Tants lohedega II osa. George R. R. Martin
mööda kive alla. „Emand Arya. Mine voodisse. Jah, toetu vastu patju, tubli kaasa. Nüüd aja jalad harali. Näita meile oma vittu.”
Tüdruk kuuletus sõnatult. Theon astus sammu ukse poole. Isand Ramsay istus oma mõrsja kõrvale, libistas käega mööda reie sisekülge ja surus siis kaks sõrme tema sisse. Tüdruk ahmis valust õhku. „Oled aherkuiv.” Isand Ramsay tõmbas käe välja ja laksas talle vastu põske. „Mulle räägiti, et tead, kuidas meest rahuldada. Kas see oli vale?”
„E-ei, mu isand. Ma sain õ-õpet.”
Ramsay tõusis, lõkkehelk näolt vastu kumamas. „Tõhk, tule siia. Sea ta minu jaoks valmis.”
Hetkeks ei saanud ta aru. „Ma… kas peate silmas… käskija, mul ei ole… mul…”
„Oma keelega,” ütles isand Ramsay. „Ja kärmelt. Kui ta pole selleks ajaks märg, kui riidest lahti saan, lõikan selle kasutu keele sul suust ja naelutan seina külge.”
Kuskil hiies kraaksatas kaaren. Puss oli tal ikka veel peos.
Ta lükkas selle tuppe.
Tõhk, mu nimi on Tõhk ja see riimub sõnaga põhk.
Tõhk kummardus asja kallale.
VAHIMEES
„Heidame sellele peakolule pilgu,” käskis prints.
Areo Hotah libistas kätt mööda oma pikk-kirve vart, oma saarest ja terasest kaasat, jälgides samas kõiki. Ta jälgis valget rüütlit, ser Balon Swanni, ja tema kaaslaseid. Ta jälgis Liivamadusid, kes kõik erinevate laudade taga istusid. Ta jälgis isandaid ja emandaid, teenijaid, vana pimedat hooviülemat ja noort siidise habeme ja lipitseva naeratusega noort meistrit Mylesi. Seistes poolenisti varjus ja poolenisti valguse käes, nägi ta neid kõiki. Teeni. Kaitse. Kuuletu. See oli tema ülesanne.
Kõigi ülejäänute pilk oli suunatud laekale. See oli nikerdatud eebenipuust ja varustatud hõbedast haakide ja hingedega. Kahtlemata kena karp, aga paljud siia Päikeseoda Vanasse Paleesse kogunenud võivad laeka sisust olenevalt varsti surnud olla.
Sussid vastu põrandat kahisemas, sammus meister Caleotte üle saali ser Balon Swanni juurde. Ümar pisike mees nägi oma uues laiade kõrbide ja punakaskollaste ning kitsaste punaste ribadega rüüs hiilgav välja. Kummardudes haaras ta laeka valge rüütli käte vahelt ja kandis selle poodiumi juurde, kus Doran Martell oma tütre Arianne ja surnud venna kalli konkubiini Ellaria vahel ratastoolis istus. Õhus levis saja aromaatse küünla lõhn. Isandate sõrmedel ja emandate vöödel ja juuksevõrkudel sätendasid kalliskivid. Areo Hotah oli oma vasknaastudest särgi peegelläikivaks poleerinud, et ka tema küünlavalguses hiilgaks.
Saalis võttis maad vaikus. Dorne hoiab hinge kinni. Meister Caleotte asetas laeka prints Dorani tooli kõrvale maha. Meistri sõrmed, mis tavaliselt olid nii kindlad ja osavad, muutusid riivi ja kaant avades ning laekas olevat kolpa nähtavale tuues kohmakaks. Hotah kuulis, kuidas keegi kurgu puhtaks köhatas. Üks Fowleri kaksikutest sosistas midagi teisele. Ellaria Sand oli silmad sulgenud ja pomises vaikset palvet.
Ser Balon Swann oli pingul kui vibunöör, täheldas vahimeeste pealik. See uus valge rüütel ei olnud nii pikk ega nägus kui vana, aga tema rind oli rohkem kummis, turskem, tema käsivarred lihaselised. Tema lumivalge mantel oli kõri juures kahe luigega hõbedasel sõlel kokku tõmmatud. Üks luikedest oli vandlist ja teine oonüksist ning Areo Hotahile tundus, et nad võitlevad omavahel. Ka neid kandev mees nägi välja kui võitleja. See siin ei sure nii hõlpsalt kui eelmine. Ta ei torma minu kirve ette, nagu ser Arys seda tegi. Ta varjub kilbi taha ja sunnib mind teda ründama. Kui asi selleni peaks jõudma, on Hotah valmis. Tema pikk-kirves oli nii terav, et sellega võis habet ajada.
Ta lubas omale hetke visata pilk laekale. Irvitav kolp lebas mustast vildist asemel. Kõik kolbad irvitasid, aga see siin näis õnnelikum kui suurem osa. Ja suurem. Vahimeeste pealik polnud iial suuremat kolpa näinud. Selle laubaplaat oli paks ja tugev, selle lõualuu kogukas. Luu hiilgas küünlavalgel, valge kui ser Baloni mantel. „Aseta see pjedestaalile,” käskis prints. Tema silmis helkisid pisarad.
