Imeliste sündmuste aasta. Sarah Winman
Temast saab lihtsalt meritigu ja kõik. Ta ei kõlba millekski peale eluspüsimise.
Naine suunas paadi laevakere juurde ja laskis neil kahel vanal sõbral teineteist müksida. Ta leidis taskust tüki piparkooki ning veetaimede ja muda haisu kõrval lõhnas see hoopis teistmoodi. Ta tundis, kuidas kõht läks piparkoogist kohe soojaks ning külm ja niiske muretunne kuivas ära. Naine libistas käega mööda Deliverance’i tüürpoordipoolseid küljeplaate, ja kui briis vaiksemaks jäi ning õõtsumine vaibus, kummardus ta lähemale ja hakkas laevavrakile oma paadist jutustama.
Valgus puges juba üle silmapiiri, kui ta looga ühele poole sai. Tuul oli tõusnud ja maapind õhkas suitsutaolist udu. Jõgi valmistus oma sängi tühjendama. Marvellous toetas kõrva vastu märga puitu ja kuulis midagi, mida ta polnud varem kuulnud. Kui ta oleks kõrva inimese rinna vastu surunud, oleks ta kuulnud südamelööke. Kuid kuna tegu oli laevaga, ei osanud ta sellele õiget sõna leida.
Majaka kell hakkas udu saabumist kuulutades lööma ja suured udulaamad roomasidki juba Marvellousi poole, kleepudes puudele nagu tillandsia ning kattes rododendronite ja palmide lehed soolakihiga. Naisel hakkas hirm. Ta oli vana ja ta kartis. Ta tõmbas teki kõrgemale ja kössitas paadipõhja. Tee paadikuur lahti, oli unenäos öeldud. Naine vaatas tagasi kurva valge ehitise poole ja mõtles, et ta elu on nagu merevaigu sisse kinni jäänud tiivuline putukas. Koidik tuli sosistades ja naise suust pääses ohe.
Kui udu oli hõredamaks muutunud ja päike kõrgel, randus ta kivi juures ja komberdas üles mustlasvankrisse, enne kui päev sai üritada tema meelt muuta. Väljas rippusid igat mõõtu võtmed nagu tuulekellad: paatide ja hoonete võtmed, teadmata lukkude võtmed ja ka asjade mõistmise võti; see viimane oli tilluke võti, mis rippus õrnsinise näruse paela otsas, kuid naisel polnud enam meeles, miks ta seda niiviisi nimetas. Ta kummardus lähemale ja otsis paadikuuri tuttava kujuga võtit, mis tal viimati kakskümmend viis aastat tagasi oli peos olnud. Seal see oligi! Tuttav nagu nägu nooruspõlvest. Naine harutas selle kimbust lahti ja marssis sammaldunud ukse juurde tagasi, võti võidukalt pihus.
Võti sobis nagu valatult. Naine võttis tabaluku ära ja tõukas kogu jõudu appi võttes ukse lahti. Ta kuulis kriiksatust ja Ajalehe-Jackiga veedetud viimane aasta tuli talle niisuguse hooga meelde, et ta kukkus maha, pääsemata enne, kui oli kõike taas kord tundnud ja meenutanud. See oli üks suur segapuder kurbusest ja rõõmust ja hirmsast hulgast valust.
Ta rabeles end mälestustest lahti, tõmbas hinge ega pööranud pilku hetkekski paadikuuri ukselt. See õõtsus edasi-tagasi. Naine ei pööranud ukselt pilku seetõttu, et väljas polnud tuuleraasugi, kõik oli vaikne. See tuulevaikuses edasi-tagasi õõtsuv uks oli möödunud aega mõõtev pendel.
Paadikuuris tungisid talle ninna igavikku kadunud aastate hais ja soolakas niiskus. Põrandat ühendasid lae ja seintega tohutud ämblikuvõrgud ja rohelised hallitusseente eosed peksid keelt ja suudlesid ja paljunesid otse ta pilgu all. Ja igal pool ta ümber oleks justkui gaas visisenud või tõmbetuul unnanud või keegi raskelt ohanud, kui läppunud õhk sellest kahe inimese hauakambrist välja pääses. Naine avas ka verandauksed, nii et mereõhk tuhises sisse, ja valgusvihk tungis praost kambrisse ning peatus seinal ja rõskel kasutamata voodil. Voodi kohal seinal rippuv meritäht oli just samasugune oranž nagu ennegi. Naine võttis selle seinalt alla ja kiigutas käes – ja see naine, kes ta kunagi oli olnud, tuli talle voodi peale seltsiks ja lohutuseks. Marvellous oli elanud kakskümmend viis aastat ilma selle meheta. Kuid iga üksik päevgi ilma temata oli talumatu.
Kakskümmend viis aastat! lausus Marvellous valjusti. Kas kuuled, sa rumal mees?
Ta kuulis mehe kähisevat hingamist. Ta kuulis ka mehe häält vastamas: Me olime noored. Vähemalt oli see aeg meie elus.
