Imeliste sündmuste aasta. Sarah Winman
endal polnud tegelikult midagi viga. Lihtsalt suhtumine oli vildak. Lained paistsid siin kõrgematena, udud olid tihedamad ja taimed kasvasid kiiremini, just nagu annaks loodus endast parima, et viga parandada, ja kui seda ei peaks parandada saama, siis vähemalt varjata. Kuid kohale jäi ikkagi halb maine külge ning seepärast hakkasidki inimesed seda tasapisi hülgama, jättes majad ühtlases tempos tühjenema, nagu oleksid kübarast lotopallid üksteise järel välja kukkunud. Mindi kaugematesse küladesse, mille tuled seni veel vilkusid madala sügistaeva all.
Marvellous vaatas veel korra suurel maanteel siiapoole ja sinnapoole ja oli rahul, et see, mida iganes ta ootas, polnud temast mööda lipsanud. Lampi kõrgel hoides läks ta üle maantee mälestusmärgi ja hüdrandi juurde ning tatsas üle aasa, millel ta kunagi lehma oli pidanud. Ilm läks külmemaks ja rohi oli jalgade all märg, nii et naise meelest võis hommikul esimest härmatist näha. Ta nägi enda ees metsa ning ta pahkluud valmistusid laugest kallakust üles ronima ja ettevaatlikult sükomooride, pähklipuude ja kastanite vahelt läbi kõndima. Merel oli mõõn. Naise sõõrmeisse jõudis ta lemmik, soolase meremuda lõhn. Ta uskus, et ta enda veri lõhnab täpselt samamoodi. Tal oli plaanis korjata pann kuhjaga südakarpe täis ja aurutada neid tule kohal, mis põletaks öö sisse tillukese valguseaugu. Naisel hakkas suu vett jooksma. Ta komistas, kukkus viirpuu kõrvale maha ja lõikas oma äpardusest kasu kaht taskut laukaploome täis korjates. Ta nägi enda ees nõlval oma mustlasvankri tulesid. Ähmased, veidrad, üksildased. Ära kunagi vanaks jää, sosistas ta endale.
Oli hiline tund. Öökull huikas ja öö tumedad silmad vahtisid kordagi pilkumata silmapiiri poole. Marvellous ei suutnud kuidagi magama jääda. Ta istus jõe kaldal, kuuketas seltsiks ja hunnik tühjakslüditud südakarpe jalgade ees. Ta kössitas lõkketule soojuses ning ta kollane õliriidest vihmakuub läikis, haises ja oli katsudes kuum. Taevatähed olid ähmased ja kauged, kuid see võis vabalt olla ta enda silmanägemise viga. Kunagi oli ta kasutanud binoklit ja nüüd kasutas pikksilma – peagi pidi öö päeva igaveseks neelama. Tema vana, tasakesi tõusulainel õõtsuva krabipüügipaadi ähmaste piirjoonte nägemine mõjus rahustavalt ja vastu puitu hõõrduva köie kriiksumine oli voogava öövaikuse taustal mõnus heli.
Ta oli peaaegu terve oma elu selles jõesuudmes elanud ja õnnelikki olnud peaaegu kogu elu. Keset lahte seisis saarekesel väike kirik, mis oli välja kasvanud kunagisest kabelist, kuid nüüd oli see varemeis. Niikaua kui ta mäletas, olid lained kiriku ümbrust uuristanud, kuni kirik sattus lõpuks inimestest lahku – või siis sattusid hoopis inimesed kirikust lahku? Sellest oli nüüdseks nii palju aega möödas, et vana Marvellous ei mäletanudki enam, kumb enne juhtus. Igatahes olid lained uuristanud endale teed, kuni nii kirik, hauakivid kui ka usk allavett läksid. Siis peeti pühapäevaseid jumalateenistusi ajal, kui mõõn oli haripunktis, ja mõnikord juhtus see koidikul ja teinekord loojangul. Naisele tuli meelde, et ükskord oli mõõn keset ööd ning siis vantsis laternatega usklike rongkäik lauldes mööda jõesängi nagu Galilead otsivad palverändurid.
Jah, me koguneme jõe kaldale,
selle ilusa, kauni jõe kaldale.
Pühakutega tuleme jõele,
mis voolab Issanda trooni kõrval.
Ta rüüpas pudelist suure sõõmu laukaploomidžinni. See oli püha nektar Issanda enda trooni juurest. Aamen. Kirikust vilksas välja altariküünla valgus ja kumas vastu lainetelt armu saanud hauakivide ülaserval. See on kiriku enda täht, mõtles Marvellous. Ta süütas selle küünla igal õhtul ja oli niiviisi teinud juba aastaid. Majakavaht, vaat kes ta tegelikult oli. Just see oli sõja ajal selle mehe tema rannale toonud. Selle mehe, ja loomulikult ka muusika.
Selle mehe. Ameeriklase. Marvellous oli jälginud, kuidas mees kirikusse hiilis nagu vari, ja sealt välja tulles oli ta ikka samasugune lillakavarjundilise tumeda nahaga vari, kelle sigareti hõõguv ots tuksus nagu ööputuka süda. Mees kõndis tuttava laulu meelitusel läbi kuiva jõesängi ja üles kaldale ronides nägi ta puude alla jäetud kärulogul raadiot.