Pjedestaal oli mustast marmorist ja meister Caleottist kolm jalga pikem sammas. Tüse väike meister tõusis kikivarvule, aga ei ulatunud ikka. Areo Hotah oli valmis talle appi minema, aga Obara Sand liikus esimesena. Isegi piitsa ja kilbita nägi ta välja kui raevukas mees. Kleidi asemel kandis ta meestepükse ja säärteni ulatuvat linast tuunikat, mis oli vöö kohalt vasest päikestega vööga kokku tõmmatud. Tema pruunid juuksed olid kuklasse krunni seotud. Krahmates kolba meistri pehmete roosade käte vahelt, asetas ta selle marmorsambale.
„Mägi ei ratsuta enam,” lausus prints tõsiselt.
„Kas tema surm oli pikk ja piinarikas, ser Balon?” küsis Tyene Sand toonil, mida neidis kasutaks uurimiseks, kas tema kleit on kaunis.
„Ta röökis päevi, mu emand,” vastas valge rüütel, kuigi oli selge, et ta tegi seda vastumeelselt. „See kostis Punases Kantsis kõikjale.”
„Kas see teeb teile muret, ser?” päris emand Nym. Ta kandis nii õhukest ja peent kollasest siidist kleiti, et küünlavalgus paistis sellest läbi ja tõi nähtavale selle alla kedratud kulla ja vääriskivid. Tema riietus oli nii siivutu, et valge rüütel näis teda vaadates ebamugavust tundvat, aga Hotah kiitis selle heaks. Nymeria oli pea alasti olles kõige vähem ohtlik. Vastasel juhul varjas ta kindlasti riiete all tosinat nuga. „Ser Gregor oli neetud jõhkard, kõik nõustuvad sellega. Kui üks inimene kannatusi vääris, siis oli see tema.”
„Olgu sellega, kuidas on, mu emand,” kostis Balon Swann, „aga ser Gregor oli rüütel ja rüütel peaks surema mõõk käes. Mürk on tapmiseks ilge ja räpane viis.”
Emand Tyene naeratas selle peale. Tema kleit oli kreemjas ja roheline, pikkade pitsist varrukatega ja nii tagasihoidlik ja süütu, et kõik teda vaatavad mehed peaksid teda neidistest kõige vooruslikumaks. Areo Hotah teadis tõtt. Tema pehmed ja jumetud käed olid sama surmatoovad kui Obara mõhnalised, kui mitte veelgi surmatoovamad. Ta jälgis teda hoolikalt, olles valvas iga väiksemagi sõrmeviibutuse puhul.
Prints Doran kortsutas kulmu. „Nii see on, ser Balon, aga emand Nymil on õigus. Kui üldse keegi piinarikast surma väärib, siis oli see Gregor Clegane. Ta tappis minu kalli õe, purustas tema imiku kolba vastu seina. Ma loodan, et ta põleb mingis põrgus ja Elia ja tema laps on saanud rahu. Sellise õigluse järele on Dorne janunenud. Mul on hea meel, et olen elanud piisavalt kaua, et sellest osa saada. Viimaks ometi on Lannisterid oma kiitlemise teoks teinud ja maksnud selle vana veritasu.”
Prints jättis Ricasso, oma pimeda hooviülema ülesandeks tõusta ja toosti öelda. „Isandad ja emandad, joome nüüd Tommeni, Esimese Omanimelise, Andaalide, Rhoynarite ja Esimese Rahva Kuninga, Seitsme Kuningriigi Isanda terviseks.”
Teenijad hakkasid külaliste vahel hooviülema kõne ajal ringi liikuma ja kantavatest lähkritest pokaale täitma. Veiniks oli Dorne’i kange, tume kui veri ja magus kui kättemaks. Pealik ei joonud seda. Ta ei joonud pidusöömingutel kunagi. Ka prints ise ei osalenud. Temal oli tema oma vein, mille oli valmistanud meister Myles ja mida oli moonipiimaga tugevalt tembitud, et leevendada tema paistes liigeste põhjustatud piina.
Valge rüütel jõi, sest see oli kombeks. Tema kaaslased niisamuti. Ka printsess Arianne, emand Jordayne, Jumalaarmu isand, Sidrunisalu rüütel, Tondimäe emand… isegi Ellaria Sand, prints Oberyni kallis konkubiin, kes oli koos mehega Kuningalinnas, kui too suri. Hotah pööras rohkem tähelepanu nendele, kes toosti ei joonud: ser Daemon Sand, isand Tremond Gargalen, Fowleri kaksikud, Dagos Manwoody, Põrgupalu Ullerid, Konditee Wyls. Kui probleeme tekib, siis algataja on üks neist. Dorne oli raevukas ja lõhenenud maa ning prints Doran ei suutnud seda tarvilikult ohjes hoida. Paljud tema enda isandad pidasid teda nõrgaks ja oleksid heal meelel astunud Lannisteride ja Raudtroonil istuva poisskuninga vastu sõtta.
Peamised nende seas olid Liivamaod, printsi hukkunud venna Oberyni, Punase Siu sohitütred, kellest kolm olid pidusöögil kohal. Doran Martell oli printsidest arukaim ega olnud tema valvurite pealikul asja tema otsuseid kahtluse alla seada, aga Areo Hotah imestas siiski, miks oli ta otsustanud