Noored! turtsatas Marvellous. Noored polnud me kaugeltki!
Sa pole iial nii ilus olnud, kuulis ta Jacki ütlemas.
Sa räägid ainult rumalusi.
Seepärast sa mind armastadki.
Tõsi ta on.
Marvellous, kas sa ikka hoolitsed enda eest?
Kui meelde tuleb. Aga sina?
Köha on läinud. Jõud tuli tagasi. Kas sa said minu saadetud unenäod kätte?
Muidugi sain. Tõsi küll, need olid üksjagu segased.
Proovin järgmisel korral paremini.
Sellest oleks abi. Jack, mis üldse toimub? Mida ma ootan?
Marve, sa tead ju, et asjad ei käi niiviisi …
Kas sa kavatsed siia jääda? Kas ma tegin sellepärast paadikuuri lahti?
Mitte praegu. Aga ma tulen tagasi.
Jälle see vana laul.
Ole lahke, mu armsake.
Tead, ma olen muutunud. Ja tead, äkki ma ei ootagi enam. Olen nüüd palju vanem ja väga palju targem.
Oh, küll sa juba ootad! kuulis ta meest ütlevat. Sul ei saa minust iial küllalt. Ma ajan su pööraseks.
Sa ajad mu hulluks. Oled alati ajanud.
Hulluks ja pööraseks. Küll sa juba ootad.
Aga äkki ei oota! hüüdis naine. Sa vana tobu! karjus ta ja kamandas end siis valjusti vait. Rohkem ta meest rääkimas ei kuulnud. Kõrvu jõudis vaid jõe vulin, puude kohin ja miskipärast ta enda hirmuvõdin. Öökull huikas. Naine vaatas välja ja nägi, kuidas lind ülalt alla tuhises ja hommikueineks hiire kaasa haaras.
Ta pani meritähe taskusse, tõmbas paadikuuri ukse kinni ja läks seebi, nuustiku ja veepange järele, kavatsedes anda paadikuurile uue elu ja selle puhtaks kasida. Ta teeb koldesse tule ja põletab seal halge ööl ja päeval, tehes niiskusele säru, kuni praod kuivaks auravad ja aknalaudadele jäävad vaid tahked soolakristallid läikima.
Mõni tund hiljem lamas ta kurnatuna voodis, peopesad punased ja marraskil ning käsivarred nii jõuetud, et ta ei suutnud prillegi silmilt maha koorida. Naine kuulas koovitaja kauget häält, mis kõlas hoopis meloodilisemalt kui ühetooniline kurb udukell, millest sai ta muutuva, pöörleva ebaselge maailma pidepunkt. Naisel hakkas külm. Isegi kivist kettad, mida ta oli pliidil soojendanud, ei suutnud niiske külma vastu midagi. Ta tõstis ühe ketta oma rinnale ja lõpuks aitasid selle raskus ja soojus tal magama jääda.
Ja just siis, kui ta laud olid kinni vajunud, valmistus järjekordne unenägu tema magavatest meeltest läbi lendama. See unenägu tõi talle viimaks ometi kaks kujutluspilti: üks oli üle Thamesi jõe lendavast ja täiel rinnal laulvast vabast kanepilinnust. Teine oli igava silmapiiri poole vaatavast noorest mehest.
Udukell hakkas jälle leinaliselt lööma.
II
4
Siin ta siis nüüd oli, autoveopraami ülemisel tekil, oksendas sisikonda välja ega näinudki, millal Doveri valged kaljud läbi halli oktoobrikuise pärastlõuna paistma hakkasid.
Enamiku väinaületuse ajast oli meri olnud suhteliselt rahulik, ainult tasapisi kerkivate ja vajuvate lainetega, kuid sellest piisas, et mehe mõnusa härjasilmadest ja singirullidest koosnenud hommikueine jäägid väljuksid vööritekile kohe, kui praam Boulogne’i sadamast välja jõudis.
Laeva sireen huilgas nii, et pea tahtis lõhki minna, ja Drake oigas, kui järjekordne laine vesist okset temast välja paiskus ja ta saapad täis pritsis. Ta mõtles harva oma isast, kuid sedasorti elujuhtumite puhul tuli paps talle meelde. Huvitav, kas ka vanamees vaevles mõnikord nii nagu tema, kummargil ja jalust nõrgana, kõigest jõust reelingu külge klammerdudes ja hirmul millegi ees, millele ta päriselt nimegi ei osanud anda.
Kui kaljud olid juba üsna lähedal, hakkas tekile inimesi kogunema. Elegantsed paarid lobisesid innukalt ja osutasid sõrmega. Kas ta peas laulis tõesti Vera Lynn või tegi seda mõni naine ta selja taga? Mees pöördus ja naine vaatas kähku kõrvale. Küllap oleks pidanud enne vaatamist suu puhtaks pühkima. Mees naaldus kogu keharaskusega reelingule ja tuikus Inglismaad vaatama. Ta tahtis saluteerida, sest oli oma kohuse täitnud. Ta oli siit lahkunud 1940. aastal.