajat olid ikka veel kaotsis. On veel liiga vara. Nad võivad veel naasta. Aga teine osa temast käis peale: nad on surnud, viimne kui üks neist. Saatsid nad välja surema ja teed sama Valiga. „Anna minu sõnad Tormundile edasi.”
„Ta ei pruugi sinu sõnadest hoolida, aga ta kuulab need ära.” Val suudles teda kergelt põsele. „Ma tänan sind, isand Snow. Poolpimeda hobuse, soolatursa, värske õhu eest. Lootuse eest.”
Nende hingeõhk segunes valge uduna. Jon Snow tõmbus eemale ja ütles: „Ainus tänu, mida vajan, on…”
„…Tormund Hiidudeturm. Jah.” Val tõmbas karunahkse kapuutsi pähe. Pruun nahk oli hallisegune. „Enne, kui lahkun, on mul üks küsimus. Kas sina tapsid Jarli, mu isand?”
„Müür tappis Jarli.”
„Nii ma kuulsin jah. Aga ma pean olema kindel.”
„Ma vannun sulle. Mina teda ei tapnud.” Aga kui asjalood oleksid teisiti läinud, oleksin võinud vabalt seda teha.
„Hüvasti siis,” ütles naine peaaegu vallatult.
Jon Snow’l ei olnud selleks tuju. Lustimiseks on liiga külm ja pime ja tund liiga hiline. „Kõigest mõneks ajaks. Sa naased. Poisi pärast, kui mitte muul põhjusel.”
„Crasteri poja?” Val kehitas õlgu. „Ta ei ole minu sugulane.”
„Olen kuulnud sind talle laulmas.”
„Ma laulsin omaette. Kas mina olen süüdi, et ta mind laulmas kuulis?” Naise huultel mängles kerge naeratus. „See paneb ta naerma. Ah, olgu pealegi. Ta on armas väike peletis.”
„Peletis?”
„Tema piimanimi. Pidin ju teda kuidagi kutsuma. Hoolitsege tema eest ja hoidke teda soojas. Tema ema ja minu nimel. Ja hoidke punane preestrinna temast eemal. Ta teab, kellega on tegu. Ta näeb oma leekides asju.”
Arya, mõtles Jon, lootes, et see vastab tõele. „Tuhka ja ebemeid.”
„Kuningaid ja lohesid.”
Jälle need lohed. Hetkeks võis ka Jon neid näha öös väänlemas, tumedad tiivad leekidemere taustal välja joonistunud. „Kui ta seda teaks, oleks ta poisi meilt ära võtnud. Dalla poja, mitte sinu peletise. Üks sõna kuninga kõrvu oleks kõigele lõpu teinud.” Ja minule. Stannis oleks seda äraandmiseks pidanud. „Miks ta seda lubas, kui ta sellest teadlik oli?”
„Sest see sobis talle. Tuli on heitliku meelega. Keegi ei tea, kuhu leek võib kanduda.” Val asetas jala jalusesse, heitis teise üle hobuse ja vaatas sadulast alla. „Kas mäletad minu õe sõnu?”
„Jah.” Pidemeta mõõk, mida pole ohutu peos hoida. Aga Melisandrel oli õigus. Isegi pidemeta mõõk on parem kui tühi pihk, kui sind ümbritsevad vaid vaenlased.
„Hästi.” Val keeras setuka põhja poole. „Täiskuu esimesel ööl siis.” Jon jälgis teda minema ratsutamas ja arutles, kas ta naist veel kunagi näeb. Ma pole mingi lõunamaine emand, kuulis ta teda ütlemas, vaid naine vaba rahva seast.
„Mind tema sõnad ei huvita,” porises Kaeblik Edd, kui Val sõdurmändide salu taha kadus. „Õhk on nii külm, et mul on valus hingata. Lõpetaksin hingamise, aga see teeks asja veelgi hullemaks.” Ta hõõrus käsi kokku. „See lõpeb halvasti.”
„Sa ütled seda kõige kohta.”
„Just, käskija. Ja tavaliselt on mul õigus.”
Mully