Louis Armstrong, ütles mees.
Ja tema vastas: Marvellous Ways, tore sinuga viimaks kohtuda.
Ja mees naeris naeru, milletaolist Marvellous veel iial polnud kuulnud, kohe ealeski mitte, ja mehe silmad särasid erksalt kui taskulamp. Ta istus naise kõrvale ning laud kõikus ja jõgi väreles, kui pommitajad neist üle lendasid, õhuhäiresireenid huilgasid ja pommid kukkusid suurde sadamasse ja isegi Trurosse. Tõkkeõhupallid heitsid taevast tumedaid varje, Louis Armstrong laulis huultest ja kätest ja südametest, kui õhutõrjekahurid täristasid indigosinisesse pimedusse, ja kaks võhivõõrast inimest istusid vaikselt puu all, mis oli seda kõike juba näinud.
Mees jutustas oma vanaisast kodukandis, Lõuna-Carolina Madalmaaks kutsutud piirkonnas, taadiga koos mädasoodes ette võetud kalastusretkedest ja sellest, et muda ja soola lõhn tähendasid tema jaoks kodu lõhna. Ja Marvellous vastas: Ma saan aru, mida sa sellega mõtled. Mees jutustas talle veel pukktoestikul sildadest, mis hämaras roosakalt helkisid, vesisel maal kasvavatest virgiinia kadakatest ning osmantusepõõsaste ja jasmiinide lämbest lõhnast, mis talle ema meenutasid. Ta rääkis, et igatseb angersäga süüa, ja Marvellous vastas: Minagi igatsen, ehkki ta oli vaid koerkalu3 söönud. Nad lõid kruuse kokku Elu terviseks ja teesklesid, et asuvad kusagil sellest kohast väga-väga kaugel.
Pärast seda tuli mees tihti. Ta tõi kaasa Union Square’i vabrikus tehtud Ameerika sõõrikuid ja nad sõid neid kange musta tee kõrvale, ehkki mees eelistas kohvi; kuulasid raadiost Rütmiklubi ja trampisid jalgadega rütmi kaasa. Mõnikord tõi mees lihakonserve. Ta ei lasknud naisel kunagi nälgida. Ja ükskord tõi ta kingiks postri ühe filmi kohta, mida naine oli paar aastat tagasi näinud. Mees oli üpris hoolitsev.
Kuid mõni päev enne Prantsusmaa dessanti küsis mees naiselt talismani.
Talismani? küsis Marvellous.
Õnneamuletti, mis mind tervena tagasi tooks, seletas mees.
Naine vaatas talle silma ja lausus: Aga ma ei tee neid. Ma pole kunagi talismane teinud.
Oh, aga mulle on räägitud, et sa teed.
Seda nad räägivad jah. Naine ulatas käe, sest ainus talisman, mis tal oli, oli temast endast kiirgav sära.
Viimane hüvastijätt toimus 1944. aasta juunis. Ameerika poisid sõitsid laevaga minema. Mees nägi oma gabardiinpükstes ja Havai särgis väga uhke välja. Issand, kui šikk ta välja nägi. Ta andis naisele kõik, mis tal järel oli – šokolaadi, sigaretid ja sukad –, ja nad istusid puu alla, jõid teed ning kuulasid Armstrongi ja Teagardenit, lisaks ka Bechet’d ja veel mõnda, kellele polnud määratud iial nii kuulsaks saada. Naine vaatas, kuidas noormees oma põlvedel rütmi tagus ja suuga klarnetit ahvis. Sel hetkel nägi ta kahel pool meest erinevaid tulevikke omavahel võistlemas. Ühes neist lamas mees vaikselt Omaha rannal. Teises istus ta vaikselt paigal, nina raamatus, ja püüdis vihkamist täis maal kuidagi jalgu alla saada. Kui mees tõusis, et minema hakata, ütles Marvellous: Mine vasakule. Mees küsis: Mis mõttes? Marvellous vastas: Ma ei tea, mida see tähendab, kuid sa taipad ise, kui õige hetk on käes. Sa pead minema vasakule.
Nägemiseni, Marvellous, lehvitas mees.
Nägemiseni, Henry Manfred Gladstone II, lehvitas naine vastu. Henry Manfred Gladstone II. Ah selline oli siis tema nimi.
Mul oli tore, ütles mees.
Öösel läks tohutuks sagimiseks. Betoonhallid laevad hakkasid lahkuma ning rannalt ja kaidelt kogunes neile tuhandeid mehi ja oli üleüldine tohuvabohu – kuid hommikuks jäi kõik vaikseks. Generaatorid vaikisid. Diislikütuse lõhn hakkas hajuma. Ameeriklased olid läinud, jättes endast maha armulood ja veel sündimata lapsed ja nii palju naudinguid. Ja ikka olid naised need, kes nutsid, sest seda tegid nad alati.
Nägemiseni, Henry Manfred Gladstone II, sosistas naine. Mul oli tore.
2
Just nagu Marvellous oli arvanudki, kattis hommikuks jõeorgu kõva härmatisekoorik. Üksik koovitaja hõikles jõesuudmes, kuni mustlasvankri kohale tekkis suitsupilveke. Hetk hiljem
Sõnamäng – angersäga on inglise keeles