Daam kullas. Anne-Marie O'Connor
Gustav, paksude vuntsidega nägus mees, oli võlunud Thereset keeruka kuramaažiga, mis oli eduka pankuri vanamoelisele tütrele kohane.
Gustavi vend Ferdinand seisis tema kõrval ja silmitses Adelet. Ferdinand pidi oma isa suhkrupeeditööstuse üle võtma. Suhkruparunid olid kondiitritoodete järele hullu Viini naftašeigid, kelle varandus kasvas valge kulla iga hinnatõusuga. Ferdinand oli Adelest kaks korda vanem. Ta oli lahke, koduse olemisega poissmees, kes kogus tüütuseni peent 18. sajandi portselani. Tõsine ja metoodiline Ferdinand oli oma kohvikutelembesest vennast sama erinev, nagu Therese oli erinev oma kirjandus- ja kunstikalduvustega õest.
Küllap tavapärasusest lugu pidav Therese Ferdinandi elumehest venna paika paneb. Aga mis saab Therese õest? Adele nägi välja nagu võluv väike paganlik jumalanna.
„Ma kuulun sellesse majja, mida olen alati armastanud, kus olen alati elanud ja kust olen harva lahkunud,” deklameeris Adele. „Minu kõige hirmsam vaenlane on kurbus, mis ajas mind minema.” Ferdinandi vaevasid aeg-ajalt melanhooliahood. Ta kuulas tähelepanelikumalt.
„Aga te näete, et tulin tagasi tugevamana!” hõiskas Adele teatraalse võidukusega hääles. „Ja kuidas tulen ma tagasi? Terve ja tugevana, kogu jõuga, mida suudan kokku võtta.
Kui väga mulle meeldib teid siin näha? Te näete seda minu säravates silmades, minu õhetavatel põskedel. Minu meistriteos olete teie, siia kogunenud,” jätkas Adele kasvava tundelisusega, samal ajal kui külalised naeratasid.
Ferdinand oli lummatud. Kuidas oli tema hajameelsel vennal õnnestunud kihlata ennast selle võluva Viini perekonnaga?
„Nagu mu väikesed vaimud ette kuulutasid,” ütles Adele, „on Õnn Bauerite juurde elama kolinud.”
Ferdinandi pilk rändas Adele ema raskes kullatud raamis seepiakarva portreele, millel ta oli rõivastatud söakal eelviktoriaanlikul viisil, nii et kleit langes kõhnadelt õlgadelt kaugele taha ja paljastas pisut dekolteed. Ilmselt sarnanes Adele oma emaga.
„Kas pole tõsi, et väike Cupido on oma vibu ja noolega suurepärase lasu teinud?” küsis Adele, võttes Gustavil ja Theresel käest kinni. „Ma tunnen seda oma südame kloppimises; veres, mis voolab mu soontes; ma tunnen seda kuumas õnnejoas, mis minust läbi käib!”
Luuletus oli pikk. Külalised nihelesid kannatamatult püstijalu, mõeldes ees ootavale šampanjale ja veisepraele. Ferdinand mõtles, kas tal õnnestuks korraldada nii, et ta pandaks istuma Adele kõrvale.
„Äkki olen jäänud sõnatuks!” Adele peatus vallatult. „Mu soovid kerkivad huulile, tunded mu sees tormlevad ja iga emotsioon nõuab häälekalt otsekohe väljalaskmist!”
Kelnerid tõid veiniklaasid.
„Kuid hausfrau vaatab pahaselt mu poole,” ütles Adele, naeratades oma emale. „Ta tahab, et prooviksite tema kulinaarseid oskusi. Majaperemees tahaks, et hindaksite tema veinide aastakäike. Seepärast nüüd ma lähen.
Hüüan teile nii kõvasti, kui kannavad minu kopsud, ja veel enam: Elagu pruut ja peigmees!”
Kõik tõstsid klaasi. Väärikas, kuid morn Ferdinand ütles mõttes toosti valges riides silmipimestavale lapsnaisele, nooruse ja lootuse nõiduslikule kehastusele.
Kuningas
Adele kaitstud maailmas lähistel liikus Austria parim maalikunstnik kokkupõrkekursil Viini valitsevate kunstiringkondadega.
Gustav Klimt ei tundunud veel kuigi mässumeelsena, kui ta austajatest ümbitsetuna istus Tivoli kohvikus, oma igapäevases meelispaigas Schönbrunni lossi aedade jalamil. Igal hommikul kummutas Klimt kurgust alla tassi kanget kohvi ja tellis endale tohutu suure hommikusöögi. „Selles mängis olulist rolli vahukoor”10 koos Gugelhopf’iga, türgi turbani kujulise rammusa koogiga, milles leidus rummi, rosinaid ja kirsse, meenutas maalikunstnik Carl Moll, kes istus koos Klimti ja teiste kunstnikega vabaõhulauas, kavandades Austria kunsti tulevikku.
Klimt oli teel kuulsusele. Kui ta Viini Centrali kohvikusse astus, pöörasid inimesed pead. Naiste meelest oli ta peibutav. Tema massiivne atleetlik kogu, päevitunud nägu ja julgelt otsekohene pilk eristasid teda Viini ülemklassi peenutsevatest keigaritest, kes pöörasid hoolega tähelepanu oma rõivastusele ja väljanägemisele. Klimtist hoovas end oma nahas mugavalt tundva mehe loomupärast seksuaalset karismat.
Sõbrad kutsusid Klimti hüüdnimega König – Kuningas.11
Kolmekümneviieselt oligi Klimt Viini kunstimaailma kuningas. Juba kahekümnendate eluaastate keskel oli keiser Franz Joseph autasustanud teda kuldse teenistusristiga ning isiklikult õnnitlenud trepistiku seinamaalide pärast, mille ta oli teinud Viini Keiserlikku Linnateatrisse ehk „Lossiteatrisse”, saksakeelse maailma ühe nimekaima lava uude hoonesse. Klimti dekoratiivmaalid kreeka müütidest, Põhjala legendidest ja kangelaslikest naistest ehtisid paleesid, kuurorte ja teatreid kogu impeeriumis.
Austria parim maalikunstnik Gustav Klimt, kelle armulood andsid toitu Viini kuulujuttudele, pildil umbes aastal 1900.
Kõrvalseisjatele näis Klimt elavat lummavat elu. Inimesed nimetasid teda Viini hiljuti surnud „maalikunstnike vürsti”12 Hans Makarti pärijaks. Makart oli maalinud romantilisi pilte Romeost ja Juliast, metsanümfidest, rüütlitest ja trubaduuridest. Ta oli teinud oma stuudiost jõukate naiste salongi, meelitades neid vagatsevate portreede ja romantiliste tähelepanuavaldustega, kuni ta 1884. aastal süüfilisest laastatuna suri.13
Makartiga võrdlemine mõjus joovastavalt mehele, kes poisipõlves ei olnud saanud minna gümnaasiumisse, sest tema perekond oli liiga vaene, et osta talle närude asemele korralikud rõivad. Neil aastail, mil Klimt ei püüelnudki millegi enama kui kunstiõpetaja ameti poole, ületas säärane kiitus tema kõige pöörasemadki unistused.
Loomulikult imetles Klimt Makartit ja tunnistas tema mõju. Kuid tal polnud vähimatki huvi astuda Makarti jälgedes kui ametliku Viini kunsti- õukondlane. Ta oli riigi sanktsioneeritud kunstniku kuldses puuris rahutu.
Tulus töö oli ta lootusetust vaesusest välja aidanud, kuid tavadest kinnipidav maailm, milles ta nüüd elas, ajas tal karvad turri. Teda meelitavate Viini aristokraatide provintslikud eelarvamused andsid vaid hoogu temas tärkavale mässamisele omaenda edukuse vastu.
Oma lopsaka taimestiku ja müüridega ümbritsetud aiastuudio privaatsusest oli Klimt hakanud tungima omaenda psüühika sügavustesse. Ta eksperimenteeris sümbolismiga, Prantsuse kunstiliikumisega, milles kasutati müütilisi tegelasi ja psühholoogiliselt laetud sümboleid. Sümbolismi esindajad olid eriti lummatud tugevatest naiskujudest. Nad taasavastasid ühe unustusse vajunud portree14 – Leonardo da Vinci „Mona Lisa” – ja äratasid selle kui „ajatu naiselikkuse” meistriteose uuesti elule.
Klimti tõmbas uute patroonide, ennast ise üles töötanud Viini töösturite poole, kellest paljud olid juudid ja kes ostsid uuendusmeelset kunsti, mille riiklikud muuseumid ära põlgasid. Selle tärkava eliidi jaoks oli Klimt omamoodi seksisümbol. Tema karismat suurendas hulljulge kannatamatus Viini seltskonna silmakirjalikkuse suhtes. Selles kahe näoga Januste maailmas varjasid suursuguse päritoluga mehed oma lõbutsemisi prostituutidega või ühiskonna alamatest kihtidest „magusaid tüdrukuid” ning auväärsed naised pidid jätma mulje, nagu ei meeldiks neile seks.
Klimtile naised meeldisid.
Ajal, mil varjamatut naiselikku sensuaalsust peeti põlglikult hälbeks või ravi vajavaks „hüsteeriaks”, tegid Klimti elegantselt erootilised pliiatsijoonistused, millest rohkem sosistati, kui neid näha oli, selgeks, et ta mõistis naiste seksuaalseid soove. „Erootiline närvinõrkus,15 mis paljudes tema kõige tuntumates joonistustes vastu võngub, on täis tema kõige sügavamaid ja valusamaid kogemusi,” kirjutas kunstiajaloolane Hans Tietze selle „rafineeritud
Stephan Koja, ed.,
Emil Pirchan,
Sophie Lillie, „Hans Makart Malerfurst”,
Martin Pippal,
Ted Byfield,
Susana Partsch,